Important Notice:
We regret to inform you that our free phpBB forum hosting service will be discontinued by the end of June 30, 2024.
If you wish to migrate to our paid hosting service, please contact billing@hostonnet.com.
| Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat |
| Autor |
Teade |
vaatleja
Site Admin
Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280
|
 Postitatud: Laup Jan 13, 2007 12:15 pm Teema: Kehast väljumise teaduslik uuring |
 |
|
Vaimolend ja kehast väljumine: meie enda aju trikid
| Tsiteerin:: |
Õudusttekitav tunne, et ruumis viibib peale sinu veel «keegi», võib pärineda meie enda ajust. Raskematel juhtudel võib aju esile manada täiesti reaalselt mõjuva illusoorse kaaslase, kirjutab Alo Lõhmus.
Tunnet, et täiesti tühjas ruumis viibib keegi su vahetus läheduses, on kirjeldanud paljud igati terved inimesed. Raskemate psühhiaatriliste või neuroloogiliste haiguste all kannatanud on aga rääkinud illusoorse vaimolendi pidevast kohalviibimisest.
Seni on sääraste aistingute allikas, tekkemehhanism ja neid vallandav päästik jäänud vaid oletuslikuks.
Ent läinud sügisel ajakirjas Nature avaldatud artiklis kirjeldas Šveitsi föderaalse tehnoloogiainstituudi teadlane Olaf Blanke koos oma kolleegidega katset, mis võib vaimukogemuste tekkimisele heita uut valgust.
Avastus sündis siis, kui üht vaimselt täiesti tervet, ent lapsest saati langetõve all kannatanud 22-aastast naist valmistati ette epilepsiaraviks. Selle käigus stimuleeriti patsiendi teatavaid ajupiirkondi nõrkade elektrilaengutega, et jõuda selgusele, kas langetõvejuhtumite vastu võiks aidata kirurgiline sekkumine.
Kui elektrilaeng suunati patsiendi vasaku ajupoolkera piirkonda, kus oimusagar ja kiirusagar ühinevad (left temporoparietal junction), tajus naine variolendi ilmumist enda selja taha.
Patsient kirjeldas olendit kui noort ja ebamäärase sooga isikut, siiski pigem meest kui naist. Olend ei rääkinud ning enamasti ka ei liigutanud, kuid matkis patsiendi kehahoiakuid ja kehaasendit.
Oma aistingut kommenteeris naine näiteks nii: «Ta on otse minu taga, peaaegu mu keha peal, aga ma ei tunne teda.»
Olend ilmus naise taha nii siis, kui naine lamas elektrilise stimuleerimise ajal selili, kui ka siis, kui naine istus ning hoidis kätega oma põlvede ümbert kinni. Viimasel juhul tundis naine aga, et olend võttis oma kätega kinni tema kätest. Naine kirjeldas seda kui väga ebameeldivat tunnet.
Järgmises katses istus patsient toolil ja hoidis oma paremas käes kaarti sõnadega, mida tal paluti ette lugeda.
Jälle ilmus elektrilise stimuleerimise ajal variolend, kuid seekord patsiendi paremale käele. Seejuures püüdis olend nüüd patsiendi sooritatavatesse keeleharjutustesse vahele segada.
«Ta tahtis kaarti ära võtta. Ta ei tahtnud, et ma seda loeksin,» kommenteeris patsient. Samalaadsed ilmingud esinesid veel mitmete erinevate kehaasendite puhul.
Kõnealune ajupiirkond on aktiivselt tegev inimese füüsilise mina tajumisega, aga ka enda ja võõra eristamisega. Piirkond töötleb ja integreerib oma keha tunnetamisega seotud meeleaistinguid.
Just seetõttu võibki piirkonna elektriline häirimine esile kutsuda pettekujutelmi nii võõra vahetust lähedusest kui ka näiteks iseenda väljumisest oma kehast. Kummitused võivad osutuda vaid meie enda aju elektrilisteks valeühendusteks.
Et variolend jäljendas patsiendi kehahoiakuid ning et säärased tajud on ilma igasuguse elektrilise stimuleerimiseta esinenud ka vaimu- või närvihaigetel inimestel, siis oletavad teadlased, et variolend on tegelikult inimese enda keha, mida teadvus tõlgendab võõra kehana.
Sageli on sellised häired omased näiteks skisofreeniahaigetele. Just sellesama ajupiirkonna liigse aktiivsuse tõttu võivad skisofreenikud omistada iseenda toiminguid hoopis teistele inimestele. Ka katses osalenud patsient küll tajus variolendi kehaasendit, kuid olend näis talle täiesti võõrana, mitte tema enda keha pikendusena.
Blanke on uurinud ka epilepsiahaiget 43-aastast naist, kellel tekkis kehast väljumise illusioon siis, kui elektroodiga stimuleeriti tema ajus piirkonda, mis jääb eelmises katses kirjeldatud oimusagara ja kiirusagara ühinemiskoha vahetusse lähedusse.
Iga kord tundis naine end oma kehast väljumas ning «oma keha kohal hõljumas ja iseennast vaatamas».
Blanke töörühm on leidnud veel mitmeid epilepsia- ja migreenihaigeid, kellel esinevad samalaadsed tajud, ning märganud, et sageli kaasneb sellega ka näiteks oma keha proportsioonide puudulik tunnetamine. Inimestele tundub, et mõni nende kehaosa on ebaloomuliku suurusega või koguni muudab vahel oma suurust.
Viiel juhul kuuest leiti sellistel patsientidel ajukahjustus just oimusagara ja kiirusagara ühinemise kohas.
Ka kehast väljumise mulje võib tekkida seetõttu, et aju ei suuda integreerida nägemis-, kompimis- ja teiste meelte abil saadud andmeid keha asukohast ruumis.
«Nii võib inimene oma keha näha asukohas (näiteks voodis), mis ei lange kokku asukohaga, mida ta tunnetab (näiteks lae all),» kirjutas Blanke ajakirjas British Medical Journal.
Teadlaste hinnangul kogeb kehast väljumist ning omaenda keha väljastpoolt vaatlemist oma elu jooksul iga kümnes inimene. Sageli omistavad inimesed neile kogemustele religioosse tähenduse, eriti kui need leiavad aset kriisiolukorras või lausa surmasuus viibimise ajal.
Blanke on koos oma kolleegi Shahar Arzyga oletanud sedagi, et mitmete religioonide baastekstides leiduvad kirjeldused jumaliku ilmutuse saamisest mägedes viibides võivad olla meditsiiniliselt seletatavad.
Mägedes esinenud müstilistest kogemustest on rääkinud ka täiesti ilmalikud alpinistid.
Blanke ja Arzy on avaldanud arvamust, et pikaajaline viibimine suurtes kõrgustes ning sellega kaasnev hapnikupuudus võib mõjutada oimusagara ja kiirusagara ühinemise kohta ning seeläbi kutsudagi esile ilmutuse.
Avastus
Kui aju vasakus poolkeras suunati elektrilaeng oimu- ja kiirusagarat ühendavasse piirkonda, tekkis inimesel tunne, et keegi seisab tema selja taga.
Seega võivad kummitused olla vaid inimese ajus tekkivate valeühenduste tulemus. Samuti võib selle ajuosa liigne aktiivsus põhjustada näiteks skisofreeniat.
