Ruumivärav :: Vaata teemat - Torgiks natuke Budismi
   
[ home ] :: [ submit ] :: [ site database ] :: [ forums ] :: [ register ]
 

 KKKKKK   OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri
 ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sissePrivaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse
Important Notice: We regret to inform you that our free phpBB forum hosting service will be discontinued by the end of June 30, 2024. If you wish to migrate to our paid hosting service, please contact billing@hostonnet.com.
Torgiks natuke Budismi

 
Uus teema   Vasta teemale    Ruumivärav -> Vaimsuse alustest
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Teade
vaatleja
Site Admin


Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280

PostitusPostitatud: Esm Juul 02, 2007 6:51 pm    Teema: Torgiks natuke Budismi Vasta viitega

NELI ÕILSAT TÕDE


Tsiteerin::
1. Maailm on täis kannatusi. Sünd on kannatus, vanadus on kannatus, haigused ja surm on kannatused. Inimesele toovad kannatusi vihkamine, armastatud inimesest lahusolek, asjatu võitlus oma vajaduste rahuldamiseks. Elu, mis pole vaba ihadest ja kirgedest, toob tõepoolest alati kurbust. Seda tõde nimetatakse Kannatamise Tõeks.


2. Inimkannatuse põhjused peituvad keha ihades ja maiste kirgede petlikkuses. Minnes ihade ja illusioonide allikateni, näeme, et aluseks on kehalistest tungidest lähtuvad võimsad soovid. Niisiis, kirgede aluseks on tugev elujanu, otsitakse seda, mis tooks naudingut, seda isegi siis, kui see nauding võib kaasa tuua surma. Seda tõde nimetatakse Kannatuse Põhjuste Tõeks.

3. Kui kaotada himud ja ihad, siis kaovad ka kired ja kannatus. See on Kannatuse Lõppemise Tõde.

4. Et jõuda seisundisse, kus pole ihasid ega kannatusi, tuleb käia teatud kindlat Teed mööda. Selle Õilsa Kaheksaosalise Tee astmed on: Täiuslik Nägemus, Täiuslik Tunne, Täiuslik Kõne, Täiuslik Käitumine, Täiuslik Elatusvahend, Täiuslik Püüdlus, Täiuslik Tähelepanelikkus ja Täiuslik Mõtlus. Seda nimetatakse Kannatuse Lakkamise Õilsa Tee Tõeks.

Inimesed peaksid neid Tõdesid alati meeles hoidma, kuna maailm on täis kannatusi. Kui keegi tahab kannatustest vabaneda, tuleb purustada maiste kirgede köidikud, sest vabale elule viib ainult Virgumine, milleni pääseb vaid Õilsa Kaheksaosalise Tee kaudu.



See on täpselt sama mida on rääkinud Jeesus, ja Uued nägijad, ainult teiste sõnadega, kuid põhimõte on selgelt laitmatuks saamises. Aga kui sa räägid sama asja mitte budismist lähtudes või teiste sõnadega sama, pahatihti ei tunta ära mida räägid, kuna inimlikkus on nagu silmaklappidega hobune mis paneb ainult otse, mis teekõrval on seda ei näe, teistesõnadega sma tõde on kontvõõras siis Very Happy .

Selles neljas tões on selge täistabamus inimlikkuse pihta, kõik need loetletud omadused mis budism käseb mahajätta, ei täideta, siis oleks ammu mõistmine ja arukus võidul, selleasemel kaitstakse oma inimlikke ihasid(v.a jah mõned tõsibudistid keda küll kohanud pole), mis pole keelatud aga siis pole ka budism tegelik hingesugulane vaid järgimiseks võetud eeskuju, ideaal, mis seespool aga surnult seisab ega arene.

Piiblis on samaoodi öeldud "kui te 10-st käsust ühe täitmata jätate, siis on kogu 10 käsku täitmata" ja kui neljast tõest ühe täitmata jätate, siis pole midagi täiedtud, võiks lisada.

Ning vaja on mõelda kas me üldse suudamegi käia sellistel radadel, või kuulutame seda tõde milleks ise võimelised pole(kahjuks selliseid kuulutajaid jätkub), kes siis peaks olema võimelised, kui me ise pole nt.?, kui me endale eelistatud ihad alles jätame ja räägime budismist või muust vaimsusest?

Nii, et üks tõde läbib ikkagi kõike vanu usundeid, nimelt saage Laitmatuks.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
vaatleja
Site Admin


Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280

PostitusPostitatud: Teis Juul 03, 2007 2:09 pm    Teema: Vasta viitega

Mõni lõik Teemantpühakirjast.


Tsiteerin::
12. Ja veel, Subhuti, see koht maa peal, kus tema võtab sellest dharma-õpetusest kasvõi ühe nelikvärsi ning näitab ja selgitab seda teistele, saab pühakojaks jumalate, inimeste ja asurate maailmale, mis siis rääkida veel sellest, kes võtab dharma-õpetuse tervikuna ja täielikult, loeb selle läbi, ning näitab ja selgitab üksikasjaliselt teistele nii, et nad saavad ülisuure hämmastuse osaliseks. Seal, Subhuti, elab Õpetaja ise või teadja guru."



13. Nüüd küsis auväärne Subhuti Bhagavatilt: "Mis on, oo Bhagavat, see dharma-õpetus ja kuidas ma pean sellest aru saama?"
Bhagavat: "Selle dharma-õpetuse nimi on "Teisele kaldale viiv tarkus". Nii saagi sellest aru. Miks? Sest Tathagata on teisele kaldale viivast tarkusest rääkinud kui sellest, mis ei vii teisele kaldale. Seepärast öeldaksegi "Teisele kaldale viiv tarkus".



14. Mul ei ole raske, oo Bhagavat, uskuda seda dharma-õpetust ja võtta see omaks. Need olendid aga, oo Bhagavat kes elavad tulevikus, lõpuaegadel, otsa ajastul, viimasel viiesajal aastal, tõelise Õpetuse hääbumise ajal, kui nad võtavad selle dharma-õpetuse kätte, peavad sellest kinni, räägivad ja selgitavad seda teistele, siis saavad nad ülima õndsuse osaliseks.

Nad ei omista tähendust mõisteile "hing", "olend", "elu", "isiksus", ning nad ei omista tähendust ei mõisteile ega mittemõisteile. Miks? sest, mõiste "hing" on tegelikult mittemõiste, mõisted "olend", "elu", "isiksus" on tegelikult mittemõisted. Miks? Budad-bhagavatid on ületanud kõik mõisted."

Nüüd ütles Bhagavat auväärsele Subhutile: "See on nii, Subhuti. Need olendid saavad ülima õndsuse osaliseks, kes elle suutra rääkimise juures ei satu segadusse ega hämmeldu ega hakka kartma. Miks? Tathagata on rääkinud sellest suutrast kui "Ülimast teisele kaldale viijast", seega kui "teisele kaldale mitteviijast". See, mida Tathagata on nimetanud "Ülimaks teisele kaldale viijaks", seda on budad-bhagavatid nimetanud ka "lõpmatuks". Seepärast räägitaksegi "Ülim teisele kaldale viija".



