Torgiks natuke Budismi

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

NELI ÕILSAT TÕDE

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Mõni lõik Teemantpühakirjast.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Üks mõtlemine budismist.

Budistlik võrdluspilt inimelu harukordsusest:

renata · Liitunud: 3 Okt 2006 Postitusi: 91

Aga mis kasu oleks tavainimesel oma eelmise elu mäletamisest? Nad lihtsalt ei jaksaks seda koormat kanda. Nii mõnelgi kasvavad juba praeguse elu probleemid üle pea, kui eelmise elu omad ka veel otsa lisanduvad, siis võiks olukord kiskuda sürrealistlikuks. Näiteks hakkaks inimesi juba lapsena rõhuma süükoorem oma eelmises elus tehtud vigade pärast. Mõni jällegi arvaks, et ta võib selles elus laiselda ega pea enda arengu nimel edasi tööd tegema, kuna eelmises elus sai juba piisavalt tehtud ja nüüd võiks aja maha võtta. Mõni hakkaks hauduma kättemaksu nende vastu, kes tema suhtes eelmises elus olid ülekohtused. Kindlasti hakataks üles otsima inimesi, keda eelmises elus tunti (kui nad on veel elus), et nendega uuesti suhteid arendada või mingid lõpetamata jäänud asjad lõpule viia. Tulemuseks seep kuubis.

Sürrealismi edasiarenduseks oleks see, et koostatakse andmebaas, kuhu igaüks peaks kohustuslikus korras sisestama andmed selle kohta, kes ta eelmises elus oli, ja siis oleks igaühel võimalus oma kunagisi sõpru (nende uues kehastuses) üles leida. Ühtlasi hakkaksid õiguskaitseorganid teostama salajast järelevalvet nende üle, kes olid eelmises elus kriminaalid (st potentsiaalne riskirühm). jne jne.

See oli nüüd lihtsalt selline väike mõttelend. Smile

Aga kindel on see, et kui kõik inimesed teaksid oma eelmisi elusid, siis maailm oleks hoopis teistsugune kui praegu.

Arvan, et praeguse aja inimesed ei ole lihtsalt selle tasemel, et eelmisi elusid teada. Kui nad teaksid, siis nad ei suudaks hoiduda oma eelmise eluga emotsionaalselt seotuks jäämisest. Eelmise elu vari jälitaks neid pidevalt kummitusena ega laseks neil elada ja väärtustada seda üht elu, mis neile praegu antud on.

Selleks, et edasi minna, tuleb eelnevast lahti lasta. Castanedalased püüavad oma kokkuvõtete tegemise praktikaga lahti lasta oma praeguse elu minevikust. Kui aga peaks tegema kokkuvõtteid ka oma eelmisest elust (või eludest), siis läheks see ikka väga tüütuks.

Aga mõned laamad mäletavad oma eelmisi elusid. Näiteks filmis The yogis of Tibet üks laama rääkis sellest.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Jah mis kasu oleks eelmiste elude mäletamisest.
Kuid kui ei mäleta, järelikult on mälutus, teadvusetus, mis tähendab mitteolemist ja klapib mõneti selle kilpkonna looga, et võibolla satub mu teadvus kuskil enne lõplikku kadumist sellest rõngast läbi, et sündida inimesena.

Kuna tavainimene sellega ei tegele ega taotle, siis ta ei investeeri ka ümbersündi ja kaob peale keha surma, sest siinpoolse elu kogutud teadlikkus on liiga väike ja ilma teadlikkuseta ja isikliku jõuta ei jää minateadlikkus kehatult just kaua püsima, puudub jõud teadvele jääda ja tagasi tulla, kuigi energiakeha võib siin olla mõnda aega ja teadvust hoida aga mida kauem kehast ära, seda suurem kadumine, teadvusetus, mälutus.

Vastsündinud hakkavad minateadlikustama end alles kuskil 3a, mõni varem, laps kui puhas leht aga võib selgelt mäletada oma vanematelt saadud raku ja geenimälude kaudu mingeid elusi, mis ei kuulu talle vaid kaugetesse esivanematesse välja.
Võiks ka öelda et esivanemate mälu on minu geenides ja seega nemad ongi mina, Cool

ka nii saab asja näha ja mina olen nemad aga nemad minust ei teadnud, mina kui kaua hiljem sündinu aga neid mäletan, järelikult olen uus neile, tundmatu ja mina ei tea nt. tulevist oma laste teadmistest, mind pole seal ikkagi, ikkagi on sündinud täiesti uus iseteadvus vaid keha kooslus on vana ja kui lisandub kehaväline teadlikkus, on see vaba geneetilisest, rakulisest, kehaklisest sõltuvusest teadvuses ja eelmised eskistentsid võivad koos viimase sellise kehaga lakata, seega mina olen küll oma esivanematega ega nemad minust midagi ei tea.