Olaf Blanke
Õppis meditsiini Münsteri Wilhelmi ja Berliini vabas ülikoolis Saksamaal, Pierre ja Marie Curie ülikoolis Pariisis ning Genfi ülikoolis.
Töötab Lausanne`is Šveitsi föderaalses tehnoloogiainstituudis tunnetusliku neuroloogia laboratooriumi juhina.
Tema juhitavad uuringud keskenduvad kehataju funktsionaalsetele ja neuroloogilistele mehhanismidele ning eneseteadvuse küsimustele.
Labori eesmärk on luua neuroloogilised mudelid, mille abil oleks võimalik mõista, kuidas inimene oma keha tunnetab ja oma isiksusega seostab.
 http://www.postimees.ee/130107/esileht/olulised_teemad/tarbija24/tervis/238958_1.php |
Omast ja mõnede teiste kogemustest võiks öelda, et siin loos pole mitte mingit kehast väljumist aga seda peetakse küll selleks.
Sellest on raamatuid, sellest on kogemusi, lugusi jne. nt. operatsioonide ajal või shokeerivate asjade, traumade ja unede ajal, minu jaoks ongi see tõesti aju vingerpuss, mis nihutab teadvust keha tasandist väheke eemale.
See vahetataksegi ära ja tehakse sellest müsteeriume, surmakogemusi, astraalkogemusi, sellest on rääkinud nii tavainimesed kui sensitiivid jms, pidades seda kehast väljumiseks. See on vaid tajude nihe, mille tekitab aju käitumise kõrvalekalle tavaolekust, siis inimene näeb ja kogeb alati midagi veidrat. |
|
| Tagasi üles |
|
 |
seesama
Site Admin
Liitunud: 25 Aug 2006
Postitusi: 755
|
| Postitatud: Püh Jan 14, 2007 11:42 am Teema: |
|
|
| taotleja kirjutas: |
| ... see teadvus mida genereerib minu surelik keha ja aju, areneb iseseisvalt toimivaks - keha ja aju on siinjuures siis nagu vanemad, kelledest kõigepealt teadvus sünnib ja seda siis iseseisvaks kasvatatakse keha ja aju poolt. ... |
http://tuulepesa.zzz.ee/viewtopic.php?p=7714452#7714452
Alles siis kui teadvusest saab keskkonna element, on midagi arenenud iseseisvaks. Seda hakkame nägema väljaspool ja kõigile tajutavatest ilmingutest:
http://seesama.s2.bizhat.com/viewtopic.php?t=77&start=0&postdays=0&postorder=asc&highlight=
Ja alles siis saame rääkida tegelike rännakute võimalikkusest.
See on ka põhjus miks ma olen olnud nii range igasuguste sensitiivsete teadmiste-teadjate suhtes.
Samas teistsugused tajud on nihked ja annavad meie teadvusele nende kogemise võimalusi.
Arvestama peab ka sellega, et iseenda variolendil ja võõra olendi projektsioonil on vahe, kuigi seda vahet ei tarvitse märgata, sest ega siis võõras olend ei tarvitse soovida enda projektsiooni ja end paljastada. Eriti siis ei saa me neile jälile kui tegemist on inimlikkusest enama olendiga ! |
|
| Tagasi üles |
|
|
seesama
Site Admin
Liitunud: 25 Aug 2006
Postitusi: 755
|
| Postitatud: Püh Jan 14, 2007 12:30 pm Teema: |
|
|
| taotleja kirjutas: |
...
4. �energeetiline rännak �
...
a. teadvuse ja energiavälja eraldumine kehast, ärkamine ning:
- jäämine keha piiridesse.
... |
http://tuulepesa.zzz.ee/viewtopic.php?p=4261#4261
Isegi sellises rännakus saab jääda keha piiridesst ja ärgata iseenda sisemaailma   , kuid siiski mitte ainult ! |
|
| Tagasi üles |
|
|
vaatleja
Site Admin
Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280
|
| Postitatud: Reede Märts 09, 2007 9:18 am Teema: |
|
|
| Tsiteerin:: |
Uneparalüüs tekitab üleloomulikke seisundeid
USA Kentucky ülikooli neuroloogid uurisid inimesi, kes väidetavalt olid kogenud kehast väljumist, unes lendamist ja surmalähedasi kogemusi. Teadlaste sõnul on nende seisundite põhjustajaks uneparalüüs ehk unehalvatus.
Uurijad lisasid, unehalvatus tekib tavaliselt enne lõplikku uinumist, kui keha uinub enne aju, või peale ärkamist, kui aju on ärganud, kuid keha veel mitte, kirjutab The Telegraph.
Und nähes on aju inimkeha tegevuse blokeerinud, et organism reaalsuses seda kaasa ei teeks, mida unes näeme.
Uurijate sõnul kogevad inimesed kehast väljumist ja unes lendamist erinevalt. Mõned kuulevad helisid, kellegi rääkimist või deemonlikku naeru. Teised aga näevad hallutsinatsioone inimestest, loomadest või üliolenditest.
«Uneparalüüsi ajal ei suuda inimene ennast liigutada ega ka unes rääkida. Paljud on öelnud, et nad tundsid nagu oleks nende rinnale kivi pandud,» sõnas neuroloog Kevin Nelson.
Nelson lisas, et uneparalüüsi kõige levinumateks sümptomiteks on kehast väljumine või lendamine.
«Paljud patsiendid on kogenud, et väljuvad oma kehast ja siis vaatavad alla voodisse jäänud keha peale. Tihtipeale kaasneb sellega ka hirm,» lisas uurija.
Kevin jätkas, et uneparalüüsiga saab seletada ka surmalähedasi kogemusi.
Uurijad küsitlesid 55 inimest, kellel oli olnud kas kehast väljumise, unes lendamise või surmalähedasi kogemusi. Nad avastasid, et 96 protsenti katsealustest oli kogenud kõiki kolme nimetatut.
Võrdluseks võeti teine 55 inimesest koosnev grupp, kes polnud uneparalüüsist tingitud sündmusi kogenud.
«Avastasime, et suurem osa inimesi oli kogenud vähemalt ühe korra elus kas kehast väljumist, unes lendamist või surmalähedasi kogemusi. Nende aju uurimine näitas, et selliste kogemuste puhul uinus keha enne kui aju või siis aju hakkas juba ärkama, kuid keha veel mitte,» selgitas neuroloog.
http://www.postimees.ee/090307/esileht/olulised_teemad/tarbija24/tervis/248926.php |
Sellised uuringud kinnitavad paljudki. Nt. enesepetjaid, kes arvavad et käivad rännakul pidevalt, tegelikkuses aga on unesegases halvatud kehas nähes ja kuuldes asju mida tavliselt ei ole.
Aga samas artikkel ei välista surmaeelset kogemust, mis sellest võib alguse saada.
Miks see surmaeeseks kogemuseks võib siiski minna on loogiline, kui keha ei allu ajule või aju ei juhi keha ja see liigselt välja lülitub.
Ja kui asi läheb siiski veel sügavamaks, kogeda küll teadmatuid e.rännakuid, mida on juhtnud inimestel ja kust nii mõnigi pole enam tagasi tulla osanud, ning asi lõpeb keha surmaga.
