Ei saa aru...

oleneb · Liitunud: 8 Nov 2006 Postitusi: 23

Päris pikka aega olen olnud sellises -> Shocked

<- seisundis. Peale seda kui ma avastasin et maailmas on rohkem kui see "mida silmaga näha saab", ma lihtsalt ei saa millestki aru. Kuidas on võimalik et inimesed selle "nähtamatu" olemasolust midagi ei tea, ja kui teavadki siis ainult eitavad, kuidas on võimalik et inimesed ei mõtle selle peale misasi see "elu" ikkagi on ja mis peale surma saab, kuidas on võimalik elada oma elu teiste inimeste poolt ehitatud kasti sees - käia koolis, minna tööle, leida paariline, paljuneda ja kasvatada oma last samasuguseks lambaks - vaikselt ja mitte autoriteeti kahtluse alla seades, uskudes et kõik mida meedia ette söödab on tõsi, pidada iga päev absoluutselt mõttetuid mittemidagiandvaid vestlusi teemadel "sport, poliitika ja ilm", elada oma elu niivõrd nüristavas monotoonses rutiinis, kuidas saab keegi loobuda oma mõtlemisvõimest ja astuda organiseeritud religiooni ridadesse, kuidas on võimalik et inimesed, kõige "arenenumad" loomad, kasvatavad teisi loomi täiesti ebanormaalsetes tingimustes, siis ära tapavad ja nende kehasid söövad...

Selline tunne on et tahaks karjuda lihtsalt hästi kõvasti ja teised nende zombilikust uneskõndimise seisundist "üles äratada" või ise ka magama jääda.
Castaneda nimetas seda vist maailma kokkukuvarisemiseks. Ei ole nagu millestki kinni hoida ja tõeks pidada, sest et kõige kohta on niivõrd vastandlikke teooriaid...
Mida teha?

seesama · Site Admin Liitunud: 25 Aug 2006 Postitusi: 755

Sest inimesed juhinduvad, alluvad tingimusteta ja samastavad endid oma instinktidega ja emotsioonidega. Mõistus on siinjuures vahendiks instinktidele ja emotsioonidele, seega meelelahutustele, naudingutele, saamahimule, auahnusele, enesetähtsusele jne. Mõistus mõteb välja ja arendab vaid seda mis rohkem rahuldaks instinkte ja emotsione, või õigustaks nende võimu, või kasutaks ära ka mõistusest enamaid ilminguid kasvõi kaudseltki ikkagi instinktide ja emotsioonide hüvanguks, mitte tegeliku teadvuse ja energia arenemise-avanemise hüvanguks, näiteks öeldes, et me juba oleme niigi vaimsed ja jumalikud olendid.

Inimene on inimesele samaväärne olend ja seega peaaegu ületamatu - see mida teised ja maailm ütleb, jaatab, eitab jne, on ainuõige.

Inimlikkuse jõud on peaaegu ületamatu, eriti siis kui ta pakub inimlikkusele midagi väga meeldivat ja inimlikkuse jaoks kõike hõlmavat, näiteks tegelikku armumist, võimu, rikkust, lugupeetust jne.
http://seesama.s2.bizhat.com/viewtopic.php?p=1029#1029

Ega sa ei saa selles midagi muuta, kuid sa saad muutumist taotleda, ilma arvet pidamata oodata, karastuda, ise edasi areneda-avarduda, siis õppida kasutama ennast ja elu vahendina ja "lõpuks" seda isegi kõrgete, suurte ja maailma parandavate eesmärkideta olemiseks ja vaatlemiseks nagu looduses viibimist.

a.n.c · Liitunud: 29 Aug 2006 Postitusi: 39

ära jah raiska ennast selle peale mõtlemisega.võta lihtsalt teadmiseks et nii on ja see on nende absoluutne õigus ja valik sedasi elada.
endaga on nii ropult palju vaja tööd teha, kui hakkaksin nende pärast muretsema,ei jääks aega endale.loomulikult kui küsitakse siis vastan, vastavalt enda teadmistele astmele.ikka on ju kedagi kellele just sinu vastused on arusaadavad,"seesama" vastus samale küsimusele jääks talle ilmselt arusaamatuks.