Teadus on seda juba kinnitanud, et inimkehal on geneetiline mälu nagu haigused ja kehaehitus jne. mis kõik on päritav, nii ka esivanemate elude mälu.

Mul pole ümbersünni vastu inimlikus mõtttes midagi, isegi tahaks nii, aga ma otsin loogikat, ma ei lepi pooltõdedega, et nii räägitakse, kuskil õpetatakse jne. ja seda enam et osa idausundeid ümbersündi eriti ei aksepteerigi ja ometi on Taoism ja Konfutsionism ühed tugevad usundid. Taoism läheb üsna sügavale asja tuumaga.

Dalailaama puhul on ka mõni mõte, mida ma muidugi ei kinnita ega paigalda kuhugi vaid mõtlen Wink

.
Kujutle et sa elad koguaeg Tiibetis, juba sündinud lastele hakatakse seda idausku sisestama, laste puhas teadvus võtab selle kiirelt üle ja ta terane puhas nägemine paneb täiskasvanute tegemisi nii peenelt tähele, et ta võib igasugu asju äratunda(ja mis seda, ka meie omad väiksed lapsed on ju vahel vanaemaid üllatanud tähelepanekudega mis vanemad pole üldse märganud).

Ja arvata et ongi laps võib sarnaneda eelmisele Laamale mõni rohkem, mõni vähem, ta vanemad on sellega päri ja lapse geenid koosnevad üdini Tiibeti elustiili sisust, juba lastkandev ema mõtleb usust, on usklik ja tunneb Laamat, kes nende usuliider ja esikohal mõtteis enamusel, mis võib mõjutadsa lapse teadvust.

Samas on võimalik just et Ida usuliidrid sünnivad ümber, sest nad on eluaeg end pühendanud sellele ja taotlenud seda elu jooksul aga tavainimene seda ju ei tee, seega peale surma mälutusse, teadmatusse, Laamad aga siia tagasi, sest nad on palju energiat ja teadvust sellesse investeerinud.

Ka minu mälus on see mäletamine nt. kust mu vana-vana- jne.vanaema pärit oli n.n kaugetest paikadest aga mitte siit, varases lapsepõlves ma neist vanavanematest ei teadnud aga mäletasin asju mis mu sellesse ellu, paikkonda ei kuulunud, ma mäletasin seda väga väiksena juba, kuni mu vanemad mulle suuremaks saades rääkima hakkasid mis päritolud neil minevikus kõik oli, sain oma veidratele mälupiltidele kinnitusi, kus sellised tulnud, ma mäletan keskkondi kus nagu oleks ise seal olnud.
Kuid kas seda eeslmiseks eluks pidada, oleks liiga naiivne ja ühene.

Nii et geenid ja rakud, mida mu vanemad andnud mulle, siis on üsna selge mida mäletame mäletame esivanemate ajalugu.
Nii et minu jaoks on liiga vähe fakte praegu, et klassikalist übersündi 100% uskuda.

renata · Liitunud: 3 Okt 2006 Postitusi: 91

Eelmist elu on võimalik näha, kui laskuda piisavalt sügavale meditatsiooni tasandile, taotledes leida endas see osa, kes oli, on ja jääb pärast praegust elu. Kes tuli meisse enne sündimist, ja lahkub surres. Ainult see osa meis teab, kuidas lugu nende eelmiste eludega oli või ei olnud. Kuna aga inimesele pole eelmise elu teadasaamist üldiselt ette nähtud (ja seda tema enda huvides) ja selle vältimiseks on teadvuses tugevad blokeeringud, siis ei ole üritus just lihtne.

Enda kohta olen näinud ähmaselt oma tollast isiksust ja seda, kus maailma nurgas ma elasin (aega ja kohta silmas pidades ei saa olla tegemist geneetilise mäluga), ja detailselt seda, mismoodi surma sain. Shocked

Samal korral nägin veel ka üht-teist oma praeguse elu tulevikust, ja asjaolu, et need sündmused mitu aastat hiljem tõepoolest aset leidsid, paneb mõtlema, et äkki on ka see elude värk õige ega olnudki lihtsalt unenägu. Kuigi 100% ei saa muidugi milleski kindel olla.