Kuid siis helid ei ole enam inimlikud kui algab tegelik väljumine ei mingeid ebamaiseid kõnesi ega itsitusi, kõik see on une ja ärkveoleku vaheline eelmäng ja me oleme ikka kehas alles, helid ei kesta koguaeg, need lakkavad ühelt maalt.
Peale selle võib teadvus hakata väljuma, õigemini tavaasendist teise asendisse nihkuma. Siis me näemegi enda magavat keha ja tunneme hirmu ka siis, kuna tegemist on juba tavainimese jaoks ebaloomuliku asjaga.
Sellest rääkis ka d.J C.C-le palju/ümberkukkumiseni  , kuna too just selle kõik segi ajaski, öeldes enda kaugel rändamas käivat,või ennast lae alt nägevat, kuidas voodis magab tundes samuti hirmu, ning kõik oli väga selge, reaalne ja millepeale ikka jälle d.J ütles, et "olid vaid sügavas värvilises unes"  .
Kehast väljumine ei ole tunne ainult, unedes on ka kõik tunded, maitsed, tuul ja katsutavad esemed jne. Kehast väljumisel algavad protsessid keha mahajätmisega ega hakka olema ajutegevus vaid vastupidi selle lakkamine.
Mul on õnnestunud surijate juures seda kõike pealt näha mis toimuma hakkab ja tunnen ära mida nad tunnevad lahkudes, nii et unehalvatusega asi ei piirne kaugeltki.
Kuigi heameelt teeb see et asja vastu huvi tuntakse ja kui üldse keegi hakkab neil asjadel vahet tegema siis teadus.
Inimlikkus tahavad asja ikka lihtsustada ja paika panna ega uuri asja põhjani kuhu inimlikkus vaadata ega kogeda ei julge, siis on ja jääb asi selliste poolt uurimata.
Ja kui ma poleks kohanud, elus ka neid "tublisi n.n rändajaid", kes arvavad end kaugel-kaugel käinud olema kehast väljas, kuid vaim õnnistas neid peale enda suurustamist rännakute suhtes ka tegeliku e.rännaku kogemuse algusega neid, kes olid asja enda jaoks juba lihtsutatult paika pannud ja eksitanud end rännaku pettekujutlustega nii sügavalt, et tegelik kogemus kohutas nad hingepõhjani, millele järgnes igakord ühesugune lause "mina enam sinna minna ei taha/ei julge minna".
Teadus, meditsiin aga võib jõuda tõe jälile olles erapooletu ja kaine uurima asja ka sügavuti, kuna neil pole midagi kaotda, vaid ainult ennast täiendada avastustega.
Viimati muutis seda vaatleja (Reede Märts 09, 2007 2:53 pm). Kokku muudetud 1 kord |
|
| Tagasi üles |
|
|
seesama
Site Admin
Liitunud: 25 Aug 2006
Postitusi: 755
|
| Postitatud: Reede Märts 09, 2007 2:14 pm Teema: |
|
|
| vaatleja kirjutas: |
| Tsiteerin:: |
...
Uurijad lisasid, unehalvatus tekib tavaliselt enne lõplikku uinumist, kui keha uinub enne aju, või peale ärkamist, kui aju on ärganud, kuid keha veel mitte, kirjutab The Telegraph.
... |
|
Enne lõplikku uinumist, kui keha uinub enne aju, või peale ärkamist, kui aju on ärganud, kuid keha veel mitte, kõlbab teadlikolemise arendamiseks, kuid on kaugel energeetilisest rännakust ! Tegelik sisedialoogi peatamine tähendab kõigi protsesside peatamist: nii keha, aju, tajude kui ka teadvuse peatamist. Taasäratatda saab meid vaid Vaim ja/või vastav ja piisav taotlus mille Vaim teostab !
Sellepärast ma olengi rääkinud ületamatu tühjuse-eimiski läbimisest !
Piiblist: "see kes mind näeb see sureb". Ja kes siis muu ikka surnuid ellu äratada suudab kui vaid "Jumal ise" - Vaim, kes võib seda teha, kuid ei pea seda tegema ! |
|
| Tagasi üles |
|
|
vaatleja
Site Admin
Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280
|
| Postitatud: Teis Aug 28, 2007 1:14 pm Teema: |
|
|
Teadlased tekitasid kehavälise kogemuse
| Tsiteerin:: |
Teadlased leidsid mooduse, kuidas tekitada inimestes kehavälise oleku kogemus.
Ajakiri Sciense kirjeldab eksperimenti, mis pakub sellele fenomenile selgituse. Katses osales 10 inimest, vahendab BBC.
Kaks teadlaste rühma kasutasid virtuaalse reaalsuse jälgimiseks kasutatavaid prille, et petta aju tajuma, nagu asuks keha kusagil mujal.
Visuaalne illusioon koos tundega, et tõelist keha puudutatakse, pani vabatahtlikud tajuma, et nad liiguvad väljaspool oma füüsilist keha.
Teadlased ütlevad, et nende leidudel võib olla praktilisi rakendusi, nagu nt aidata viia videomängud uuele virtuaalsuse tasemele, nii et mängijad tunneksid, nagu viibiksid nagu tegelikult mängu sees. Meditsiinis võiksid aga kirurgid, kes kontrollivad virtuaalselt enda „robotkeha”, sooritada operatsioone patsientidel, kes viibivad tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Mõne inimesed jaoks toimuvad kehavälised kogemused spontaanselt, samal ajal kui teiste jaoks on see seotud ohtlike olukordadega, nagu surmalähedased kogemused, unelaadsed seisundid või alkoholi või uimastite tarvitamine.
Ühe teooria kohaselt on fenomen seotud sellega, kuidas inimesed tajuvad oma keha — neil, kes on õnnetud või oma kehaga vähem kontaktis, on rohkem tõneäosust kehavälise seisundi tajumiseks.
Kuid Londoni ülikooli ja Šveitsi tehnoloogia instituudi teadlased usuvad, et nähtusele on olemas neuroloogiline seletus.
Nende uuringud viitavad sellele, et mõningate kehaväliste kogemuste põhjuseks võib olla nägemise ning puudutuste kaudu saadava informatsiooni ühendamatus ajuprotsesides.
Šveitsi eksperimentides paluti videoekraaniga prille kandvatel vabatahtlikel katsealustel kaamera ette seista. Prillide kaudu nägid katsealused kaamera võetud pilti iseendast selja tagant — kolmemõõtmelist „virtuaalset iseenda keha”, mis näis seisvat nende ees.
Kui uurijad puudutasid katsealuste selga pliiatsiga, võisid nood näha, kuidas samaaegselt või ajanihkega puudutati nende virtuaalset selga.
Katsealused ütlesid, et aistingu näis põhjustavat pliiats nende virtuaalsel, mitte reaalsel seljal ning see pani neid tundma, et virtuaalne keha ongi nende endi keha, mitte hologramm.
Ja isegi siis, kui kui kaamera pöörati mannekeenile, kelle selga puudutati, teatasid katsealused, et tunnevad, nagu kuuluks mannekeeni virtuaalne keha neile.