imestan siiralt "vaatleja" ja "seesama" viitsimist miljon korda ühte ja sama asja seletada.aastast aastasse,ümberkukkumiseni.ju siis on meie puhul õhkõrn lootus et me selle, siin loetu, ka praktikasse paneme.
tõusen püsti ja kummardan.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Jah elu on liiga lühike, maailma ümber ei kasvata, ning ainult endaga võitlemine võib sihile viia.
Üks budismi vanasõna ütlebki:"Kui inimene on ennast võitnud on ta kogu maailma võitnud".
Hea kui ükski või mõnigi sellega hakkama saab, on see vaimule suurem väärtus, kui sajad poolikud, kes osa inimlikku alles jätavad ja osa vaimust võtavad, sellisid poolikuid on terve ilm täis.

Aga mis kirjutamisse puutub, siis ma ei viitsi niiväga kirjutada tegelikult, kuid mis mõte on ka kõike seda enda sees hoida.
Ja et sisemist kinnikasvamist vältida siis välja jagada on seda lihtsalt kasulik. Seda mainis ka d.J, et õpilai on selleks vaja, et oma teadmised neile üle anda, muidu mõjuvad endas kandmised halvasti.
Ja see tunne tulebki nii.
Ning ka teiste kirjad pole ükskõik, et nagu "mina tean ja teie ei tea sittagi", vaimus kirjutamine Laughing

ei ole see nii, kui palju häid mõtteid on saada ka teiste kirjadest.
Nii, et kirjutamise või rääkimise mõte on nagu ainevahetus organismis, see peaks pidevalt liikuma, muidu organism jääb seisma ja sureb.
Kuigi see foorum on suht varjul ja Netis pole naljalt saadav, siis aeg või vaim ise näitab kas seda on vaja laiendada või mitte.

Praegu veel ei ole vaja, sest see on isegi hea, et on väike seltskond, siis ei ole üleilmset müra, seda solkimas mis siin vesteldakse.

tonal · Liitunud: 1 Sept 2006 Postitusi: 155

Jah. pole mõtet ennast maha rahustada. pigem lasel sellel värinal ja segadusel areneda, las ta kogub hoogu:)

Muide kui oled naisterahvas- ma ju ei tunne sind- aga naisterahvstel on üks tohutu eelis meeste ees maailma tajumisel. Naistel on emakas! Emakas on teine aju inimesele, kusjuures tõhusam. Ja tänu sellele võivad naised kontrolli maailma üle kas kindlustada või vabamaks lasta, kuidas ise soovivad. Tõrge on ainult selles, et meie mehed oleme aastasadade jooksul õpetanud naisi seda võimet kasutama hirmutades piibli patu ja põrgu ja viisaka käitumise ja seksiga jne jne. küllap saate aru..

Kui sa oled naine, siis ma ütleks sulle veel ühte asja. Kas oled?

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Ma olen siiani ajudega hakkama saanud. Laughing

tonal · Liitunud: 1 Sept 2006 Postitusi: 155

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Kahjuks ei oska öelda, mitte sittagi ei saa aru Twisted Evil

tonal · Liitunud: 1 Sept 2006 Postitusi: 155

Haaa!

kaheksa · Liitunud: 12 Mai 2008 Postitusi: 186

kui siin teemas on alguses seisunditest räägitud, siis minul on niikaua kui mäletan, sageli valdav pealtnäha põhjendamatu eufooriaseisund. Teised seda ei näe, paistan välja kinnine ja sünge, aga samas sisemus hõiskab. No mõned depreka perioodid on olnud ka. Ühelt poolt olen tajunud seda õnnetunnet kui kingitust, mis aitab üldse elada, sest paljude meelest olen ma selle maailma reeglite järgi üsnagi haletsusväärses seisus, kuid teiselt poolt tekitab see üleolevat pealiskaudsust.

Tahan ennast natuke "vaiksemaks keerata".