15. Ning veel, Subhuti, see dharma-õpetus on üle mõtlemise, on üle igasuguse võrdluse. Ning Tathagata on seda dharma-õpetust rääkinud olendite pärast, kes on astunud kõige kõrgemale teele, kõige paremale teele. Need võtavad selle dharma-õpetuse kätte, peavad sellest kinni ning räägivad ja selgitavad seda põhjalikult teistele. Tathagata teab neist kõik budateadmise abil. Tathagata näeb neid budasilmaga, Tathagata mõistab neid. Ning kõik need olendid saavad mõõtmatul hulgal kirgastumist soodustavaid tegureid, kõik nad saavad piiritul hulgal kirgastumist soodustavaid tegureid, mis on üle mõistuse, mis on üle igasuguse võrdluse. Kõik need olendid saavad kirgastumise praeguses elus. Miks? Pole võimalik, et seda dharma-õpetust kuuleksid olendid, kellel on madalad sihid, kes arvavad, et on olemas "hing", kes arvavad, et on olemas "olend", "elu", "isiksus". Pole võimalik, et olendid, kel on andmata bodhisattva tõotus, kuulevad seda dharma-õpetust, võtavad selle kätte, peavad sellest kinni ning loevad ja uurivad seda. Niimoodi ei saa olla.


25. Mida sa arvad, subhuti, kas mõtleb Tathagata: "Ma olen vabastanud olendeid!"? Kuid muidugi, Subhuti, nii ei maksa mõelda. Miks? Pole olemas olendit, keda Tathagata oleks vabastanud. kui sellised olendid oleksid olemas, siis oleks Tathagata pidanud haarama mõistete "hing", "olend", "elu", "isiksus" järele. "Hinge järele haaramine" - Tathagata on sellest rääkinud kui mittehaaramisest. Arutud tavalised inimesed on selle järele haaranud. "Arutud tavalised inimesed" - Tathagata on neist rääkinud kui mitteinimestest. Seepärast öeldaksegi "arutud tavalised inimesed".


26. Mida sa arvad, Subhuti, kas Tathagata on vaadeldav tunnuste summana?"

Subhuti: "Oo, Bhagavat, kui ma mõistan öeldu mõtet, siis ei ole Tathagata vaadeldav tunnuste summana."

Bhagavat: "Hästi öeldud, Subhuti! Tathagata ei ole vaadeldav tunnuste summana. Miks? kui Tathagata oleks vaadeldav tunnuste summana, siis oleksid kuningad ja keisrid ka Tathagatad. Seepärast ei ole Tathagata vaadeldav tunnuste summana."

Ning just siis ütles Bhagavat need värsid:

"Kes ainult kehas näevad mind,
kes üksnes sõnu kuulavad,
need vale rada liiguvad
ja näha mind ei suuda nad.

Sest budad dharmas ilmuvad
ja dharmakeha juhid on.
Kuid dharmas vahettegemist
ei ole ega olla saa."


30. Ning see, millest tathagata on rääkinud kui tuhandest miljonist kolmikmaailmasüsteemist, sellest on ta rääkinud kui mittesüsteemist. Seepärast öeldaksegi, "tuhat miljonit kolmikmaailmasüsteemi". Miks? Sest kui maailmasüsteemid oleksid olemas, siis tähendaks see objekti järele haaramist. See, millest Tathagata on rääkinud kui "objekti järele haaramisest", sellest on ta rääkinud kui mittehaaramisest. Seepärast öeldaksegi "objekti järele haaramine"."

Bhagavat: "Objekti järele haaramine" - see on väljendamatu, see on määratlematu. See ei ole dharma ega mittedharma, selle järele haaravad vaid arutud tavalised inimesed


Arrow http://www.hot.ee/dharmakirjastus/pyhakirjad/index.htm#tee

Mis lõppkokkuvõttes räägib sama mida d.J püüdis C.C-le selgiatda. Või Jeesus rahvastele. Kogu tõde asjade, maailmade, objektiviseeringute, idealiseeringute, suunitluste ja kõik taustast(mida ei saa selgitada) lähtuv inf. seega ikka sama.

Ma ei näe üldse mingit eriõpetusi ega liigitusi vaja minevat, ega et üks teisest erineks.
Neid kõiki lugedes tuleb sama asi välja. Selleks pole vaja olla budist, piibli professor,kristlane ega castanedist, et mõista tausta.
Muidu on liigitus ja objektiiivsusse kinnijäämine, mis pimestab teadvust vaid ühesuunaliselt tõlgendama ja maailma tajuma kas budistlikult, kristlikult või castanedaanlikult, takerdudes sõnadesse mida eri maade vaimukandjad on oma maa, rahva, keele, sõnade ja kohaliku olemusega teada annud endalikult, kuid sama asja siiski edastanud.

Kui sellest ei sõltuks ega liigitaks üht ja teist õpetust eri info kandjaks, siis ei ole meie jaoks ei budismi, kristlust ega Castaneda liini, suunda ega järgimisi, sest kõik lähtub ühest allikast.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
vaatleja
Site Admin


Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280

PostitusPostitatud: Kolm Sept 12, 2007 12:43 pm    Teema: Vasta viitega

Üks mõtlemine budismist.

Budistlik võrdluspilt inimelu harukordsusest:

Tsiteerin::
Suures maailmameres elab pime kilpkonn, kes tõuseb pinnale üks kord saja aasta jooksul. Kuskil maailmameres hulbib oma soodu rõngas. Inimesena sündimine on sama harukordne, kui et kilpkonn pinnale tõustes paneb pea läbi hulpiva rõnga.


Siin on ümbersünd lausa nagu välistatud.

Samas on käibel taassünni ratas. Ja et taassünnis hoiavad, teatud inimlikud emotsioonid, kadedus, viha, rumalus jms. ja taasünni ahelast ei saa välja seepärast.


Üks osa Budismi väidab et ümbersünd on vaid vaimsete liidrite jaoks, et tulla tagasi ja aidata. Mõistetav, sest vaimne liider valdab neid teadmisi ja jõude millega teadlikult tagasi tulla, kuid tavainimene ei tea mitte midagi.

Osad Idausundid ei aksepteerigi taassündi nii väga 100% nagu Taoism ja Konfudsism.

http://et.wikipedia.org/wiki/Reinkarnatsioon

Piiblis on aga antud inimesele valiku võimalused, ise valid kas elad patust elu või niisama elu või vaimset elu sellevõrra on palk.

Nii et, ka usundid aksepteerivad vaid seda mille on loonud, aga mis on tegelikkuses?

Fakt on et me isegi magades ei mäleta ennast siin, mis siis on surres? siis pole sedagi mälu.
Mõned treenijad saavutavad teadlikkuse unes aga teadvuse rännakus unustatakse enamasti mis seal peale hakata(teadmatus) ja energeetilises rännus võib juba üldse kaduma minna.
Kaduma minna kui e.keha ja teadvus on koos väljunud ja see on kerge tulema, unustada oma siinne maailm jäägitult, mis siis surres? seda enam.

Seega kinnitab fakti et surm on mälutus/teadvusetus v.a need kes on end selleks ettvalmistanud ja tunnevad selliseid jõude teadlikult.

Kui keegi sünnib siis enamasti ei mäleta midagi kust tuli või kas oli, ja algab otsast, kõik tuleb uuesti õppida, seda mis siin ilmas on, sest pole mälu ega teadvust mis juba lapsena avalduks kohe täiskasvanu kombel nende peensusteni, mida täiskasvanu iseenesest mõistetavana teab, seega olime kadunud, kaotsis, laiali.
See kinnitab omakorda seda et, oleme samal pulgal kust algasime.