Ja kui uurijad lülitasid prillid välja ning juhatasid katsealused mõned sammud tagasi ning palusid siis neil jalutada samasse kohta, kus nad algselt seisid, panid need sihtmärgist mööda ning pöördusid tagasi paika, mis oli lähemal nende „virtuaalsele kehale”.
Londoni ülikooli teadlaste rühma juht Henrik Ehrsson kasutas oma katsetes umbes samasuguseid vahendeid ning leidis, et vabatahtlikel katsealustel tekkis füsioloogiline reaktsioon — suurenenud higistamine — kui nad tundsid, et nende virtuaalset keha ähvardati haamriga lüüa.
Ehrsson ütles: „See katse näitab, et kehasoleku kogemiseks on kriitilise tähtsusega isiku esmane visuaalne vaatenurk. Teisisõnu, me tunneme et me oleme seal, kus on meie silmad,”
Lääne-Inglismaa ülikooli psühholoog Susan Blackmore ütles: „See on viimaks toonud kehavälised kogemused laboratooriumi tingimustesse ning testinud üht põhiteooriat selle kohta, kuidas nad tekivad. Teadlased on ammu kahtlustanud, et võti nende ebatavaliste ning mõnikord inimese kogu elu muutvate kogemuste juurde asub tavapärase illusiooni katkestamises, nagu oldaks oma silmade taga ise olemas ning selle asendamises uue vaatepunktiga ülalt- või tagantpoolt.” |
http://ajaviide.delfi.ee/news/teadus/article.php?id=16775051
Teadus võib lõpuks siiski kuskile jõuda nagu oligi arvata. Praegu on see nagu imitatsioon aga see võib tekitada reaalsuse nii kõva nihke, nagu matrixis kus võib kaduma minna. Sealt võib minna sügavamale, et tekib energeetiline rännak ja kui siia jäänud keha kas ise või keegi teine ei kontrolli võib juhtuda minek.
Matrixis teised kontrollisid Noe käike ta pidi ka kaduma minema. |
|
| Tagasi üles |
|
|
vaatleja
Site Admin
Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280
|
| Postitatud: Esm Jan 19, 2009 7:11 pm Teema: |
|
|
Teadlased hakkavad uurima surmaeelseid kogemusi
16. September 2008.
| Tsiteerin:: |
Surmaeelseid kogemusi kirjeldatakse sageli üsna sarnaselt: kutsuv valge valgus ja mälestustevool. Teadlased on võtnud eesmärgiks välja selgitada, mis tegelikult sureva inimese aju ja teadvusega toimub.
Uues uurimisprojektis nimega AWARE uurivad arstid Euroopa ja Põhja-Ameerika haiglates olevaid patsiente, kes elavad üle südame seiskumise, vahendas Tartu Ülikooli tehnoloogiaportaal Novaator Live Science`it.
«Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole surm tegelikult üks kindel hetk,» ütles uurimuse juht, Suurbritannia Southamptoni ülikooli teadlane Sam Parnia.
«Tegemist on protsessiga, mis algab, kui südamelöögid peatuvad, kopsud lõpetavad töö ning ajutegevus hääbub – meditsiiniliselt nimetatakse sellist seisundit südameseisakuks. Bioloogilisest vaatepunktist on see sünonüümne kliinilise surmaga.»
Inimene on surnud, kui ta ei hinga, tema süda ei löö ja tema ajutegevus lakkab.
«Südameseisaku korral esinevad kõik kolm surma kriteeriumi,» ütles Parnia. «Seejärel järgneb aeg, mis võib kesta mõnest sekundist tunni või rohkemani, mille jooksul meditsiiniliste pingutustega võib olla võimalik süda uuesti käima saada ja suremisprotsess tagasi pöörata. Inimeste kogemused südameseisaku ajal annavad meile ainulaadse võimaluse mõista, mida me tõenäoliselt suremise käigus kogeda võiksime.»
Eelnevates uurimustes on näidatud, et 10-20 protsenti südameseisakust toibunud inimestest kirjeldavad selget ja elavat mõttetegevust, arutlemist, mälestusi ja muud.
Ühes uurimuses leiti, et rahutunnet, eredat valgust ja kehaväliseid kogemusi kirjeldanud inimestel on tavaliselt olnud raskusi une ja ärkveloleku eristamisega igapäevaelus. Nii enne kui pärast surmaeelset kogemust on neil inimestel sageli ärkveloleku ajal REM-une (ehk unenägude une) sümptomid.
AWARE projekti teadlased tahavad välja selgitada, mis juhtub inimese ajuga ajal, mil keha hakkab ennast välja lülitama, kas südameseisaku ajal on võimalik näha või kuulda ning mis toimub kehaväliste kogemuste ajal.
AWARE uurimuse alustamisest teatati ÜRO rahvusvahelisel sümpoosionil 11. septembril. |
http://www.foryouman.eu/index.php?option=com_content&task=view&id=3189&Itemid=49 |
|
| Tagasi üles |
|
|
vaatleja
Site Admin
Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280
|
| Postitatud: Nelj Märts 05, 2009 2:09 pm Teema: |
|
|
Valgus tunneli lõpus
| Tsiteerin:: |
Arstid kuulevad elustatud patsientidelt tihti huvitavad lugusid sellest, mida koomas olija sellal koges. On need vaid aju uperpallid või on teispoolsus ikka olemas?
"Nägin sealt ülalt, kuidas arstid mind elustada püüdsid. Mu keha oli selgesti mu vaateväljas, olin siruli voodis ja kõik seisid selle ümber. Kuulsin, kui üks õde ütles: "Mu jumal, kõik on läbi." Samal ajal kummardus teine mu kohale, et suult suule hingamist teha. Vaatasin tema kukalt, kui ta seda tegi. Ma ei unusta kunagi, kuidas ta lühikeseks lõigatud juuksed välja nägid. Nägin, kuidas nad selle aparaadi sisse veeretasid, kuulsin, kuidas mu luud ragisesid ja naksusid."
Nii räägib filosoofiadoktor Raymond Moody surmajärgseid kogemusi uurivas raamatus "Elu pärast elu" naine, kelle südame arstid pärast seiskumist uuesti tööle said. See on üsna tüüpiline kogemus, mida nimetatakse "surmalähedaseks" või "kehaväliseks".
Intensiivraviosakondade arstid-õed kuulevad neid lugusid kliinilisest surmast elustatud patsientide suust päris tihti. Mis toimub inimesega sellal, kui ta on natuke surnud? Kas sellised mälestused annavad kinnitust teispoolsuse ja hinge olemasolust?
Mustamäe regionaalhaiglas tuuakse vähemalt üks inimene nädalas välja kliinilisest surmast. Patsientide lugusid kehavälistest kogemustest kuuleb personal küll ja küll, kuid südamesse - veel vähem analüüsimiseks - neid ei võta.
"Meil pole selleks aegagi," ütleb Regionaalhaigla kardiointensiivravi osakonna juhataja Sigrid Järvekülg. Ka kardioloogiakeskuse juhataja professor Margus Viigimaa kinnitab, et niisuguseid lugusid on ta kuulama pidanud sellest ajast peale, kui temast Tartus tohter sai.