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Õnnetunne on kasulik asi, igatahes peaks seda hoidma. Vahel on kasulik pinnaline olla aga mitte kah meelega, kui seda ise tead et oled pinnaline, siis võib ka olla õnnetundes ja ka sügavuti tajuda aga sellest mitte sõltuda ja sama pinnalisusega.
Või mõtlesid veel midagi muud.

kaheksa · Liitunud: 12 Mai 2008 Postitusi: 186

vist ei mõelnud midagi muud ...aga see selleks, midagi jõudis igatahes kohale ja see on hea.
Aga ma kahtlustan ka, et see õnnetunne on lihtsalt lapsemeelsusest. Lühidalt "loll on tore olla". Enesehinnang on ka parajalt kõrge. Eks saab näha, mis juhtuma hakkab, kui mul peaks korda minema enesehinnangut allapoole tuua. Ma olen uudishimulik ka (mitte "Kroonika" stiilis"), aga see koos lollusega on väga ohtlik kokteil.

Pealiskaudset suhtumist teise inimese tunnetesse mõistetakse vägagi hukka. Ärge sellest aru saage, et ma tahaks kellelegi halba, kuid ma enamasti ei suuda teistele piisaval tasemel kaasa elada - empaatiavõime puudus vist. Täna korraks tuli tunne, et "oh, mitte keegi ei mõista mind Crying or Very sad

" , aga nüüd on jälle - kui ei mõista, siis ei mõista, ega maailm sellest seisu jää.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Loll olla pole paha, teatud piirini ja lapsemeelsus on veel parem, aga kui sa praegu seda tead, et sul on nii ja need omadused, siis tuleks neid osata veidi ka ohjata, et teistele mitte pinda käia. Teadmatult, kui sellised omadused esile tungivad ja sa neid ei valitse siis jah on teistele see ilmselt küll pinda käiv.
Enesehinnaguga sama lugu, nagu ülal kirjeldasin.

Oma pealiskaudsuse võiksid natuke ära peita, tehes näo et asi läheb korda. Midagi pole teha, et peab end "väänama", sest me elame siiski sellises ühiskonnas kus teatud kokkuleppelised reeglid kehtivad ja kui sa neist avalikult väljud, tekib alati ebameedivusi, et seda vältida, tuleb enda meeltes väike kord luua. See pole väga lihtne aga proovida võib.

kaheksa · Liitunud: 12 Mai 2008 Postitusi: 186

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Inimlikkuse tasandil on palju reegleid ja ühsikonna korraldusi, ükski neist aga ei välju inimlikkusest, ehk selle tasandist ja vundament on peamiselt ikka üks, kogu elu keerleb kehateenimise ümber.

Loomulikult tuleb keha kasida ja toita aga paraku on inimtasand kõigest näiteks 2 chakra(punane) tasemel(näide), koht mis on jalgevahel ja se Very Happy

ja määrab kogu ühiskonna ja elu sellel planeedil(va. üksikisendid, kes aga ei oma kalu ühiskonnas, et seda tasand muutuks, neid on liiga vähe).

Aga kui astudagi tasand kõrgemale, siis tuleks kollakas mõistuse tasand ja perse ei määraks enam kõike, mõistuse tasand on aga juba mõtlemine, kaalumine, kalkuleerimine ja matemaatiline, sealt edasi juba on areng vaimsema poole aga siis avanevad jälle uued võimaluse uuele tasandile.

Selle foorumi põhimõte koosneb kogemustel ja avastustel, nii enda kui teiste aga mitte kellegi ülistamisel ega järgimisel, ideaalid ei pea tirima sinna- tänna, sest need sulgevad teadvuse liikumise.
Aga tore on kui siin sobib kellegil olla. Kuigi teemas "Foorumist" on hoiatatud, et kui ei sobi siin, siis ei pea siin olema, kuna siin on inimlikkusele valusaid teemasi, siis pole mõtet end siin ärritada, kes ei talu inimlikkusest vabanemist või sellest enamat.
Põhi teemaatika ongi siin see, mis on rohkem kui inimlikkus ja sellest väljas. Wink