Niisiis mis asi meil siis ümber sündis? kas mälutus? vanematelt saadud lapse keha mäletab geneetiliselt oma esivanemate mälu, sest geenid on päritavad, koos kehaehituse, haiguste ja teadvusega.

Tegelikkuses paistab nii, et sündis uus keha kuskil ja see sai nii teadvuse helenduse kui kehalise mälu oma vanematelt(see ühtib uute nägijate avastusega) ükskõik kui kaugest minevikust, sest kes teab mis või kes kunagi selle kehamateriali eellased olid, kelle geene nüüd sündinud laps kannab ja mäletab, kui ikka mäletab.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
renata



Liitunud: 3 Okt 2006
Postitusi: 91

PostitusPostitatud: Reede Sept 14, 2007 1:17 am    Teema: Vasta viitega

Aga mis kasu oleks tavainimesel oma eelmise elu mäletamisest? Nad lihtsalt ei jaksaks seda koormat kanda. Nii mõnelgi kasvavad juba praeguse elu probleemid üle pea, kui eelmise elu omad ka veel otsa lisanduvad, siis võiks olukord kiskuda sürrealistlikuks. Näiteks hakkaks inimesi juba lapsena rõhuma süükoorem oma eelmises elus tehtud vigade pärast. Mõni jällegi arvaks, et ta võib selles elus laiselda ega pea enda arengu nimel edasi tööd tegema, kuna eelmises elus sai juba piisavalt tehtud ja nüüd võiks aja maha võtta. Mõni hakkaks hauduma kättemaksu nende vastu, kes tema suhtes eelmises elus olid ülekohtused. Kindlasti hakataks üles otsima inimesi, keda eelmises elus tunti (kui nad on veel elus), et nendega uuesti suhteid arendada või mingid lõpetamata jäänud asjad lõpule viia. Tulemuseks seep kuubis.

Sürrealismi edasiarenduseks oleks see, et koostatakse andmebaas, kuhu igaüks peaks kohustuslikus korras sisestama andmed selle kohta, kes ta eelmises elus oli, ja siis oleks igaühel võimalus oma kunagisi sõpru (nende uues kehastuses) üles leida. Ühtlasi hakkaksid õiguskaitseorganid teostama salajast järelevalvet nende üle, kes olid eelmises elus kriminaalid (st potentsiaalne riskirühm). jne jne.

See oli nüüd lihtsalt selline väike mõttelend. Smile Aga kindel on see, et kui kõik inimesed teaksid oma eelmisi elusid, siis maailm oleks hoopis teistsugune kui praegu.

Arvan, et praeguse aja inimesed ei ole lihtsalt selle tasemel, et eelmisi elusid teada. Kui nad teaksid, siis nad ei suudaks hoiduda oma eelmise eluga emotsionaalselt seotuks jäämisest. Eelmise elu vari jälitaks neid pidevalt kummitusena ega laseks neil elada ja väärtustada seda üht elu, mis neile praegu antud on.

Selleks, et edasi minna, tuleb eelnevast lahti lasta. Castanedalased püüavad oma kokkuvõtete tegemise praktikaga lahti lasta oma praeguse elu minevikust. Kui aga peaks tegema kokkuvõtteid ka oma eelmisest elust (või eludest), siis läheks see ikka väga tüütuks.

Aga mõned laamad mäletavad oma eelmisi elusid. Näiteks filmis “The yogis of Tibet” üks laama rääkis sellest.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
vaatleja
Site Admin


Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280

PostitusPostitatud: Reede Sept 14, 2007 3:17 pm    Teema: Vasta viitega

Jah mis kasu oleks eelmiste elude mäletamisest.
Kuid kui ei mäleta, järelikult on mälutus, teadvusetus, mis tähendab mitteolemist ja klapib mõneti selle kilpkonna looga, et võibolla satub mu teadvus kuskil enne lõplikku kadumist sellest rõngast läbi, et sündida inimesena.

Kuna tavainimene sellega ei tegele ega taotle, siis ta ei investeeri ka ümbersündi ja kaob peale keha surma, sest siinpoolse elu kogutud teadlikkus on liiga väike ja ilma teadlikkuseta ja isikliku jõuta ei jää minateadlikkus kehatult just kaua püsima, puudub jõud teadvele jääda ja tagasi tulla, kuigi energiakeha võib siin olla mõnda aega ja teadvust hoida aga mida kauem kehast ära, seda suurem kadumine, teadvusetus, mälutus.

Vastsündinud hakkavad minateadlikustama end alles kuskil 3a, mõni varem, laps kui puhas leht aga võib selgelt mäletada oma vanematelt saadud raku ja geenimälude kaudu mingeid elusi, mis ei kuulu talle vaid kaugetesse esivanematesse välja.
Võiks ka öelda et esivanemate mälu on minu geenides ja seega nemad ongi mina, Cool ka nii saab asja näha ja mina olen nemad aga nemad minust ei teadnud, mina kui kaua hiljem sündinu aga neid mäletan, järelikult olen uus neile, tundmatu ja mina ei tea nt. tulevist oma laste teadmistest, mind pole seal ikkagi, ikkagi on sündinud täiesti uus iseteadvus vaid keha kooslus on vana ja kui lisandub kehaväline teadlikkus, on see vaba geneetilisest, rakulisest, kehaklisest sõltuvusest teadvuses ja eelmised eskistentsid võivad koos viimase sellise kehaga lakata, seega mina olen küll oma esivanematega ega nemad minust midagi ei tea.

Teadus on seda juba kinnitanud, et inimkehal on geneetiline mälu nagu haigused ja kehaehitus jne. mis kõik on päritav, nii ka esivanemate elude mälu.

Mul pole ümbersünni vastu inimlikus mõtttes midagi, isegi tahaks nii, aga ma otsin loogikat, ma ei lepi pooltõdedega, et nii räägitakse, kuskil õpetatakse jne. ja seda enam et osa idausundeid ümbersündi eriti ei aksepteerigi ja ometi on Taoism ja Konfutsionism ühed tugevad usundid. Taoism läheb üsna sügavale asja tuumaga.

Dalailaama puhul on ka mõni mõte, mida ma muidugi ei kinnita ega paigalda kuhugi vaid mõtlen Wink .
Kujutle et sa elad koguaeg Tiibetis, juba sündinud lastele hakatakse seda idausku sisestama, laste puhas teadvus võtab selle kiirelt üle ja ta terane puhas nägemine paneb täiskasvanute tegemisi nii peenelt tähele, et ta võib igasugu asju äratunda(ja mis seda, ka meie omad väiksed lapsed on ju vahel vanaemaid üllatanud tähelepanekudega mis vanemad pole üldse märganud).

Ja arvata et ongi laps võib sarnaneda eelmisele Laamale mõni rohkem, mõni vähem, ta vanemad on sellega päri ja lapse geenid koosnevad üdini Tiibeti elustiili sisust, juba lastkandev ema mõtleb usust, on usklik ja tunneb Laamat, kes nende usuliider ja esikohal mõtteis enamusel, mis võib mõjutadsa lapse teadvust.