"Midagi ebatavaliselt värvikat seal ei ole. Kui patsiendil tekib ajus verevarustuse häire, siis selle läbi tekib tal ajus igasugu assotsiatsioone ja kujundeid. See info ei anna ravile midagi juurde, niisiis sellesse infosse me väga ei süüvi."
Inimene kuuleb, et arst konstateerib tema surma. Peagi hakkab ta kuulma ebameeldivat kumisevat heli ja tunneb, kuidas ta liigub suure kiirusega läbi pika pimeda tunneli. Siis leiab ta järsku, et on oma füüsilisest kehast väljunud, kuigi keskkond on endine - ta näeb oma keha eemalt justkui pealtvaataja. Rahu-, vaikuse- ja kergendustunne. Tunneli lõpus paistab valgus.
Hinge rändamine kehast sisse-välja ning teises ilmas toimuv on siiamaani olnud taldrikukeerutajate ja manatarkade huviobjekt. Närvekõditavaid lugusid sellest, mida on kogenud need, kes mingi õnnetuse või kirurgilise operatsiooni käigus Toonela väravas ära käinud, avaldavad tavaliselt kõikvõimalikud esoteerikaajakirjad.
Nüüd on ka n-ö päris meditsiin hakanud nähtuse vastu huvi tundma.
Suurbritannia Southamptoni ülikooli teadlaste juhtimisel võeti vaatluse alla kahekümne viie USA ja Briti haigla ühtekokku 1500 patsiendilugu, kus patsient on südame seiskumise tõttu viibinud kliinilises surmas.
Võimaluse selliseid juhtumeid neurobioloogiliselt uurida annab tänapäeva meditsiinitehnika, mis võimaldab varasemast 15 protsenti rohkem inimesi uuesti ellu äratada ning neilt siis kuulda, kus nad nende minutite jooksul ära käisid ja mida kogesid.
Teaduslik seisukohavõtt on selles küsimuses muidugi raskendatud. Need, kes surevad, uurijatele enam uudiseid teispoolsusest ei too, ning nende puhul, kes ellu äratatakse, on raske vahet teha, mis selles jutus on hallutsinatsioon, unenägu ja mis mitte.
"Ma ei näe põhjust, miks peaksid surmast rääkima ainult kirikuõpetajad, kui meie käsutuses on surma uurimiseks kogu nüüdisaegne aparatuur," ütleb uurimisgrupi juht dr Sam Parnia. Ta on kehaväliste kogemuste uurimisega tegelenud juba aastaid. Praegune mastaapne uuring, nimetusega AWARE projekt, kuulutati avatuks ÜRO rahvusvahelisel sümpoosiumil mullu 11. septembril. Projekti eesmärk on välja uurida, mis juhtub ajuga siis, kui keha hakkab end välja lülitama.
"Kui saab demonstreerida, et teadvus jätkub ka pärast aju välja lülitamist, siis on võimalik, et teadvus on eraldi entiteet," usub dr Sam Parnia.
"Arstid ja õed tagusid mu keha, et mu süda lööma hakkaks ja ma ellu ärkaksin, aga mina püüdsin neile kogu aeg öelda: jätke mind rahule, ärge taguge mind. Ent nad ei kuulnud mind. Ma ei saanud midagi teha."
Südameseiskumine on hea uurimismaterjal, sest tihtipeale juhtub see haiglas - tähendab, on täpselt fikseeritav aparaatidega. Samas selliseid tihti kirjeldatud nägemusi nagu valgus tunneli lõpus või totaalne rahu ja õndsusetunne ei saa eksperimentaalselt kontrollida ega tõestada.
Kui kehast väljunud hing vaatab parajasti laelambi juurest all palatis toimuvat, mida ta siis ikkagi näeb? Paljud selle kogemusega inimesed räägivad täpselt, mis toimus ruumis sellal, kui nende keha lamas teadvusetult voodis.
Maria süda seiskus. Seni, kuni arstid tema keha kallal mässasid, uitas Maria hing mööda haiglakoridore ja laboreid ringi. Kuskil akna peal märkas ta üksikut spordijalatsit ning kui ta lõpuks terveks sai, juhatas ta arstid ka tenniskinga jälile. Voodist, kus teda raviti, ei olnud tennise asukohta kuidagi näha.
Siit saigi uurija Sam Parnia mõtte peita haiglate intensiivravi palatite kõrgematele riiulitele pilte, mida alt voodist näha polnud. Kui elustatav on oma "surma" ajal neid pilte vaatamas käinud, siis on selge, et tema teadvus on võimeline toimetama iseseisvalt, ilma teda alt vedanud kehata!
Ulatuslikust uurimisprojektist kirjutas hiljuti pika loo ajakiri Time. "Sekulaarne materialism on kestnud kõigest kakssada aastat. Enne seda on inimkond alati ühel või teisel moel uskunud, et elu jätkub pärast surma," kirjutatakse seal. Kuidas suhtuvad uuritavasse Eesti südamearstid?
Dr Margus Viigimaa ei võta eksperimenti, millesse on haaratud kümneid Briti-Ameerika südamearste, väga tõsiselt. Hing, see on müstifikatsioon.
"Selline eksperiment on nii primitiivne, konstrueeritud," ütleb ta. "Nägemused, mida patsient koomas või kliinilises surmas kogeb, on põhimõtteliselt nagu unenägu. Selline seisund, kus ajju ei tule verd peale, on ajule meeletu ärritus ning seal võib tekkida igasuguseid uusi seoseid. Ent on täiesti võimatu, et inimene selles seisundis kogeks mingeid uusi omandatud tarkusi."
Ta ei väida, et patsientide nn kehavälised kogemused oleksid bluff, vastupidi, ta väidab, et see on täitsa mõistetav nähtus.
"Mitmed patsiendid on rääkinud, et narkoosi ajal nad kuulevad, mida anestesioloog ja kirurg omavahel räägivad. Aga kooma ja narkoos on nagu uni, kuigi sügavam. Ka läbi une võib inimene kuulda igasugu asju."
Dr Viigimaad üllatab hoopis vastupidine nähtus.
"Imelik on olnud see, kui mõne infarktihaigega öö läbi intensiivselt töötad ja ta räägib selget juttu, aga hommikul ei mäleta ta toimunust mitte midagi. Ajus toimuv on meie teadlaste jaoks veel liiga keeruline. Me oskame seda ainult kirjeldada, aga ei oska analüüsida, " ütleb dr Viigimaa.
"Sain aru, et ma olen surnud ja mul ei olnud sellest kahju, ainult et ma ei osanud arvata, kuhu ma pean minema. Mu mõistus töötas nagu eluski, aga ma ei osanud midagi teha. Otsustasin, et ootan lihtsalt, kuni segadus vaibub ja mu keha minema kantakse."
Edasi tulevad juba mängu ammu surnud sugulased, kes kliinilises surmas viibijat tervitavad. Teda haarab rõõm ja rahu, ent ta tunneb, et peab ometigi maa peale, oma füüsilisse kehasse tagasi minema ning pöördub sinna vastumeeselt.
Aga jumal - kas sa teda ka kohtasid, küsitakse ärakäinutelt.