ebareaalne · Liitunud: 14 Juul 2008 Postitusi: 46

Viibin kohas, mis asub kahe koha vahel.Peale seda kui avastasin, et maailmas on palju rohkem kui ma arvata oskasin,olen tasapidi oma vanast maailmast eemaldunud.Hiljuti jõudsin kohta mida ma kutsuks:kahevahel olemiseks,depressioon.Raske on midagi teha, ei saa edasi ega tagasi.Tahaks tagasi teadmatusse, aga ei saa.Olen proovinud sinna põgeneda,kuigi see tundub võimatuna(ma tean, et se eon võimatu aga miski minu tahab kahelda).Miski minus ei lase tagasi pöörduda ja see on tugevam kõigest, kõigist minu soovidest ja mõtetest.Edasi ei saa ka, kuna miski hoiab kinni, miski mis paneb mind kahtlema, vastuhakkama muutustele ja vanast kinnihoidma.Kui saan vaikse teadmise, tuleb see miski ja hakkab kahtlema, hakkab kahtlema kõiges.Käivitab kahekõne.

Tahaks karjuda, vahel nutta -kerra tõmbuda, silmad suleda ja kaduda.Tunne on nagu lõhkeks varsti midagi ja kõik muutuks totaalselt.

Mida teha, mis leevendab seda igatsuse-kurbuse tunnet? Seda väljakannatamatut tunnet kus miski ei anna rahu.

olevus · Liitunud: 8 Juul 2007 Postitusi: 50

ebareaalne-einoh,väga tuttav tunne.
tagasi ei saa,edasi ei oska?aeg annab vastused ja instruktsioonid kah.
teadmatuse taha on nii mugav peituda.teha nägu,et kõik ongi nii,nagu silmale paistab.ja midagi muud ei olegi.vahel on lahe seda mängu endas mängida.
ja unustada,et on palju enamat,kui see kõik siin.
rahulolematus,talumatu nukrus,sisemine surve,pressing?
kõige lihtsam tee on muidugi tableti abil enda serotoniinitaset tõsta.
aga see on mõttetu ja degenereeriv tee.
aur tuleb endast välja lasta.kuidaspidi keegi oskab/tahab.individuaalne.
ahaa,kõik muutub kohe-kohe?see on valehäire.mitte kottigi ei muutu,kui ise oma hoobi ei liiguta ja õigel hetkel ohjadest ei haara.endast sõltub.
kui endas enesehaletsuse ära tappa suudad, on kõik võimalik.KÕIK.

minuga on eluaeg see jama olnud,et ma ei väändu ega paindu kedagi ega midagi mängima või kedagi noolima omakasu huvides.
no lihtsalt ei näe sel mõtet.
kaasa elama kõigele inimlikule.
nii et saan kogu aeg piki kukalt oma ebainimlikkuse ja südametuse eest.
samamoodi võtab mu üle mõistuse otsekohesus inimestel sapsu võbisema.inimesed lihtsalt ei käitu nii!see pole inimlik.nii ei tohi!
aga noh-mul on üha rohkem ükskõik...
selline tee tähendab paratamatult üksindust.mis omakorda sünnitab kohati enesehaletsust,niuniuniu.
aga enesehaletsusel võtab hästi kratist kinni see,kui siia foorumisse tulla.lööb pea selgeks.enamasti.mulle meeldib,kui inimlikkusele jalaga peesse antakse.see mulle maitseb.

ebareaalne · Liitunud: 14 Juul 2008 Postitusi: 46

Enesehaletsus pressib peale küll, jubedalt.Miski minus tahab lahkuda kõige tuttava juurest, minna oma teed, ilma tagasipöördumatta.Jätta vanemad, sõbrad ja tuttav ümbruskond.