Samas on võimalik just et Ida usuliidrid sünnivad ümber, sest nad on eluaeg end pühendanud sellele ja taotlenud seda elu jooksul aga tavainimene seda ju ei tee, seega peale surma mälutusse, teadmatusse, Laamad aga siia tagasi, sest nad on palju energiat ja teadvust sellesse investeerinud.

Ka minu mälus on see mäletamine nt. kust mu vana-vana- jne.vanaema pärit oli n.n kaugetest paikadest aga mitte siit, varases lapsepõlves ma neist vanavanematest ei teadnud aga mäletasin asju mis mu sellesse ellu, paikkonda ei kuulunud, ma mäletasin seda väga väiksena juba, kuni mu vanemad mulle suuremaks saades rääkima hakkasid mis päritolud neil minevikus kõik oli, sain oma veidratele mälupiltidele kinnitusi, kus sellised tulnud, ma mäletan keskkondi kus nagu oleks ise seal olnud.
Kuid kas seda eeslmiseks eluks pidada, oleks liiga naiivne ja ühene.

Nii et geenid ja rakud, mida mu vanemad andnud mulle, siis on üsna selge mida mäletame mäletame esivanemate ajalugu.
Nii et minu jaoks on liiga vähe fakte praegu, et klassikalist übersündi 100% uskuda.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
renata



Liitunud: 3 Okt 2006
Postitusi: 91

PostitusPostitatud: Esm Sept 17, 2007 12:34 am    Teema: Vasta viitega

Eelmist elu on võimalik näha, kui laskuda piisavalt sügavale meditatsiooni tasandile, taotledes leida endas see osa, kes oli, on ja jääb pärast praegust elu. Kes tuli meisse enne sündimist, ja lahkub surres. Ainult see osa meis teab, kuidas lugu nende eelmiste eludega oli või ei olnud. Kuna aga inimesele pole eelmise elu teadasaamist üldiselt ette nähtud (ja seda tema enda huvides) ja selle vältimiseks on teadvuses tugevad blokeeringud, siis ei ole üritus just lihtne.

Enda kohta olen näinud ähmaselt oma tollast isiksust ja seda, kus maailma nurgas ma elasin (aega ja kohta silmas pidades ei saa olla tegemist geneetilise mäluga), ja detailselt seda, mismoodi surma sain. Shocked Samal korral nägin veel ka üht-teist oma praeguse elu tulevikust, ja asjaolu, et need sündmused mitu aastat hiljem tõepoolest aset leidsid, paneb mõtlema, et äkki on ka see elude värk õige ega olnudki lihtsalt unenägu. Kuigi 100% ei saa muidugi milleski kindel olla.

Nii sügavale pole mul hiljem enam õnnestunud minna. Võib-olla on hirmusid liiga palju või äkki on motivatsioonipuudus, ei tea. Igatahes kui mul see veelkord õnnestuks, siis esimese asjana tahaksin välja uurida, kas minu lähedastest sõpradest on veel keegi elus; tahaksin neile teada anda, et mul õnnestus siiski ellu jääda (vähemalt teatud mõttes). Samas võib-olla ei ole see õige motivatsioon ja just see takistabki.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
vaatleja
Site Admin


Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280

PostitusPostitatud: Esm Sept 17, 2007 12:00 pm    Teema: Vasta viitega

Ma ei vaidleks üldse vastu eelmiste elude võimalikkustele aga selle faktiline tõenäosus puudub praktiliselt.
Kui teadus on avastanud faktidega et olemas on pärilikkuse geen siis on see juba üks faktikene.
Mediteerides või hüpnotiseerides(on kehvem variant, sellesse sekkib teine inimene võides rikkuda mu minapuhtust) kui me sisedialoog vaikib, saame näha oma esivanemate elujuppe, sest nende geen on meie kehas kui informatsioon ja meie argine sisedialoog ei sekku, tulevad üles siis sügavamad nägemised ka.

Lapsena kui mu vanemad mulle mu eisvanemate minevikust veel rääkinud polnud ja kui ma vaatasin mõnd raamatut, pilti vms. siis tulid kauged paigad mis seal olid nagu põlisameeriklased, egiptlased ja teatud keskaegsed kohad euroopas, riided ja keskkond, muusika kõik meenus tuttavlikult ja selgelt ja muid ääretult tuttavad ja kodused kohti ja ma ei teand siis kust ma neid teadsin.

Aga ma ei mäleta et oleksin neegri elusi mäletanud või hiinlasena, või viikingina jpms.
Kui mulle aga hakati rääkima et mu vaar-vaar- vaar võibolla veel üks vaar Very Happy ema oli toodud koju Atlandi ookeani tagant kuskil 1800 alul ja esiisades on sakas mõisnikud, siis hakkasin seostama, mis värk on.

Kui sensitiivid räägivad ka rakumälust siis kõik geenid ja rakud on meil mäletamas neid, kes meile keha andsid.
Kui palju me siis teame neist kes sadu aastaid tagasi kuskil siin maailmas elasid et öelda et ma ei tohiks sellist asja teada, mäletada see ei kuulu minu juurde vms. aga geneetiline mälu võib ahvinimse ajast pärit ollaja veelgi kaugemalt ja keegi seda mäletada.

Lisaks inimese teadvus on väga kerge kaduma, minestus, shokk mingi, unes unenägudetta uned, ma ei hakka rääkimagi rännakutest, need kulgevad ülisügavustesse ja minateadvus on väga kerge kaotsi minema väga väga kergelt võib see juhtuda.

Teine asi mis inimesest üldse järele jääb surres, siinse siinpoolse teadvuse pagasiga seal ellu ei jää, see igavene mis inimeses on, ootab siinpool juba enda avastamist et luua sild tundmatusse, kui me seda ei ehita ja ei investeeri sinnapoole, siis see igavene meis lakkab meie teadvuise jaoks, sest peale siinpoolsete kogemust muud pole ja kehatult lakkab eksistents, muidugi energiakehas võib see mõnda ega olla teadvel ja kodukäijat mängida Wink .

Ma lihtsalt räägin nii, mitte seepärast et ma ei tahaks ümbersünde ja alahindaks neid aga ma ei lepi ähmaste faktidega.
Minu jaoks on seda kõike liiga vähe et tunnistada need mälud eelmisteks ja nimelt minu eludeks.

Ma mäletan ka seda et ma pole üldse maalane olnud. Juba lapsena mõtlesin, miks ma selliseid asju näen ja tean, kust ma siis tulin.
Olendid käisid külas kes polnud maalased ja mulle tundusid need minu perekond, ja maised siinsed vanemad tundusid jumala võõrana, isegi pelgasin neid oma vanemateks pidada, kuni suuremaks saades harjusin, muidu aga ootasin koguaeg millal ma sellest pahast unest ärkan(kuigi vanemad olid head) ja koju, sinna olendite juure saaks.

