Arvepidamisest

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Üks tüüpilisemaid inimeste kalduvusi on nummerdamine ehk arvepidamine.
Või kui me peame arvet vaimsete saavutuste üle, millele ei kehti inimlikud reeglid, siis lollitame iseennast.
Kuna jäädakse imetlema oma paljusi nt. kogemusi, asudes kujutlusse kas oma äravalitusest, erilisusest või jumalikkusest võrreldes teistega või vastupdi, oodatakse kogemusi ja need ei tule ega tule, siis asub inimlikkus nõrdinult ennast kehvaks ja võimetuks tunnistama nende kõrval, kes kuskil tunnistab midagi erilist, palju ja põnevat.

Või muututakse jäärapäiseks millegi kinnisideeliseks sooritajaks või leviatajaks, endal aga koegmused puuduvad, lähtusdes siis teiste omadest, rikkudes ka teiste kogemuste süvasisu, kui teadmatu räägib nagu teaks, kandes ette varastatud tõde lihtsalt enestähtsuest keegi olla, võimalusi on.

Selliste juhtumite puhul sulgub märkamatult sisemine püsiv sild/värav ja lõpuks lakkab olemast, kuna me usaldame enda inimlikke määratlusi, kordade arvu, kujutlusi või seda et ühtki korda midagi ei toimu, me määrame sel viisl ka tuleviku endale.
Kui nüüd keegi hakkab või püüab rännakutele saada või kuhu iganes, siis arvepidamine on esimene lõks mis kõik ära rikub.

Mul on palju rännakuid olnud aga mind pole kunagi huvitanud nende hulk, kogus millest pole tolku, kui see vaimus "riiulile tolmu koguma panna" uurimata nende tegelikku olemust ja infot neis ,nagu piibli näide, kui isand jagas kuldmünte, ühele 5, teisele 2 ja kolmandale ühe, käskides teha teine samapalju juurde kuid ühe omaja mattis selle maha hoidmaks isanda tulekuni, kuid isand seda nähes viskas sellise laisa "oma majast" välja kui mündi säästja ja imetleja, mis talle antud on, aga midagi sellega teha viitsind.
Teistesõnadega, kui antakse siis tuleb antust midagi teha, kui ei anta siis pole ka midagi juurde teha aga ka kaotada.

Kui leitakse endas see värav ja see läbitakse siis kaob endine määratluse/arvepidamise tahtmine, muidugi siis kui me tõsiselt huvitume rännaku sisust, mitte nende arvust ja oma võimetest käia kuskil, mis on inimliku auahnuse tunnus ja see ei anna midagi vajalikku.

Kunagi oli telesaade, kus üks usujuht pidas pühapäeva hommikuti kõnet ja esimene asi millega ta alustas oli see, et "ma olen 69 korda piiblit läbi lugenud" ja tulemus oli see et ajas sama juttu nagu iga teine kristlane, ta polnud karvavõrdki vaimsem ega avatum teistest, kes olid võibolla piiblit korra lugenud, mis kinnitas et tal oli inimlik ahnus koguda piibli lugemise kordade arvu, saada kuulsaks, sellega hoobelda ja igakord äramainida see, mis pidi näitama ta jumalale lähemal olekut niipaljude kordade piibli lugemise arvu põhjusel.
Ma olen piiblit ka palju lugenud, aga ma ei mäleta ühtegi korda millal see nr1 oli ja millal see lõpp oli, vahel võtan ju seda praegugi lugeda, sest sisu on väärtus mitte kordade arvepidamine.

D.J hoiatas selle eest alati, kuna ka C.C oli kalduvus arve koguda ja enamus suuri unesi ja rännakuid oli sassis omavahel, ta ei teinud neil vahet, ei õppinud nendest ega teadnudki et tal on võimed mida tasuks uurida üksipulgi, isegi nõiad imestasid ta omaduste üle.
Kord d.J ütles talle "sul on rohkem rännakuid kui meil nõidadel kokku aga sa pole mitte ühestki teadlik, ning senikaua on need samahead kui olematud".

Mäletas aga neid kõiki C.C küll, käis ja ladus d.J-le ette kõik need seiklused, kus ta käis, d.J tegi neil vahet mis oli uni, mis oli rännak ja lõksud, ohud neis, millest C.C-l polnud aimugi, kuna ta ei rakendanud oma teadvust õppimiseks keskkondades ja "silla ehitamiseks" neis, ehk sidususe ehitamiseks teadvuses kasutusel oleva ja kasutamata tundmatu osa vahel, et see jääks teadvusse püsivaks, mis nõidadel nii oli, ja temal lahus olid, seepärast et pani alati põhirõhu sellele, et "ma käisin, mina käisin ja tegin.....".

Tunnen inimest kes pole kunagi rännanud aga ta sügavus taipab millest jutt ja oskab ilma nendeta asjadel vahet teha, tal ei teki kunagi probleeme oma jonniva inimlikkusega, tal on pere ja lapsed, mis on muidugi enne vaimse tee alustamist inimlikul tasandil loodud, ta oli valmis need maha jätma kui vaja, et vaimule pühenduda. Seepärast on ta inimlikkus väga väikseks kahanenud, seepärast puuduvad sisemised krambid ja info siseneb vabalt temasse.

Nii, et kui proovida ja tahta midagi saavutada ja n.n oma "kõrgema jumaliku minaga" üheks, tervikuks ja püsivaks saada, ei ole tähtis kollektsioneerimine kordade arvult, nii harjutuste kui unede ja rännakute kogemuste puhul, vaid nende sisus olev info, olgu neid vaid üks elujooksul, kuid saavutus on see kui me suudame seda läbida teadlikkusega kogedes, argielus mitte unsutada, me peaks sellest tegema terviku endas, kui enda loogilise osa, osa mis on püsivam kui füüsiline elu, mitte jätma seda aga katkendlikuks killuks mis igakord uuesti ja uuesti kaob ega püsi.

Kui teil peaks midagi õnnestuma, hinnake seda üht-kaht kogemust kui igavest ja uurige iga selle pisemgi sopp selgeks ka siis kui olla juba argitoimetusis on sellel suurem väärtus kui ükskõik millel, see ei ole teisejärguline elu osa, vaid tegelikkuses esmatähtis, see on kasutamata pool meis ehk enamuses teadvustamata, seepärast ka segadus nende vahetegemistega.

Ja kui see jääb püsima oleme me oma "kõrgema minaga, teadlikkusega" teadlikult ühes, mis muidu on teadmatuse varjus ja alailma käest kaob, japuudub side oma jumalikkusega.
Jeesus ütles "teie olete jumalad", ja see on igaühes aga inimlikkus ja sellest tulenev "pimedus" on võimeline kõik rikkuma, see ärgu meis karjugu liiga kõvasti Wink

.