Mitmed on öelnud, et kui nad on suremas - kas kohe alguses või hiljem -, on nad tundnud enda läheduses vaimseid olendeid. Mõnikord peavad inimesed neid oma kaitsevaimudeks, mõni nimetab seda valgusolendiks või ingliks. Ootuspäraselt määratlevad inimesed seda olendit vastavalt oma religioossele ja kultuurilisele taustale: kristlased kohtavad Jeesust, muhameedlased Allahit jne.
Mõned tunnevad surmaelamuse lõpus järsku tõmmet oma füüsilise keha poole. Hing tõugatakse tagasi kehasse. Kuigi ei tahaks, sest s e a l olla ebamaine rahu ja rõõm.
Mõnel juhul on inimesed öelnud, et neid on tagasi toonud teiste lähedaste armastus ja palved. Ja pärast seda kogemust tundub ka maine elu palju armsam. |
http://www.ekspress.ee/2009/03/05/varia/40175-valgus-tunneli-lopus
Üldiselt on see teaduses ka praegu ikka samal tasandil kus, ennegi avastustega.
Tegemist siiski keha vaikseks jäämisega, siis teadvus hakkab liikuma ja heaolu tunne, rahu ja õndsus on küllalt siinpoolne nähtus veel.
Kui keha jääb vaikseks, siis see tunne saabub, ka aju on rahulik, ilmnevad meeldivad pildid, inglid, olendid, Jeesus kristlastele, kuna need on Jeeusest suure kuju teinud, esivanemad teistele, mis ju ka südames ja hinges oma kujudega jms.
Kuid kõik läheb sellest edasi, rahu ja õnnis tunne kaob kui algab edasiminek ja e.keha hakkab end lahti rebima, kaovad kujundid ja üldse kõik. Valgustunnelisse sisse minek on kolmas tähelepanu, kus mühiseb sigrimigri ja kaos. |
|
| Tagasi üles |
|
|
kaheksa
Liitunud: 12 Mai 2008
Postitusi: 186
|
| Postitatud: Teis Juun 09, 2009 5:22 pm Teema: |
|
|
Teadlased inimese ajust ja üleloomulikest kogemustest:
| Tsiteerin:: |
Neuroteoloogia (NT) kasuks töötab hulk neurobioloogilisi leide: aju limbilises süsteemis on väidetavasti avastatud “Jumala-piirkond” (ingl ‘God spot’ resp neuraalsed struktuurid, mis töötlevad Püha vahetut kogemust), üha selgemaks saab, mis rolli mängivad Püha kohalolu-, tähenduslikkuse- ja reaalsusetunde töötlemisel parem eesmine oimusagarik ja amügdaloidkeha-hipokampuse kompleks. On tähelepanuväärne, et sama piirkond vastutab ka seksuaalsete ja õõvastavate mälestuste, dissotsiatiivsete ja depersonalisatsiooni-seisundite, déjà vu-tunde, pettekujutluste ja hirmu, õuduse ning viha genereerimise eest. Seejuures on viha tuntuim amügdaloidkeha aktiveerumisele viitav reaktsioon. Nähtavasti on homo sapiens’i dispositsioonil müstiliseks kogemuseks (MK) sügavalt bioloogilised juured. Religioon ei ole oopium rahvale, väljamõeldis ega leiutis, vaid aju bioloogilise ehituse ja “elektriskeemi” integraalne osa.
...
Küsimuseks jääb, kas kujutlus transtsendentse elemendi, Püha, reaalsusest on pelgalt illusioon, mille aju on evolutsiooni puhtjuhuslike protsesside käigus “kasulikuna” kaasa haaranud või, arvestades, et MK-s kogetu on mõneti samal viisil “meelteandmed” nagu valu, mida inimene tunneb enesele haamriga vastu sõrme lüües, on siin tegu aju “vastusega” ontoloogiliselt reaalse “teispoolsuse” mõjule.
Vastus viimasele küsimusele peaks NT puhul lahtiseks jääma: loodusteaduslike vahendite abil seda anda ei saa. NT saab parimal juhul osutada, et Püha ontoloogilist reaalsust võib võimalusena tõsiselt võtta.
...
Mõnevõrra retooriliselt võib siiski ka küsida, miks enesetranstsendentsi mehhanism evolveerus.
Ühe võimaluse pakub Rhawn Joseph. Ta ütleb: kui ei eksisteeriks midagi, mida visuaalselt kogeda, ei oleks nägemismeel ja vastavad ajustruktuurid evolveerunud. Ehk peaks samalaadset evolutsioonilist printsiipi nägema ka MK taga? Teatud neuronitegrupid näivad olevat loodusliku valiku protsessis spetsiaalselt kohandunud, töötlemaks Püha ligidalolu kogemust. Äkki on “Jumala-piirkond” meie aju see piirkond, mis suudab (nagu meie endi poolt kalibreeritud antenn) vastu võtta “sõnumeid” olemise “teiselt kaldalt” ning mis suudab töödelda sügavalt reaalse ja presentse kõrgema, püha olemise numinoosset hingust ja meie aukartust selle ees?
http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=205&artsuite=0 |
Ja jällegi tuleb mängu seksuaalsus. Kas aju vastavat piirkonda kasutada seksuaalsete kogemuste või hoopis "teispoolsuse" kogemise jaoks? |
|
| Tagasi üles |
|
|
sombra
Liitunud: 29 Aug 2006
Postitusi: 172
|
| Postitatud: Teis Juun 09, 2009 7:55 pm Teema: |
|
|
mina saan sellest niimoodi aru:
seksuaalsus on instinkt -
| Tsiteerin:: |
| Instinkt on organismi kindlapiiriline käitumismuster, mis pärandub ja mida organismid ei saa õppimise teel omandada. |
Et, meie sees on midagi, mis käivitub kindlasti suuremal või vähemal määral. See aju piirkond töötleb nüüd konkreetset toimuvat kogemust ja talletab selle.
mandelkeha (amügdala) hindab sündmuste emotsionaalset tähtsust. Nad olla ka aju kõige usinamad õppurid ja meelespidajad.
kas püha tajumine toimub sama moodi...?
äkki niimoodi ei saa võrrelda
ei, ma ei tea |
|
| Tagasi üles |
|
|
seesama
Site Admin
Liitunud: 25 Aug 2006
Postitusi: 755
|
| Postitatud: Teis Juun 09, 2009 8:28 pm Teema: |
|
|
| kaheksa kirjutas: |
........
Ja jällegi tuleb mängu seksuaalsus. Kas aju vastavat piirkonda kasutada seksuaalsete kogemuste või hoopis "teispoolsuse" kogemise jaoks? |
Oleneb rõhu asetusest - inimlikkuse asetuses kasutatakse neid aju piirkondi sexuaalse, emotsionaalse ja ekstaatilise erutuse saamiseks ja "teispoolsuse" tajumise tõlgendamiseks inimlikult - erutavalt või joovastavalt emotsionaalselt, ekstaatiliselt, polaarselt ja vastavas olukorras ka vihaselt või sexi meelelise täiendusena.
Vaimsuse suunalisest rõhuasetusest tulenevalt kasutatakse neid aju piirkondi Vaimse ja mittepolaarse Jõu vastuvõtjatena ja otse rakendamisena lihtsalt Jõuna ja Vaimse teadlikkusena mis omakorda aitavad leida otse kogemisi, teadvuse avardumist, energeetilist liikumist, teiste, ka võõraste energiate käsitlemist ning rännakuid kehast ja inimlikkusest väljapoole, mitteinimlikesse asenditesse või "lõpuks" kuni Vaimuni.