Budismis on variante. Üks on taassünni ratas, ikka sünnime inimesteks, kuni oma inimlikud nõrkused,kadedus, viha ja lolluse võidame, teine lugu on pimedast kilpkonnast(võrdlus näitena inimeseks sündimise harukordsusest) pimedas meres ja hulpiv rõngas keset teadmata merd, kui kilpkonn juhuslikult rõnga leiab ja läbi poeb on võimalus inimeseks sündida, kui mitte siis on ikka pimeduses, teadmatuses.
See viimane klapib rohkem tolteekidega, kus treenimata teadvus lahustub teadmatuses, kus aga ettevalmistatud teadvus võib püsima jääda.
Taoiam ei tegele ka eriti ümbersünni asjadega ja torgib rohkem kõigi asjade tagust. Ka konfutsionism.
Piiblis on aga valikud antud kuidas elad nõnda saad, ei ole kinnist reeglit, et on kindel taasünni ratas. Kuidas tegu nõnda palk.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
seesama
Site Admin


Liitunud: 25 Aug 2006
Postitusi: 755

PostitusPostitatud: Esm Sept 17, 2007 12:04 pm    Teema: Vasta viitega

Üks võmalus on uskuda ja sellele toetuda, tene võimalus on piisavalt kontrollida. Mina eelistan teist varianti ja sellepõhjal saan öelda et õnnestunud on energeetiliselt rännata u 30 a tagasi minevikku ja suhelda seal selleaegse iseendaga. Kuid u 45 a tagasi õnnestus mul energeetiliselt rännata sinna milles ma eksisteerisin ennem siiailma moodustumist. Kuid seal polnud ma inimene. Kogu selle pildi põhjal saab öelda, et 30 a tagasi kohtusin oma 30 a hilisema tulevikuga ja 45 a tagune mina käis seal kus ta oli ennem siia sündimist. Mitterännakuna aga nägin ma mitu aastat tagasi unes ette mitu aastat hiljem tuleva sündmuse ja seda täpselt sellisena nagu see tuli. Selajal kui ma seda nägin polnud see minu jaoks kontrollitav tõde. Tõeks on saanud see alles nüüd, sest kinnitus reaalse sündmusena.
Seega meil on võimalus vaid uskuda omi unenägusid, meditatiivseid seisundeid, mõtte ja teadvuse rännakuid, kuid võib olla võimalik ka midagi piisavalt reaalselt kogeda.
Oma kogemustest võin öelda, et meie võimalikkuste kogum (kookon) pole nii ajalik nähtus kui meie kehad ja meie võimalikkuste kogumi erinevatesse võimalikkustesse rändamine vaid mõttega ja teadvusega ei muuda neid võimalikkusi veel reaalsusteks, sest me ei fikseeru nendes. Me ei saa senikaua kinnitada et me oleme kunagi või tulevikus eksisteerinud oma teistes võimalikkustes kuni me pole nendesse fikseerunud olnud. Energeetiliselt rännates saab end mujale fikseerida ja taotleda sinna tagasi-edasiteed, kuid kas piisab ka vaid oma või teiste mõtterännakute uskumisest, oleneb ilmselt usu jõust, sest siis võib see muutuda taotluseks ja taotlus võibolla teostub.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail
renata



Liitunud: 3 Okt 2006
Postitusi: 91

PostitusPostitatud: Teis Sept 18, 2007 12:02 am    Teema: Vasta viitega

vaatleja kirjutas:
Tsiteerin::
Teine asi mis inimesest üldse järele jääb surres, siinse siinpoolse teadvuse pagasiga seal ellu ei jää, see igavene mis inimeses on, ootab siinpool juba enda avastamist et luua sild tundmatusse, kui me seda ei ehita ja ei investeeri sinnapoole, siis see igavene meis lakkab meie teadvuse jaoks...


väga hästi öeldud! peaks vist tõesti rohkem sillaehitamisse investeerimise peale mõtlema... Cool

mis veel tuleviku ja mineviku teemasse puutub, siis olen mõnel korral raskes situatsioonis tundnud oma tulevase mina toetust, vahest lausa kuulnud seda sõnadena. Samas vahest oma minevikus tuhnides ja mingite valusate momentide peale mõeldes olen teadlikult saatnud oma toetust ja kaastunnet ja öelnud lootust sisendavaid sõnu oma mineviku minale. See küll ei muuda mingil moel sündmusi, kuid annab siiski tuge ja lohutust. See tundub ka mulle endale veidi müstiline, aga minu jaoks nii see toimib.

aga see kilpkonna lugu... äkki see on mingi pedagoogiline teema- et näe, kui sa nüüd ennast kätte ei võta, siis vaat mis võib saada- sünnid uuesti nt vihmaussi või bakterina. millegipärast pole see eriti veenev. üldse on raske uskuda midagi, mida ei saa näpuga katsuda või mis enda kogemusega kuidagi ei haaku. seepärast ei saa ma näiteks uskuda ufodesse või kristlaste taevasse ja põrgusse. tolteekide käsitlus tundub palju omasem, aga samas ka see budistlik ümbersündide värk, sest need mõlemad mingitpidi haakuvad. muidugi see, et tolteegid ja budism omavahel väga hästi ei haaku, on omaette probleem.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
vaatleja
Site Admin


Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280

PostitusPostitatud: Teis Sept 18, 2007 2:28 pm    Teema: Vasta viitega

Tsiteerin::
mis veel tuleviku ja mineviku teemasse puutub, siis olen mõnel korral raskes situatsioonis tundnud oma tulevase mina toetust, vahest lausa kuulnud seda sõnadena.


Jah, see on olemas ja toimib. Ja see on see mis igal inimesel on aga võib laguneda keha kaotusega, kui sellega ei tegele, kasuta ega mõtle sellest.

Kuid see just ongi inimeses kaduma läinud, see on sügaval ja see on vundament, kui see kaotsi läheb laguneb ka kogu hingemaja.
Ja nagu mahajäetud majadegagi, kuigi paljudel on alles vaid vundament, aga maja on elutu või polegi, lagunenud.
Ma olen tihti maju vaadanud kui inimest, algul eshitatakse(sünd), siis elatakse(elu), siis ühtäkki jäetakse maha ja algab lagunemine(surm) ja kui keegi teda vahepeal üles ei ehita siis algab kadume, kõdunemine ja kõige viimasena kaob vundament mullaks, nii ka inimhinge eluga kui me oma hingemaja maha jätame ja ainult unustuses lihalikku elu elame, kaob meie hinge vundament ja maja sellel nii mullaks, et selleasemele tuleb tuttuus maja ehitada aga see uus ei ole enam see vana maja kes enne teda elas, nii ka hingega, kui sünnib laps siis oma esivanemate geenide ja rakkudega aga ta ei ole see esivanem kes kadus, ta on uus, no üks näide lihtsalt.

Tsiteerin::
üldse on raske uskuda midagi, mida ei saa näpuga katsuda või mis enda kogemusega kuidagi ei haaku
.

Kilpkonna lugu on samaväärne ümbersünni rattaga, pole fakte ja kas üldse saabki nii inimlikult neid asju paika panna, arvan et mitte. Seniks on see teadmine, et see mida näpuga katsuda ja oma kogemustega kinnitada ei saa on kaheldav. Wink
Ma usuks kohe kui mõni surnu tuleks hauast tagasi ja mäletaks täpset suremise järjekorda kuni lõpuni Twisted Evil , on kuskil pool aastat ära ja mäletab tagasiteed ja seda mis teistest saab aga seda pole ja senikaua on asi lihtsalt lahtine, aga ma arvestan kõigega, midagi ei viska ära ega tee lõplikke otsuseid.