Nii sügavale pole mul hiljem enam õnnestunud minna. Võib-olla on hirmusid liiga palju või äkki on motivatsioonipuudus, ei tea. Igatahes kui mul see veelkord õnnestuks, siis esimese asjana tahaksin välja uurida, kas minu lähedastest sõpradest on veel keegi elus; tahaksin neile teada anda, et mul õnnestus siiski ellu jääda (vähemalt teatud mõttes). Samas võib-olla ei ole see õige motivatsioon ja just see takistabki.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Ma ei vaidleks üldse vastu eelmiste elude võimalikkustele aga selle faktiline tõenäosus puudub praktiliselt.
Kui teadus on avastanud faktidega et olemas on pärilikkuse geen siis on see juba üks faktikene.
Mediteerides või hüpnotiseerides(on kehvem variant, sellesse sekkib teine inimene võides rikkuda mu minapuhtust) kui me sisedialoog vaikib, saame näha oma esivanemate elujuppe, sest nende geen on meie kehas kui informatsioon ja meie argine sisedialoog ei sekku, tulevad üles siis sügavamad nägemised ka.

Lapsena kui mu vanemad mulle mu eisvanemate minevikust veel rääkinud polnud ja kui ma vaatasin mõnd raamatut, pilti vms. siis tulid kauged paigad mis seal olid nagu põlisameeriklased, egiptlased ja teatud keskaegsed kohad euroopas, riided ja keskkond, muusika kõik meenus tuttavlikult ja selgelt ja muid ääretult tuttavad ja kodused kohti ja ma ei teand siis kust ma neid teadsin.

Aga ma ei mäleta et oleksin neegri elusi mäletanud või hiinlasena, või viikingina jpms.
Kui mulle aga hakati rääkima et mu vaar-vaar- vaar võibolla veel üks vaar Very Happy

ema oli toodud koju Atlandi ookeani tagant kuskil 1800 alul ja esiisades on sakas mõisnikud, siis hakkasin seostama, mis värk on.

Kui sensitiivid räägivad ka rakumälust siis kõik geenid ja rakud on meil mäletamas neid, kes meile keha andsid.
Kui palju me siis teame neist kes sadu aastaid tagasi kuskil siin maailmas elasid et öelda et ma ei tohiks sellist asja teada, mäletada see ei kuulu minu juurde vms. aga geneetiline mälu võib ahvinimse ajast pärit ollaja veelgi kaugemalt ja keegi seda mäletada.

Lisaks inimese teadvus on väga kerge kaduma, minestus, shokk mingi, unes unenägudetta uned, ma ei hakka rääkimagi rännakutest, need kulgevad ülisügavustesse ja minateadvus on väga kerge kaotsi minema väga väga kergelt võib see juhtuda.

Teine asi mis inimesest üldse järele jääb surres, siinse siinpoolse teadvuse pagasiga seal ellu ei jää, see igavene mis inimeses on, ootab siinpool juba enda avastamist et luua sild tundmatusse, kui me seda ei ehita ja ei investeeri sinnapoole, siis see igavene meis lakkab meie teadvuise jaoks, sest peale siinpoolsete kogemust muud pole ja kehatult lakkab eksistents, muidugi energiakehas võib see mõnda ega olla teadvel ja kodukäijat mängida Wink

.

Ma lihtsalt räägin nii, mitte seepärast et ma ei tahaks ümbersünde ja alahindaks neid aga ma ei lepi ähmaste faktidega.
Minu jaoks on seda kõike liiga vähe et tunnistada need mälud eelmisteks ja nimelt minu eludeks.

Ma mäletan ka seda et ma pole üldse maalane olnud. Juba lapsena mõtlesin, miks ma selliseid asju näen ja tean, kust ma siis tulin.
Olendid käisid külas kes polnud maalased ja mulle tundusid need minu perekond, ja maised siinsed vanemad tundusid jumala võõrana, isegi pelgasin neid oma vanemateks pidada, kuni suuremaks saades harjusin, muidu aga ootasin koguaeg millal ma sellest pahast unest ärkan(kuigi vanemad olid head) ja koju, sinna olendite juure saaks.