_________________
"Minu öeldu on vaid vihje, kuni sellele leidub reaalne vaste elus ja iseendas !!!" |
|
| Tagasi üles |
|
|
sombra
Liitunud: 29 Aug 2006
Postitusi: 172
|
| Postitatud: Kolm Juun 10, 2009 8:08 am Teema: |
|
|
Minule jääb segaseks see kust tuleb see rõhuasetus? Kas see on teadlik otsus?
mandelkeha toimetab niimoodi, et ükskõik millise sündmuse puhul käivitub ta ja hakkab hindama taju primitiivse külje pealt, et kas seda tuleks vihata, kas see teeb mulle haiget, ajab hirmu peale.. kui vastus on jah, siis reageerib mandelkeha kui alarmkell, mis teatab kriisist kõikidesse aju osadesse. Mandelkeha lai närviühenduste võrk lubab tal emotsionaalsete kriiside korral vallutada ja tagant kihutada suuremat osa ülejäöänud ajust, sealhulgas ka ratsionaalset mõistust.
| Tsiteerin:: |
Neuroloogias levinud tavapärase arvamuse kohaselt edastavad silm, kõrv, ja teised meeleorganid signaale taalamusele, kust need liiguvad edasi aju uuskoore meelelisi tajusid töötlevatesse piirkondadesse, kus signaalidest moodustatakse objektid, nii nagu meie tunneme. Signaale sorteeritakse tähenduse järgi, nii et aju tunneb ära iga objekti ja annab selle olemasolule tähenduse. Vana teooria kohaselt saadetakse signaalid limbilisse ajju ja sealt kiirgub õige reakstioon kogu ajju ja ülejäänud kehasse. LeDoux avastas väikese neuronite kimbu, mis ühendab taalamuse otse mandelkehaga. See väiksem ja lühem otsetee võimaldab saada meeleelundeilt otsesisendeid ning alustada reageerimist enne kui uuskoor on need signaalid täielikult registreerinud.
Anatoomiliselt suudab emotsionaalne süsteem tegutseda uuskoorest sõltumatult. On võimalik tekitada teatud emotsionaalseid reaktsioone ja emotsionaalseid mälestusi ilma vähimagi teadvustamiseta.
Mandelkeha säilitab mälestusi ja reaktsioonide pagasit, mida me kasutame, taipamata ise, miks me nii teeme, sest taalamuse ja mandelkeha otseühendus läheb uuskoorest mööda. |
- D. Goleman " Emotsionaalne intelligentsus"
Kui vaimsed praktikad ja õpetused räägivad sellest, et ära hinda asju kogemuse põhjal, vaid kuula olukorda, ära kujta ette , ära võrdle, siis need asjad saavad alguse just mälust ja emotsionaalsest mälust, siis sellega rahustatakse maha mandelkeha ja antakse ajukoorele aega sisselülituda ja infot töödelda, mitte kohe-impulsiivselt tegutseda. Kui mandelkeha on üleerutatud ükskõik millises olukorras, siis tekib kehas seisund, et tuleb kohe tegutseda, sest neuronaalsed teed saadavad edasi paanika teate kehale näiteks oletatava hirmu korral. Sama moodi läheb agressiivsusega. Kas ka see mitte millegi (suure) tähtsuse rõhutamine on mandelkehas aja maha võtmine? Ja kui nüüd need eluliselt olulised protsessid ei tööta, mis on kujunenud evolutsiooni käigu ja mis on seotud ellujäämisega, et kas siis tekib vaba ruum püha kogemuse tajumiseks, teispoolsuse tajumiseks..
Lugesin hiljuti postimehest A. Lõhmuse artkilit "Evolutsioon on soosinud sõdalasi ja vägivallatsejaid", kust selgub, et
| Tsiteerin:: |
Suurbritannia Kesk-Lancasteri ülikooli teadlase John Archeri ja Durhami ülikooli evolutsioonipsühholoogi Anne Campbelli uuringute kohaselt on meeste ja naiste vihastamisvõime ja agressioonitase küll ühesugune, kuid naistel on viha kontrollimiseks paremad pidurid.
Viimased kuus aastat on Raine otsinud moraalsete otsuste langetamise kajastusi vägivallatsejate ajumustrites ning avastanud, et kui vägivaldsed inimesed juurdlevad moraalsete probleemide kallal, aktiveeruvad nende ajudes erilised eesaju ja mandelkeha osad, mis ei osale rahumeelsete inimeste samalaadses mõttetöös. |
http://www.postimees.ee/090208/esileht/ak/310841.php |
|
| Tagasi üles |
|
|
seesama
Site Admin
Liitunud: 25 Aug 2006
Postitusi: 755
|
| Postitatud: Kolm Juun 10, 2009 10:12 am Teema: |
|
|
Kui inimese mistahes või mistahes tasemeline toimimine tuleneb kehast ja ajust, siis on rõhuasetus kehal ja ajul milles instinktid, emotsioonid ja reageeringud määravad ka mõistuse töötamist. Sellepörast ongi mõistus instinktide ja emotsioonide teenistuses.
Kui inimese toimimine on piisavalt mõjutatud, ehk määratud kõrvaltvaataja piisava arengu või ilmnemise tulemusena või piisava väljarändamise tulemusena iseseisvunud taotlusesest või teadvuse iseseisvumise tulemusena ka iseseisvunud teadvusest, siis asub rõhk sellel taotlusel ja/või teadvusel, mitte kehal ja ajul. Castaneda nimetab sellist olukorda teadvuseks millest on saanud keskkonna element.
Kui aga rõhuasetus on Vaimsusel, siis on taotlusest ja/või teadvusest saanud eksisteerimise/mitteeksisteerimiste võimalikkuste kogusumma element, kuni selle kogusummani endani.
Seega sümboolselt võib ka nii öelda, et punane ja oranz värv tähendavad inimese füüsilist ja bioloogilist keha kogu selle keerukuses ja võimalustes. Kollane värv tähendab punasest ja oranzist genereeruva mälu, mõju, jõu ja teadmiste iseseisvumise potensiaali. Roheline ja sinine tähendavad väljarändamiste, teiste ja võõraste energiate ning Vaimsuse tulemusena iseseisvunud taotlust ja/või teadvust ja teadlikkust kui keskkonna elementi. Violetne tähendab rohelise ja sinise investeerumist eksisteerimise/mitteeksisteerimiste võimalikkuste kogusummasse ja võimet olla vaba nendes võimalikkustes, nende jaoks, nendes ja nendest. Valge tähendab eksisteerimise/miteeksisteerimise võimalikkustena olemist või mitteolemist, ehk siis ka loojat mis/kes on nende võimalikkuste "taga taustaks" ja olemise või mitteolemise taotluseks.
_________________
"Minu öeldu on vaid vihje, kuni sellele leidub reaalne vaste elus ja iseendas !!!" |
|
| Tagasi üles |
|
|
sombra
Liitunud: 29 Aug 2006
Postitusi: 172
|
| Postitatud: Kolm Juun 10, 2009 12:58 pm Teema: |
|
|
kas kõrvaltvaataja tekkimine on potensiaal meis kõigis. Ja mis on iseseisvunud teadvus, kas seda saab kirjeldada?