Tsiteerin::
seepärast ei saa ma näiteks uskuda ufodesse või kristlaste taevasse ja põrgusse. tolteekide käsitlus tundub palju omasem, aga samas ka see budistlik ümbersündide värk, sest need mõlemad mingitpidi haakuvad. muidugi see, et tolteegid ja budism omavahel väga hästi ei haaku, on omaette probleem.


Just, ka krstlased on selle Jumala asja liiga maiseks tõlgitsenud, Jeesuse enda sõnad sellekohta kinnitavad seda "te kisute taevariigi alla maha ja teete enda sarnaseks...", sest seletamatut ei saa inimterminitega paika panna.
Ufodega on mul kogemusi ja palju kuigi jah, mitte päris nii nagu klassikaliselt võiks olla, et maandub põllale ja tulevad sealt välja Very Happy . Kuid olen mitmeid nende sõiduriistu näinud, mitte tähesuuruse täpina, neid on nagunii ja ma ei liigita neid kuhugi, need võivad mis iganes inimeste asjad olla, aga kongreetseid kujulistena suurtena, hõõguva sigarina, mis majakohal paljunes ja oli mitukorda suurem kui need reisilennukid mis üle sõidavad ning oli mitmes kohas ühekorraga nähtud, sellest oli pardoksis ka jutt.
Siis suurt kolmnurka,igas otsas virvendav punakas tuli, ujus aeglaselt üle, siis taevas seisis valge suur helendav asi, päiese päeva ajal jne, ma viitsi loendada, pluss igasugu uned, rännakud nendega.
Tolteegid ja budism haakub siis, kui budismist natuke inimlikke ilustusi vähendada, nende eesmärk on ju sama ennast laitmatuseni viia, ega nemad ka Nirvaanasse saa kui kogu inimlik emotsionaalne sodi ühes endaga on.
Nagu nad ütlevad, et sünnirattast välja saada on vaja jätta, viha, kadedus ja lollus ühesõnaga need ju ongi, mis inimest ei lase ka igavesse, mis hoiavad siinpoolsuses ja mis on unustuses, ka oma igipüsiv mina on unustuses ja see sild teispoolsusse on siis unustuses ja lõpuks kukub kokku ja kaob eikuhigi jõkke ja seda pole, sest seda pole korras hoitud. Ühesõnaga midagi sellist
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
vaatleja
Site Admin


Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280

PostitusPostitatud: Nelj Juun 25, 2009 6:00 pm    Teema: Vasta viitega

Natuke viiteid teistest valdkondadest, enamasti ikka samast allikast pärinev, üskõik milliseid sõnu kasutada.


Mina/ego ja paradoksid

Tsiteerin::
Milline siis on see paradoksaalloogika, mida budismis reaalsuse seletamisel kasutatakse? Pisut lihtsustatult võib öelda, et kui Läänemaailmas viimase kahe aastatuhande vältel ainuvalitsev olnud aristotellik loogika ütleb, et kui asjad parasjagu on nii, siis ei saa nad samal ajal olla ka vastupidi; siis paradoksaalloogika väidab, et kui asjad on nii, siis on nad samal ajal ka vastupidi, ja lisaks pole ka vale väita, et nad on mõlemat moodi korraga, ja samal ajal ka mitte kumbagi moodi.

St budismis ei öelda, et aristotellik loogika oleks vale või kasutuskõlbmatu, et me peaksime kogu aeg kasutama paradoksaalloogikat ja väitma, et kui seminar algab kell kuus, siis on samavõrra õige ka väita, et seminar algab kell kümme. Aga mida budismis öeldakse (ja tegelikult kõigis nö müstilistes traditsioonides), on see, kui me tahame seletada reaalsuse olemust, mingite nähtuste sügavamat olemust, siis seal enam aristotellik loogika ei kehti, seal aitab meid ainult paradoksaalloogika.

Paradoksaalloogika puhul on paljus tegu küsimusega keele ja reaalsuse seosest - Alan Watts näiteks on sellest palju rääkinud. Kui me kasutame keelt, on seda raske teha kasutamata aristotellikku, dualistlikku loogikat, ent kui me saame keelt kasutades midagi reaalsuse kohta öelda, siis ei tähenda see seda, et meie öeldu üks-ühele reaalsusele vastaks - tegelikult ei vasta see kunagi täpselt reaalsusele. Niisugune arusaam on budismis väga olulisel kohal ja üheks budistliku õpetuse oluliseks eesmärgiks ongi see, et õpetada meid mitte samastama maailma kirjeldust maailma enesega.

Võtame konkreetselt ühe näite budismist - meditatsiooni õpetades ütlevad budistlikud õpetajad tihti, et mediteerides peate te olema keskendunud, kuid samas ka täiesti lõdvestunud. Paljudel Lääne inimestel on kindlasti väga raske aru saada, mida ja kuidas nad siis tegema peavad, sest sellises juhises näib olevat selge vastuolu. Vähemalt niikaua, kuni meil pole see korraga keskendumine ja lõdvestumine ükskord välja tulnud - siis saame aru, et tegelikult polnud mingit vastuolu, vastuolu oli ainult keeles, sõnades, mida me kasutasime.

Ja muidugi ei kehti see ainult keskendumise kohta, Wattsi sõnul näiteks kehtib sama tegelikult kõikide nö eksistentsiaalsete küsimuste kohta, millega inimene maailmas elades vastakuti seisab - me üritame lahendada mingit näivat vastuolu, üritame sellele aristotellikku loogikat kasutades vastust leida, elu mõtet välja mõelda, aga see on võimatu. Sest need vastuolud, sageli lahendamatud vastuolud, on keeles, meie maailmakirjelduses, aga mitte maailmas endas.

Heaks näiteks on siin Lääne filosoofiast tuntud vaba tahte küsimus. Et kas inimesel on vaba tahe või mitte. Kusjuures meie tavaarusaama kohaselt saab õige olla kas üks või teine variant - kas on vaba tahe või pole. Aga tegelikult on see lahendamatu küsimus - ükskõik kumma vastuse me valime, on võimalik väga veenvate argumentidega tõestada, et meil pole õigus. Või tegelikult on sellele küsimusele muidugi lahendus olemas, aga lahendus pole mitte kas üks või teine, vaid lahendus on meie arusaamine, et need kaks vastusevarianti välistavad teineteist ainult keeles ja meie tavaloogikas, aga mitte reaalsuses.

Nojah, muidugi tuleb meeles pidada, et paradoksaalloogika pole budismis mingi eesmärk omaette, sest see teadmine või mõistmine, mille poole budismis püüeldakse, ei pruugi olla üldse intellektuaalselt väljendatav, pigem on tegu Lääne mõistes intuitiivse teadmise või mõistmisega. Ent niivõrd, kui see intuitiivne teadmine reaalsuse olemusest on sõnades väljendatav, vastab ta budismi järgi palju enam paradoksaalloogikale kui meie harjumuspärasele aristotellikule loogikale.

Reaalsuse paradoksaalsust on üsna raske seletada ja kindlasti ka raske mõista. Ent ilma seda mõistmata on minu meelest kogu Buddha õpetust üsna võimatu mõista.

