Surma saabumise erinevad tegumoed

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Palju me neid olukordi kohtame selle hetke juuresolijana, väga vähe aga vahel see nii juhtub.

Ma jätsin meelde 3-me inimese uned enne nende lahkumist, nendega kõneldes.
Üks neist, ütles hommikul, et:"mu ema tuli mu juurde ja ütles,""varsti tuled sa minu juurde". Mõne päeva pärast suri.
Inimene oli elus sügavalt pettunud ja ei hoolinud millegist.

Teine inimene rääkis nii:"mulle öeldi, et maa lõhutakse tükkideks, sest sellega on hooratud"(maa oli ta ise, sest ta lõhkus enda keha tegelikkuses lihtsalt ära" ja sama inimene veel enne minekut üks päev "ma nägin, et mind on 10-seismas ja hääl ütles, et 5 sinust läheb üles ja 5 alla". Too inimene tegeles vaimuga, see tekkis tema seest, mitte õpetuste õppimisest aga inimlikkus oli temas liiga võimas, vaim võttis enda osa temast aga inimlikkus, mis väljendus agresiivses olekus ja mõistmatuses see läks alla ja kustus". Mis tõendab, et pool temast oli väärtus, inimlikkus mitte midagi.

Kolmas, nägi unes, et ta õde(samal aastal 2006 surnud) hüüdis nii kõvasti, et ta ärkas üles võpatades. Ja veel järgmisel ööl, tuli ta üks tuttav(surnud) ja ütles talle "seal ei ole mitte midagi, Jumalat ka ei ole".
Ka see inimene tegeles ka vaimu asjadega ja enda meelt püüdis parandada aga, tal enda seest see isenesest ei kasvanud/tekkinud.
Ta luges ja püüdis seostada kõike, enda vigade ja maailmaga jms. aga aga ei suutnud sesot tabada teadvustamisega, kuigi ta oli palju muutunud siiski sellest paremaks,kes ta kunagi oli.
Ka tema inimlikkus ei tahtnud alla anda, kuigi see oli siiski nõ
nõrk ja vaikne võrreldes eelneva looga, kuid kuskil sügavuses, istus mingi jäikus tal sees.
Aga ta hakkas kaua enne kõigest loobuma, kuni surres polnud tal midagi mida väärtuseks pidada lastes kõigest lahti. Ta oli tugev teadvuse rännakutes käija ja värvlistes unedes aga ärkvel olles ei teadvustanud sügavusega selle väärtust.
Aga ta aitas ja tegi head enda ümber viimase hingetõmbeni, hoolimata ta enda tunnistusest, kus ta mainis, et ei saa lihtsalt kõigest aru vaimses mõttes.
Tema surm oli täiesti rahulik, emotsioonitu. Hommikul teda leides oli ta mugavas sügava une asendis, käsi pea-all ja jalg üle jala, teine käsi kõhul, suu lahti, silmad kinni, oli näha et mitte mingit rabelemist ega vaeva ta ei näinud, vaid rahus ja sügavas unes näoga oli, mis näitab inimese sisemist olukorda.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Ühed tuttavate räägitud lood:

Üks rääkis kuidas ta vanaema suri, kes oli eluaeg olnud külanõid, omas Punast piiblit ja muid nõiaraamatuid. Surm talle ei tulnud kergelt, ta vaevles hirmudes ja karjus "kuradid tulevad ajage ära, ajage ära", oli neid näinud ja vaevles niimoodi mitu ööd/päeva.
Tema tütar, kes oma lihast tütart ei sallinud ja kartis samal ajal Punast piiblit, peites seda ära enda eest, ajas terve elu mehi taga ning oli oma lapse vastu terve elu kuri, teda alndades ja põlates.
Ta suri samasugustes piinades, hirmus ja agoonias, nagu ta emast nõid.
Põlatud tütar andis Punase piibli ühele tuttavale(ka tema pelgas seda ag aoli ise rahulik inimene, pigem alandlik). Too tuttav Tallinnast aga suri varsti peale selle raamatu omamist salapäraselt ja piibel jäigi kadunuks.

Üks inimene oli veel, kes elus kurja kiskus ja suri 60-selt vähki, see ka vaevles aga ta palus paljudelt andeks enne minekut ja sai siis minna lõpuks, muidu hakkasid ka agooniad peale, mitte nii hullult, kui elnevates lugudes, aga siiski halvamoelised ja sünged, see kes juures oli rääkis siiski, et ta ei saanud hästi surdud.

Minu vanadusse surnud loomad.

Üks mu vanadusse surnud koer aga suri päeval kell 12 täpselt, ta oli jõuetu, nõrk asemel aga lõpuni täiesti selge mõistuse juures, mind teadvustades.
Ta hakkas surema nii: kõigepealt hakkasid tõmblused, ta vaatas täie teadvusega kogu protsessi vältel mulle otsa.
Siis algasid sikutused, siis kiskus suu pärani, tema tahtmata, mingi kerge hirmu/arusaamatuse pilk oli ta silmis siis juba ja lõpuks käis võpatus läbi temast ning miski vupsas suukaudu välja, kui see oli väljas, lakkas koer sekundi pealt elamast.

Vana kass aga tuli koju surema, puges pliidi auku ja tõmbles terve öö seal, urises ja oli teadvusel. Ta ei saanud midagi aru mis toimub, oli küll täiel teadvel ja lõpuks pool teadvel ja tõmbles kuni hing lahkus hommikuks(seda osa ma ei näinud pealt siiski).

Need on loomuliku surma vibratsioonid mis kinnitavad e.rännakute tegumoodi, samad tunnused täpselt ,kuidas ühest organismist lahkub energiakeha teadvusega ja loomulik surm kus meeled pole rikudud saastaga on näha rohkem loomade pealt just.