Siiski, vahetevahel on olla hea, need on need hetked millest milleni ma liigun.Hetked kus enesehaletsus pole oluline, hetk kus on kõik salapärane ja võimalik.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Inimlikkus ongi see kes/mis kannatab, meie vaimne osa on neutraalne. Kuid vaadates kui vähe on neutraalsusele lähedasi inimesi, siis on näha ka mis maailmas domineerib see on inimlikkus, emotsioonid, nendega samastumine, arvates et see olemegi meie, kes selviisil tõmbleb, põeb, raske on, kurb on, karjuda tahaks jne.jne.
Kõike seda võib teha aga et see meid ära ei tapaks/kurnaks siis oleks kasulik õppida end mitte samastama selliste emotsioonidega, vaid nende kohale tõusta/kõrgemal olla, mis vajab omaette tegelemist, kuid pole võimatu, ennast kõrvalt jälgima õppides, oma vigu aksepteerides ja püüdes teistkorda mitte teha.
Ühesõnaga muutume kaheseks ja siis muidugi näeme milline raiskamine on emotsionaalne olek ja kaotab mõtte. Emotsioone võime olukordades kasutada, sellega samastumata, sest elame ju siinsel tasandil, ning pole vaja teistele imelik paista, see tekitab lisakoormuse, teiste liigse tähelepanu.

Muidugi lisaks veel, et foorumi mõte pole mitte inimlikkusele "jalaga" panna Very Happy

, see ju selle maailma tasand, sinna pole parata praegu aga mõte on kuidas selle inimlikkusega toime tulla ja, et seda paljastada kui inimkonna tasandidt mis raiskab inimest ja rikub ilmaasjata kõike ka eluiga on sellega seotud.
Ja loomulikult kes tahab inimlik olla, siis on see loomulik osa talle, aga kes ei taha, võib siia sellele n.n inimlikkusele "jalaga peesse" panema tulla Laughing

ebareaalne · Liitunud: 14 Juul 2008 Postitusi: 46

Viimasel ajal on olukord segasemaks läinud.Õhtuti ei julge magama jääda.Peale silmade sulgemist hakkab kuhugile tõmbama, varem olen unenägemisse sellist moodi saanud, enam ei julge kaasa minna, tunne on,et sealt ma enam tagasi ei tule.Surma ma ei karda, lihtsalt ei taha siit veel lahkuda.Eile õhtul unne jäädes sulgesin silmad, peale seda kui kuhugile tõmbama hakkas avasin silmad: tuba oli väiksem-pikklikum kui tavaliselt, akna piirjooned lainetasid.Tegelikult ma kardan kaasa minna, ma ei tea kuhu ma jõuan.Miskipärast on surm viimasel ajal minuga.Vähemalt ma mõtlen sellest, see pole päris arutlemine surma üle vaid pigem midagi muud.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

See tundub teadvuse kadumise sarnane aga see ei pruugi kaduda siiski, kuid ettevaatlik tasub olla jah.
Aga suremine lähebki lahti teadvuse kadumisega ka energeetilised rännakud algavad alles siis kui vahepeal on teadvus kadund.
Selpuhul kui sa ei julge või ei suuda edasiminekut kontrollida on kasulik muidugi end mitte lasta minna.
Teine asi on et kuidas veri on, füüsilised haigused tuleks ka kindlaks teha, nt. hemoglobiin madal, kehv veri, ka närvipinge, alateadlik hirm, jms. võib ka teadvust kiskuda liikvele või minestamise sarnased tunnuseid tekkida, või kui jääd unne, siis liiga sügavusse kaduda, aga magamise pealt on surdud küll.
Kui sa kardad kaasa minna, siis kardad surma, sest surm ongi see, kus ei tea kuhu satume.

ebareaalne · Liitunud: 14 Juul 2008 Postitusi: 46

Füüsiliselt pole ma ka kindel mis minuga toimub, viimasel ajal on neidki muutuseid ette tulnud.Ma kardangi rohkem, et vbolla annan lihtsalt järele ja lähen otseteed surma.

ebareaalne · Liitunud: 14 Juul 2008 Postitusi: 46

Don Juan mainis kuskil,et sõjamees on vahel kuude viisi valudes, või kuidas CC inimkuju kaotas.Aastaid tagasi oli mul tervisega alati kõik OK, nüüd siis ilmnevad probleemid.Ilmselt annan liialt järele mõttetustele.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

kaheksa · Liitunud: 12 Mai 2008 Postitusi: 186

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Kas sa siis teadsid ka mida näksisid(sibulamoodi varred)? Very Happy

Teinekord on aga organism ise ka paigast ära enda teadmata, nt. ülekoormatud, eriti aju, siis võib veidraid asju tunda, ilma et ise teaks eelnevat põhjust või vereringe häired ja ka kehv veri, mingi viirus jpm.