Budismis on variante. Üks on taassünni ratas, ikka sünnime inimesteks, kuni oma inimlikud nõrkused,kadedus, viha ja lolluse võidame, teine lugu on pimedast kilpkonnast(võrdlus näitena inimeseks sündimise harukordsusest) pimedas meres ja hulpiv rõngas keset teadmata merd, kui kilpkonn juhuslikult rõnga leiab ja läbi poeb on võimalus inimeseks sündida, kui mitte siis on ikka pimeduses, teadmatuses.
See viimane klapib rohkem tolteekidega, kus treenimata teadvus lahustub teadmatuses, kus aga ettevalmistatud teadvus võib püsima jääda.
Taoiam ei tegele ka eriti ümbersünni asjadega ja torgib rohkem kõigi asjade tagust. Ka konfutsionism.
Piiblis on aga valikud antud kuidas elad nõnda saad, ei ole kinnist reeglit, et on kindel taasünni ratas. Kuidas tegu nõnda palk.

seesama · Site Admin Liitunud: 25 Aug 2006 Postitusi: 755

Üks võmalus on uskuda ja sellele toetuda, tene võimalus on piisavalt kontrollida. Mina eelistan teist varianti ja sellepõhjal saan öelda et õnnestunud on energeetiliselt rännata u 30 a tagasi minevikku ja suhelda seal selleaegse iseendaga. Kuid u 45 a tagasi õnnestus mul energeetiliselt rännata sinna milles ma eksisteerisin ennem siiailma moodustumist. Kuid seal polnud ma inimene. Kogu selle pildi põhjal saab öelda, et 30 a tagasi kohtusin oma 30 a hilisema tulevikuga ja 45 a tagune mina käis seal kus ta oli ennem siia sündimist. Mitterännakuna aga nägin ma mitu aastat tagasi unes ette mitu aastat hiljem tuleva sündmuse ja seda täpselt sellisena nagu see tuli. Selajal kui ma seda nägin polnud see minu jaoks kontrollitav tõde. Tõeks on saanud see alles nüüd, sest kinnitus reaalse sündmusena.
Seega meil on võimalus vaid uskuda omi unenägusid, meditatiivseid seisundeid, mõtte ja teadvuse rännakuid, kuid võib olla võimalik ka midagi piisavalt reaalselt kogeda.
Oma kogemustest võin öelda, et meie võimalikkuste kogum (kookon) pole nii ajalik nähtus kui meie kehad ja meie võimalikkuste kogumi erinevatesse võimalikkustesse rändamine vaid mõttega ja teadvusega ei muuda neid võimalikkusi veel reaalsusteks, sest me ei fikseeru nendes. Me ei saa senikaua kinnitada et me oleme kunagi või tulevikus eksisteerinud oma teistes võimalikkustes kuni me pole nendesse fikseerunud olnud. Energeetiliselt rännates saab end mujale fikseerida ja taotleda sinna tagasi-edasiteed, kuid kas piisab ka vaid oma või teiste mõtterännakute uskumisest, oleneb ilmselt usu jõust, sest siis võib see muutuda taotluseks ja taotlus võibolla teostub.

renata · Liitunud: 3 Okt 2006 Postitusi: 91

vaatleja kirjutas:

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Natuke viiteid teistest valdkondadest, enamasti ikka samast allikast pärinev, üskõik milliseid sõnu kasutada.

Mina/ego ja paradoksid

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

See viimane tekst eriti kinnitab piibli Jeesuse sõnu:"Tee jumalariiki on kui nõelasilm....", väga kitsas, kes läbib selle saab sinna, aga "....Lai ja hõlbus tee viib hukatusse....".
See kinnitab ka seda et need kes müüvad siin 3000-5000 ja enama raha eest valgustunuks saamise kursuseid on täielikud petised ja vaimu teotajad.
Budismis on vähemalt see eelis et nad suudavad tunnistada ennast ja oma tegusi ning saavutusi või möödalaskimisi õigustamata ja et valgustumine pole naljaasi, niisama lahmimine, ning selle saavutamine on pikk ja raske tee.
Nad lepivad sellega et sinna saavad väga vähesed.

Piiblis veel Jeesuse ütelus:"Kuulajaid on palju aga töötegijaid vähe".
Jällegi kinnitus sellele, et enne makstakse tuhandeid et minna valet kuulama ja ennast petma valgustumise aadressil, kui et hakata ise muret tundma oma praeguse sisemise seisundi ja tuleviku pärast.

See on väga vana tõde, sellest rääkis Budda enne Jeesust ja seda on ka Vanasumeri tekstidest leida, mille baasil ka V.Test põhineb ja mis oli kaua enne viimast Budda maailmas olemas.