Aga vaatame nüüd lühidalt ka budistide ettekujutust "minast", mis on omakorda paradoksaalsusega lahutamatult seotud.
Näiteks zen-budismi rinzai koolkonnas, kus kasutatakse paljudele tuttavaid koane ehk siis paradoksaalseid ülesandeid, millele õpilane peab vastuse leidma, on mitmed koanid otseselt seotud just inimese "minaga". Näiteks ütleb õpetaja õpilasele, et näita mulle oma tõelist nägu, või siis vasta, kus sa olid siis, kui su vanemad polnud veel sündinudki. Kusjuures vastus, mida õpetaja ootab, ei ole intellektuaalne, sõnastatav vastus, vaid vastus, mis võib avalduda mõnes zhestis, liigutuses, naeratuses või mõnes näiliselt ebaloogilises lauses või kommentaaris.

Niisuguste koanide mõte on selles, et õpilane saaks oma "mina" või "tõelist nägu" otsides ühel hetkel aru, et kindlapiirilist ja muust maailmast eraldatud "mina" ei ole olemas, et sellise "mina" olemasolu on illusioon. See ei tähenda, et mind kui inimest pole olemas, vaid seda, et on ekslik identifitseerida end oma füüsilise keha, teatava rolli või enesekirjeldusega, et on ekslik arvata, et see ongi "mina" ja kõik, mis jääb väljapoole, ei ole "mina", et kusagil on selge piir "mina" ja "mittemina" vahel. Niisugune mõistmise saavutamine on kõigi budistlike praktikate üks põhiline eesmärk.

Mina illusoorsuse täielik mõistmine on kindlasti äärmiselt raske ülesanne. Aga üks positiivne omadus, mille osalinegi arusaamine "mina" illusoorsusest peaks kindlasti kaasa tooma, on inimese enesetähtsuse vähenemine - see, et me ei pea enda isikut maailma nabaks ja äärmiselt tähtsaks tegelaseks. Vähemalt budismi järgi tulenevad paljud meie negatiivsed emotsioonid - viha, ahnus, uhkus jne, just sellest, et võtame oma "mina" liiga tõsiselt ja peame seda ääretult tähtsaks.

Kui me aga vaatame, kuidas paljudel Lääne budistidel selle enesetähtsusega lood on, siis võib siingi tõdeda, et "mina" probleem on Lääne inimeste jaoks üsna raskesti mõistetav probleem. Ja raskused "mina" illusoorsuse mõistmisel tulenevad jälle omakorda kindlasti raskusest mõista paradoksaalloogikat - paljud Lääne budistid arvavad, et "mina" on midagi reaalset, millest me peame lahti saama ja saame lahti saada - kuigi mõnes mõttes pole meil tegelikult vaja millestki lahti saada. Sest budismi järgi pole meil muust maailmast eraldatud "mina" kunagi olemas olnudki, ja ainus, mida budistil tuleks teha, on sellest aru saada.

Mõnes mõttes, jah, on budism üsna lihtne, ja mõnes mõttes nõuab budism jällegi inimeselt kogu oma maailmapildi muutmist ja eriti Lääne inimeste puhul hoopis teistsugust suhet reaalsusega - seega väga radikaalset elumuutust.

Nii nagu kunagi loodusrahvastel olid noorukite initsiatsiooniriitused sageli pikaajalised ja füüsiliselt väga rasked, tihti lausa eluohtlikud, sest täieõiguslikuks kogukonna liikmeks saamiseks pidi noormees või neiu tegema läbi rituaalse surma ja uue sünni täiskasvanud kogukonna liikmena; täpselt samamoodi on näiteks Watts või Wilber võrrelnud budistide "mina" illusoorsuse mõistmist surmaga - inimene peab olema valmis astuma varasemast täiesti erinevasse ellu. Ja ma arvan, et paljud inimesed, kes Läänes budismiga tegelevad, ei ole tegelikult nii radikaalseks muutuseks kaugeltki valmis ega suuda seetõttu ka oma "mina"-ettekujutusest ja enesetähtsusest lahti lasta ja loobuda.

Kusjuures asja teeb keerulisemaks veel see, et vähemalt mõnede ameerika psühholoogide sõnul peab inimesel "mina" illusoorsusest arusaamiseks olema enne olemas teatav selgepiiriline enesekirjeldus, ettekujutus oma "minast", ehk siis see, mida psühhoanalüüsis nimetatakse tugevaks egoks. Sest vastasel korral võib meie budistlike praktikate peamiseks tulemuseks olla sisemine kaos ja tõsised psüühilised probleemid.

Ja kui ma enne rääkisin sellest, et kas mediteerides psühhologiseerimine on budistlik meditatsioon või mitte, siis seoses "minast" loobumisega võib ehk korra meditatsiooni teema juurde tagasi tulla. Kui tuletame meelde näidet Tiibeti ritriidil osaleja kogemustest, siis budistliku meditatsioonis püütakse pigem tegeleda just sellega, kas meie meelde ilmuv on "mina" või mitte. Näiteks tekib meie meeles kurbus või viha - siis küsime, kas kurbus on "mina". Kui ma suudan oma kurbust erapooletult kõrvalt vaadata, nagu pilve taevas, siis järelikult kurbus ei ole "mina". Kui ma suudan oma viha samamoodi vaadata, registreerida, et näe, see on viha, siis pole ka viha "mina". Eesmärk on seega vabaneda enese indentifitseerimisest oma emotsioonidega, mõtetega, mälestustega, kehaga. Ja niiviisi peaks vipassana meditatsiooni praktiseerija samm-sammult jõudma lõpuks arusaamisele, et "mina" polegi võimalik kusagilt leida.




Liiga kõrged ootused

Tsiteerin::
Üheks ohuks võib pidada ka liiga kõrgeid ootusi, ja eriti kehtib see nende läänemaalaste suhtes, kes budismiga tõsisemalt tegelevad. Lääne saavutustele ja tulemustele orienteeritud kultuuris on muidugi arusaadav, kui inimesed püüavad ka budismi abil võimalikult kiiresti käegakatsutavaid tulemusi saavutada, kuid ülemäärane tulemustele keskendumine on kindlasti oluliseks takistuseks tegelikule budistlikule praktikale.
Kindlasti on see ka üks Tiibeti budismi populaarsuse põhjuseid Läänes, et Tiibeti budistlikud praktikad võimaldavad meil väidetavalt käesoleva elu jooksul valgustumiseni jõuda. Kuid täielik valgustumine on ka Tiibetis olnud alati äärmiselt haruldane - Austrias elav õpetaja Kunzig Shamar Rinpoche näiteks ütleb, et Tiibeti kloostrites oli miljoni munga ja nunna kohta võibolla üks täielikult valgustunu. Ja kui keegi siin Läänes loodab mõne aastaga saavutada sama, mida saavutas Milarepa, siis tabab niisugust inimest parimal juhul suur pettumus, halvemal juhul ka veel hulk muid ebameeldivaid tagajärgi.

Budismis on alati rõõmsameelsust peetud üheks omaduseks, mis budistliku õpetuse järgimisega kindlasti peaks kaasnema - nii et kui lääne budismiga tegeleja pärast mõneaastast budismiga tegelemist on oma igapäevaelus tõepoolest mõnevõrra rõõmsamaks muutunud, võiks minu meelest juba sedagi üsna heaks saavutuseks pidada.