.....
annab ikka kaasa ragistada |
|
| Tagasi üles |
|
|
seesama
Site Admin
Liitunud: 25 Aug 2006
Postitusi: 755
|
| Postitatud: Kolm Juun 10, 2009 7:25 pm Teema: |
|
|
| sombra kirjutas: |
kas kõrvaltvaataja tekkimine on potensiaal meis kõigis. Ja mis on iseseisvunud teadvus, kas seda saab kirjeldada?
.....
annab ikka kaasa ragistada |
Kõrvaltvaataja potensiaal on jah inimestes olemas kuid tavaliselt piirdub see juhuslike ilmingutega mis ei arene või ei avane edasi, püsivamaks, teadvustatumaks ja "lõpuks" endast reaalselt väljapoole. Näiteks võib igaüks suuta vastavas olukorras mõelda või kellegile öelda, et mul on praegu hea tuju, ma olen praegu vihane, ma olen praegu kiimas jne. See on enese teadliku kõrvalt nägemise potensiaal mis on veel lihtsalt inimese aju enese peegeldamise võime.
Iseseisvunud teadvus, millest ollakse teadlikud, võib areneda, ilmneda või avaneda kehast väljapoole ulatuma hakanud kõrvaltvaatajast, teadvuse rännakutest, kuid eriti energeetilistest rännakutest.
Kui "alguses" on teadvus keha ja aju toimimise produkt, siis "hiljem" võib see mittemillegist koosnev teadvus olla kogunud niipalju jõu "osakesi", et suudab hetkeks, pikemaks ajaks või ajatult püsida ka iseseisvalt.
Inimestega võib juhuslikult või vastavate seisundite, mõjutuste või olukordade tõttu ilmneda iseenda kõrvaltnägemist või teadvele tulekut endast väljapool, kuid arvestatavad on ainult teadvustatud kõrvaltvaatamise või iseseisava teadvuse ilmnemise juhtumid, sest siis saab inimene seda endale teavustada ja teatavaks võtta kui kogemust.
Vaimu asjades kaasamõtlemine ajabki "algul aju sõlme", sest inimene pole harjunud aju kasutama Vaimsest suunast tuleneva tarbeks .
_________________
"Minu öeldu on vaid vihje, kuni sellele leidub reaalne vaste elus ja iseendas !!!" |
|
| Tagasi üles |
|
|
kaheksa
Liitunud: 12 Mai 2008
Postitusi: 186
|
| Postitatud: Nelj Jan 12, 2012 5:41 pm Teema: |
|
|
Kaks teadusharu "kombivad" akadeemilise teaduse piire ja võivad avastada "midagi enamat" - need on kosmoloogia ja teadvuseteadus.
| Tsiteerin:: |
Wilder Penfield oli üks inimajaloo tuntumaid ajukirurge. Ta tegi mitme aastakümne jooksul sadu hämmastavaid katseid teadvuselolevate epilepsiapatsientide ajudel. Need katsed ja nende tulemused moodustavad kordumatu varasalve ajuteaduses. Selle töö põhjal jõuab ta oma elu lõpus küllaltki kainestava järelduseni:
Because it seems to me certain that it will always be quite impossible to explain the mind on the basis of neuronal action within the brain /…/, I am forced to choose the proposition that our being is to be explained on the basis of two fundamental elements (Penfield, 1975; p. 80).
[T]he nature of the mind presents a fundamental problem, perhaps the most difficult and most important of all problems. For myself, after a professional lifetime spent in trying to discover how the brain accounts for the mind, it comes as a surprise now to discover, during this final examination of the evidence, that the dualist hypothesis seems the more reasonable of the two possible explanations. (Penfield, 1975; p. 85).
|
http://teadvus.wordpress.com/2012/01/12/teadvus-on-ajurakkude-sarin-ja-ei-midagi-muud/#comments
Huvitav arutelu järgneb sellele teemale:http://teadvus.wordpress.com/2009/01/09/raamat-tahelepanu-ja-teadvus/#comment-2294
Alljärgnev tsitaat pärineb küll noorelt füüsikult, mitte aju(teadvuse)teadlaselt.
| Tsiteerin:: |
| FÜÜSIKALISELT ei ole ( ilmselt ) võimatu, et teadvus ( psüühika ) oleks võimeline närvikoest eralduma surma ajal – seega need kehavälised kogemused. Närvikude on erutuv kude. Peaajus eksisteerivad elektromagnetväljad. Juba keskkoolis õpetatakse meile seda, et mateeria vormid on – aine ja väli. Aga füüsika õpetab meile ka seda, et muutuvad väljad elektrilaengute ümbruses on võimalised eksisteerima ka ilma laengu olemasoluta, mis neid muidu tekitab. Kui inimene ( aju ) sureb, siis seal olevad väljad lakkavad töötamast – neuronid ja nende aktivatsioonid enam ei toimu. Aga see näitab väljade muutumist – vahet ei ole, et kas väli muutub nõrgemaks või tugevamaks. Ülikoolis sattus ühe meditsiini õppejõu kätte üks kummaline uurimustöö. Seal näidati ( peaaegu ) väga korrektselt ja teaduslikul tasemel ära nende nähtuste reaalne võimalikkus. Mul õnnestus seda tööd näha. Ausalt öeldes oli see materjal üsna hea. Et kui inimene sureb ( näiteks bioloogiline surm ), siis eraldub närvikoest mingisugune elektromagnetväli või -kiirgus, mille tugevust ei ole teada. On olemas isegi “pildid” ruumist, mille korral kas energiatase on väga suur või väga madal. See asjaolu seletab ära uskumatult palju ( terve rida ) sellise nähtuse “sümptomeid”. Näiteks miks nähakse surma ajal just valgusolendeid – sest inimene eksisteerib elektromagnetväljana ja see on ju ka valguse olemuse üks tahke. Valgus on ju elektromagnetlaine – kvantteoorias on aga see osakeste ( footonite ) voog. Kuid miks siis see “vaimkeha” saab läbida ka füüsilisi kehi, mida inimesed on jutustanud. Sellepärast et kehtib väljade superpositsioon – väljade liitumised. Tavaline magnetväli läbib ka ju näiteks majade seinu. Näiteks mõtleme Maa magnetvälja peale. See on ka põhjus et miks siis seda valgusolendit ka haigla tohtrid ei näe, kes inimest elustada püüavad. Valguslaine elektriväli ongi see põhjus, mis kutsub esile elektrilisi impulsse meie nägemisnärvides. Kuid mida õpetab meile füüsika – välja laine on aga erinevate sagedustega ja meie näeme ainult valguse-sagedusel laineid. |
Ma arvan, et selle käsitlusega jääb Mammu ka rahule, eriti kui mõlemad teemad läbi loeb  Igatahes ei ole see mingi new Age jura. |
|
| Tagasi üles |
|
|
|
|
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes
|
|
KKK
Otsi
Liikmete nimekiri
Kasutajagrupid
Registreeri
Profiil
Privaatsõnumite lugemiseks logi sisse
Logi sisse