kaheksa · Liitunud: 12 Mai 2008 Postitusi: 186

Eks nad mingid looduslikud sibullilled võisid olla, kuldtäht võibolla. Need pidid mürgised olema. Täiesti alateadlikult sõin neid, mõtlesin alles hiljem, et äkki olid mürgised. Või oli tungaltera trühvlikommis. Küllap ma sellest lihtsalt laksu all olin. Paha tunne see ei olnud, aga sürr lihtsalt.

ebareaalne · Liitunud: 14 Juul 2008 Postitusi: 46

Ei saa aru mille küüsi ma langen.Tunne nagu langen kuhugile segaduse puntrasse, ei tea mida teha, aga meeles on, et millegi poole ma suundun.Proovid ühtepidi, teistpidi, Peale pikka pusimist võib tunduma hakata, et äkki kõik ongi nii nagu peab.Ja siis ükshetk ärkad nagu unenäost või tuled segaduse puntrast välja ja kõik on selge, tean täpselt mis ma tegema pean ja meenub kuhu poole ma liigun.Ise mõeldes, kuidas ma ssain selle ära unustada.Ja siis uuesti puntrasse.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Kõik oleneb ka sellest kuhu jõuda tahad kui inimene nt. ei soovi oma tavalisest elust väljuda ja tahabki oma asja ajada nagu see on, siis ilmselt ta väga ei lähe sassi ega pusi Very Happy

.
Kuid sinu näide tundub et püüdled millegi enama poole või tahad midagi teist, praeguse asemele siis on loogiline et alati on millegagi pusida ja kui sellega on piisavalt jamatud siis tekib selgus et varsti jälle mingisse segadusse sattuda kuna tulevad taas uued mõtted, avastused peale eelmist selgushetke vms, mis segadusse paiskavad ja algab taas sama mis eelpool.

Lõppu sel pole nii nagu ootatakse, niimoodi võib pusida pool elu, ennegu saabub täisselgus ehk ülevaade endast ja väljast.
Kuid siiski kõik oleneb, mida tahame ja taotleme, kui me selgust ei taotle siis taoline jändamine võib üsna kurnavaks muutuda.

tom · Liitunud: 26 Sept 2006 Postitusi: 326

Mul on kah nii. Cool

Vahelduvad selguse ning ebaselguse hetked. Perioodiliselt.
Ma olen mõelnud isegi kalendrisse märkida, et millal tuleb uus selguse hetk ning millal pusin. Minul kestavad nod selguse hetked keskelt-läbi nädal või isegi 2, siis olen umbes sama aeg selgusetuse olukorras.
Ilmselt on nii, et selgus= küllaldaselt vaba energiat, ebaselgus= vabaenergia otsakorral või kasutuses (nt uute küsimuste, mõtete lahendamisel, et saavutada uus selgus)

Üks meelde jäänd lause kuskilt raamatust:
"Vahel mõtled, et tõused õige jalule ja hakkad! Hea tahtmine on jumalast! Aga kurat sasib jalust kinni ja tõmbab enne maoli, kui oled õieti saanud põlvili. Ja nii see on siis läinud, ikka tõustes ning kukkudes.. ja- varsti Peetruse värava taga."

tom · Liitunud: 26 Sept 2006 Postitusi: 326

Mul jäi just see silma sealt:

ebareaalne · Liitunud: 14 Juul 2008 Postitusi: 46

Ma arveldan selljuhul minutites, vahel isegi sekundites.Nende sekundite jooksul toimub midagi nii selget ja võimast.Sellel hetkel peatub sisedialoog ka.Muidugi on veel ''häid aegu ja halbu aegu'', mida võiks arveatada ka nädalates, päevades.Kuid sellel niinimetatud ''selguse'' hetkel, ei ole oluline hea ega halb.Sellel hetkel ma märkan maailma enda ümber.

Meenub lõik ühest Castaneda raamatust kus CC küsib Don Juani käest millegi kohta seletust.DJ vastas lühidalt ja teraselt ja CC palus nagu ikka Dj asja rohkem lahti seletada(et siis asja üle tavapäraselt mõelda), siis Dj ütles midagi sellist: Pikad seletused muutavad salapärase ja maagilise asja täiesti tavaliseks, tänaseks seletusest piisab.