Üks näide veele sellest, kuidas Idas on valgustumisele jõudmist nähtud täiesti erinevas ajaperspektiivis - theravada budismis nimelt jagatakse valgustumist, nirvaanat või siis zeni terminoloogias satorit kogenud budistid veel nelja kategooriasse. Neist esimene on "voolusesse astunu" - seega siis inimene, kes on kogenud juba esimesi valgustumise või ülima tõe välgatusi, ning vastavalt hinajaana traditsioonile väidetakse, et täieliku valgustumise saavutab "voolusesse astunu" vähemalt seitsme järgneva elu jooksul. Kusjuures kui uurida tekstidest täpsemalt, kui kaugele "voolusesse astunu" oma budistlikul teel peaks olema jõudnud, siis võib küll üsna julgelt väita, et tegu on tasemega, mis eeldab paljude aastate pikkust intensiivset praktikat ja pühendumist - tasemega, kuhu enamik Lääne nö amatöörbudiste käesoleva elu jooksul küll kindlasti ei jõua.


Arrow http://karavanserai.bluemoon.ee/Kultuur/Usundid/budlaanes.php
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
vaatleja
Site Admin


Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280

PostitusPostitatud: Reede Juun 26, 2009 8:20 am    Teema: Vasta viitega

See viimane tekst eriti kinnitab piibli Jeesuse sõnu:"Tee jumalariiki on kui nõelasilm....", väga kitsas, kes läbib selle saab sinna, aga "....Lai ja hõlbus tee viib hukatusse....".
See kinnitab ka seda et need kes müüvad siin 3000-5000 ja enama raha eest valgustunuks saamise kursuseid on täielikud petised ja vaimu teotajad.
Budismis on vähemalt see eelis et nad suudavad tunnistada ennast ja oma tegusi ning saavutusi või möödalaskimisi õigustamata ja et valgustumine pole naljaasi, niisama lahmimine, ning selle saavutamine on pikk ja raske tee.
Nad lepivad sellega et sinna saavad väga vähesed.

Piiblis veel Jeesuse ütelus:"Kuulajaid on palju aga töötegijaid vähe".
Jällegi kinnitus sellele, et enne makstakse tuhandeid et minna valet kuulama ja ennast petma valgustumise aadressil, kui et hakata ise muret tundma oma praeguse sisemise seisundi ja tuleviku pärast.

See on väga vana tõde, sellest rääkis Budda enne Jeesust ja seda on ka Vanasumeri tekstidest leida, mille baasil ka V.Test põhineb ja mis oli kaua enne viimast Budda maailmas olemas.

Või võtta uute Tolteegi nägijate mitukümmend aastat tehtav töö õpilaste kallal, et neist inimlikkus ja lollus välja peksa, et neist vaimule üldse asja saaks. Kõik need on kinnitused, et valgustunuks ja vaimuni, ei vii suur ja lai, kerge tee, vaid kolgata tee, oleneb inimesest endast kui laisk ja hooletu ta seespidi on või siis vastupidi, sellise saatuse endale ka meisterdab.

Imeks pandav ongi see et nii vana tõde inimkonnas, mitmed tuhadnded aastad inimeste keskel ja avalik olnud ja tereve maailm (välja arvatud mõned üksikud läbi aegade) ei ole selles pikas ajas sugugi meelt parandanud ja tisvilisatsiooni seega huku äärele vedanud omas surelikes/kaduvas himudes, ahnuses, kadeduses, kurjuses ja vastutustundetuses.
See on tegelikult lausa piinlik Vaimu ees.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
lahendused



Liitunud: 19 Juun 2013
Postitusi: 38
Asukoht: Tartu

PostitusPostitatud: Kolm Juun 19, 2013 3:29 pm    Teema: Vasta viitega

Inimene koosneb lisaks füüsilise tasandi lihakehale veel hingest, vaimust ja egost.

Vaimu (ehk üliteadvuse) vajaduste ja arenguga tegeleb spiritualism.
Hinge (ehk alateadvuse) arengu ja vajadustega tegeleb shamanism.
Ego (ehk minateadvuse) poolt põhjustatud kannatuste kontrolli alla saamisega tegeleb budism.

Seega oleks "ideaalne" vaimne õpetus midagi "budistliku spiritualismi ja shamanismi segu).


Budismi häda ongi selles, et ta ei sea eesmärgiks inimese hinge ja vaimu arendamist, vaid üritab meid sansaarast (taaskehastumiste tsüklist) välja saada kehatusse Nirvaana vaimsesse maailma, kus Ego ei saaks oma kombitsaid/ämblikuvõrku vaimu ja hinge vahele ajada.

Tüüpiline "areng" budismis seisneb dharma järgimises, mille tulemusi saab mõõta järgmise egost/minasusest vabanemise jada abil: sotapanna (voolu sisenenu), sakadagami (veel korra taas-sündi naasev), anagami (taas-sündi mitte naasev, kes on ära heitnud 2 kammitsat), arhat (väärikas, kes on ära heitnud kannatuse põhused, ehk 5 kammitsat), adept (tarkuse meister, mis on kõrgeim inimese lihakehas kogetav pühtsus) - ning sarnase jada jätkumine kehatu vaimolendina: chohan (vaimse hierarhia kõrge esindaja), manu (juur-rassi juht), buddha (maailma õpetaja), maailma isand (kui loogose tahte väljendus), vaikne vaatleja (kes vaheldub elulaine järel).

Kuid igapäevaelus kogeme me hoopis teist laadi hingepõhiseid ja vaimupõhiseid arenguid:
a) emotsionaalse kama-rupaliku arengu näiteks on "naabrist parem kekspüks".
b) mentaalse manase/devachanliku arengu näiteks on ülikooli professor.
a+b on hingepõhine areng, mille tulemused kustuvad elude vahel.
c) ühtsuse=buddhi tasandi näiteks on arenenud mõistmisega akadeemik.
d) vaimsuse=atma tasandi näiteks on vaimsusest ülevoolav teadjamees/nõiamoor.
c+d on vaimupõhine areng, mille tulemused säilivad igavikulisena elude üleselt meid animeeriva vaimu olemusliku osana.

Ma olen mitmetelt budistidelt üritanud saada vastuseid sellistele küsimustele, kuid sisukam vastus on olnud sinnakanti: uuri budismi eelset Böni (Bon) usundit, kus esines hingepõhise shamanismi ja vaimupõhise spiritualismi ilminguid.
Samuti on suuvitatud mul joogiks hakata, kes suudaks oma teadvuse viia mistahes tasandile ja seal oleva teabe meie reaalsusesse tagasi tuua.


Aga kui mõni budismiga sinapeal olija juhtub seda teemat lugema, siis võiks ta tuua budistliku spiritualismi mõisteid, mis kirjeldaks keskpüksi, professorit, akadeemikut ja teadjameest: kitsalt budismi vaatevinklist on nad kõik täpselt ühesugused sansaaras kannatavad olendid.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Kaspar



Liitunud: 22 Märts 2010
Postitusi: 261

PostitusPostitatud: Laup Juun 22, 2013 12:05 am    Teema: Vasta viitega

Eemaldasin mõttetu möla,vabandust
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Reasta teated:   
Uus teema   Vasta teemale    Ruumivärav -> Vaimsuse alustest Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes


Powered by phpBB © 2001, 2002 phpBB Group
Web Hosting Directory