Või võtta uute Tolteegi nägijate mitukümmend aastat tehtav töö õpilaste kallal, et neist inimlikkus ja lollus välja peksa, et neist vaimule üldse asja saaks. Kõik need on kinnitused, et valgustunuks ja vaimuni, ei vii suur ja lai, kerge tee, vaid kolgata tee, oleneb inimesest endast kui laisk ja hooletu ta seespidi on või siis vastupidi, sellise saatuse endale ka meisterdab.

Imeks pandav ongi see et nii vana tõde inimkonnas, mitmed tuhadnded aastad inimeste keskel ja avalik olnud ja tereve maailm (välja arvatud mõned üksikud läbi aegade) ei ole selles pikas ajas sugugi meelt parandanud ja tisvilisatsiooni seega huku äärele vedanud omas surelikes/kaduvas himudes, ahnuses, kadeduses, kurjuses ja vastutustundetuses.
See on tegelikult lausa piinlik Vaimu ees.

lahendused · Liitunud: 19 Juun 2013 Postitusi: 38 Asukoht: Tartu

Inimene koosneb lisaks füüsilise tasandi lihakehale veel hingest, vaimust ja egost.

Vaimu (ehk üliteadvuse) vajaduste ja arenguga tegeleb spiritualism.
Hinge (ehk alateadvuse) arengu ja vajadustega tegeleb shamanism.
Ego (ehk minateadvuse) poolt põhjustatud kannatuste kontrolli alla saamisega tegeleb budism.

Seega oleks "ideaalne" vaimne õpetus midagi "budistliku spiritualismi ja shamanismi segu).

Budismi häda ongi selles, et ta ei sea eesmärgiks inimese hinge ja vaimu arendamist, vaid üritab meid sansaarast (taaskehastumiste tsüklist) välja saada kehatusse Nirvaana vaimsesse maailma, kus Ego ei saaks oma kombitsaid/ämblikuvõrku vaimu ja hinge vahele ajada.

Tüüpiline "areng" budismis seisneb dharma järgimises, mille tulemusi saab mõõta järgmise egost/minasusest vabanemise jada abil: sotapanna (voolu sisenenu), sakadagami (veel korra taas-sündi naasev), anagami (taas-sündi mitte naasev, kes on ära heitnud 2 kammitsat), arhat (väärikas, kes on ära heitnud kannatuse põhused, ehk 5 kammitsat), adept (tarkuse meister, mis on kõrgeim inimese lihakehas kogetav pühtsus) - ning sarnase jada jätkumine kehatu vaimolendina: chohan (vaimse hierarhia kõrge esindaja), manu (juur-rassi juht), buddha (maailma õpetaja), maailma isand (kui loogose tahte väljendus), vaikne vaatleja (kes vaheldub elulaine järel).

Kuid igapäevaelus kogeme me hoopis teist laadi hingepõhiseid ja vaimupõhiseid arenguid:
a) emotsionaalse kama-rupaliku arengu näiteks on "naabrist parem kekspüks".
b) mentaalse manase/devachanliku arengu näiteks on ülikooli professor.
a+b on hingepõhine areng, mille tulemused kustuvad elude vahel.
c) ühtsuse=buddhi tasandi näiteks on arenenud mõistmisega akadeemik.
d) vaimsuse=atma tasandi näiteks on vaimsusest ülevoolav teadjamees/nõiamoor.
c+d on vaimupõhine areng, mille tulemused säilivad igavikulisena elude üleselt meid animeeriva vaimu olemusliku osana.

Ma olen mitmetelt budistidelt üritanud saada vastuseid sellistele küsimustele, kuid sisukam vastus on olnud sinnakanti: uuri budismi eelset Böni (Bon) usundit, kus esines hingepõhise shamanismi ja vaimupõhise spiritualismi ilminguid.
Samuti on suuvitatud mul joogiks hakata, kes suudaks oma teadvuse viia mistahes tasandile ja seal oleva teabe meie reaalsusesse tagasi tuua.

Aga kui mõni budismiga sinapeal olija juhtub seda teemat lugema, siis võiks ta tuua budistliku spiritualismi mõisteid, mis kirjeldaks keskpüksi, professorit, akadeemikut ja teadjameest: kitsalt budismi vaatevinklist on nad kõik täpselt ühesugused sansaaras kannatavad olendid.

Kaspar · Liitunud: 22 Märts 2010 Postitusi: 261

Eemaldasin mõttetu möla,vabandust