Mul pole sõnu.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Ja CC kirjutas sellest salapärasest nõidusest mitu raamatut, mis nüüd maailmas laiali, ning võibki öelda CC tegi pikad kirjeldused oma õpipoisi ajast ja Nagualide õpetustest, mis ongi muutunud nüüd lihtsustatuks ja tavapäraseks.
Nõidade salapära ongi kadunud ja massides liiguvad lihtsutatud variandid, mis on kaugel ära tegelikust Nagualide õpetustest.
CC küsiski kord dJ käest et "kas tasub sellist tarkust üldse raamatutesse panna, et teadmatud inimesed selle ära ei riku...", vastas dJ
"Pole vahet, kes ei mõista ei mõista nagunii seda ja kui on keegi kes mõistab, küll see aru saab...."

tonal · Liitunud: 1 Sept 2006 Postitusi: 155

See on tõesti väga õige, et arusaamine nõuab energiat. Seda kas on või ei ole. Kui ei ole hetkel piisavalt- väsimus, haigus, lihtsalt pole- lihtsalt ei teki taipamist ja kõik.
Omal nahal üle elatud sellised asjad.

Selles mõttes pole mõne asja saladuses hoidmisel tõesti mingit mõtet- enamuse jaoks ei tähenda see info nagunii mitte midagi.

kaheksa · Liitunud: 12 Mai 2008 Postitusi: 186

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Enamus elust on tunne ja emotsioon. Küsimus selles kas see ujutab meid üle või jääb tasakaalu. Inimene enamasti neil vahet ei tee. Kui ida arst leidis su seest kurbust siis see on energiakehas. Teatud elustiil võib ajajooksul toota kurbust kuigi ise tunned et elad päris hästi aga sa ei ela tegelikkuses nt, mis väljendub ka energias ja lõpuks ka kehas.

juhh · Liitunud: 1 Juun 2008 Postitusi: 93

Keha energia peab jääma tasakaalu. Kurbus ja rõõm on ühe terviku kaks otsa. Mõistus tasakaalustab suure kurbuse, suure rõõmuga. Samas on mõlemat palju.

sombra · Liitunud: 29 Aug 2006 Postitusi: 172

kaheksa · Liitunud: 12 Mai 2008 Postitusi: 186

Eks seal ole kõik segi. Kurbust on nii mitmesugust.

Mida ma ei kannata tõesti, on sentimentaalsus, nõretavalt nukrad ja halavad laulud, filmid. Neid ma väldin, kuigi osad just eelistavadki nt raamatuid, kus nutta saab. Mingi halva une tüüp oli mul selline, et raadiost või telekast tuleb mingi südantlõhestav muusika, mina aga ei saa raadiot välja lülitada. Sinna teemasse on mul mingi "koer" maetud, ilmselt juba lapsepõlves.

Aga reaalsed kurvastamist väärt elujuhtumid jätavad mind suhteliselt külmaks, neid ma olen suutnud küll seni üsnagi filosoofilise rahuga vaadata. Ise imestan ja samal ajal olen tänulik sellele millegile, mis on andnud mulle sellise rahuliku meele. Kuigi jah, maailm on üks paras hädaorg, aga kas see sellest paremaks läheb, kui ma kurvastan selle pärast?!

Noh, ja siis läheb kurbuse alla ka enesehaletsus. Võibolla seda pidaski arst silmas? Neid hoogusid mul ikka esineb, põhjuseks eelkõige eneseteostuse puudus - vähemalt nii ma arvan. Sellest kandist vaadates võiks minu puhul rääkida "põgenemisest vaimsusesse". Mõelgem siinkohal vaimsuse all siiski seda "vaimlemist".

Nii et nüüd olen mina ka jõudnud teemaalgataja " -> Shocked

<- seisundisse.

säga · Liitunud: 12 Mai 2008 Postitusi: 310

muarust saab kurbuse abil kogumispunkti liigutada. kurbus asub keha keskosas, sealsamas kus tahe peaks olema.