Surnute külaskäigud, uned, nägemused ja kogemused

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Kolm und surnud inimeselt minu lähikondselt, kes on alles alla aasta surnud, u.7kuud.
Mõni aeg tagasi näen teda, et oli koos meiega ja ma tegelesin mingi asjaga mis oli vaja teha ja siis läks jutuks, et kuidas sealpool on.
Ma küsin siis surnult: "sa ju läksid sinna, kuidas sul oli, kas nägid midagi, või kadusid kuhugi, või mida üldse mäletad?"
Ta vastas: "oi ma oli kaua kadunud, ma ei tea kus olin või mis see oli....", ma pärisin edasi: "aga nüüd, kuidas nüüd on?" , aga ta vaikis.

Teine uni oli täna, olen kuskil mingi jõe ääres, kitsas jõgi ja kõrged kaldad, olin koos paari tuttavaga ja kooserdasime niisama, siis avastame et ei saa sealt kuidagi kuskile asulasse, kaldlt vaadates pold midagi näha peale eemal oleva metsa.
Siis näen üht naist, see hakkas üle jõe ujuma, vastaspoole, kus enne ka meie olime(me olime ka mitu korda edasi tagasi sealt läbi ujund või kuidagi üle tulnud, mingil viisil, ma ei mäleta ujumist) ja hüüan naisele, et "kust asulasse saab, kutsu inimesi meile siia", ta vastas inglise keeles, aga ma taipasin et ta sai aru minu keelest ka ja varsti oligi terve kari igasugu inimesi kaldal vahtimas meid ja samas jõge.

Ma ronisin nende vahele ja näen äkki et altpoolt, mingi silla moodi asi oli ka, tuli välja üle jõe, ja sealt tuli see mu tuttav surnu, oli terve ja korras, ma küsin: "kust sa siia said?, sa ei saa ju hauast välja tulla koos terve kehaga, kirst ju kinni naelutatud ja paks mullakiht peal, see pole võimalik, räägi sellest kuidas said hauast välja? aga ta vaikis...

Kolmas uni pole minu nähtud, see oli mõnda aega tagasi üks mu lähikondne nägi sama surnud inimest siis kui too oli alles paar-kolm kuud surnud.
Tuli surnu siis tema juurde,(see oli teadvuse rännak, mitte uni) ja oldi nagu staadioni moodi kohas istumas seal pingiridadel.

Surnu oli vaikiv aga võttis selle elava inimese käest kinni ja kohe tekkis telepaatiline side-sõnum surnult talle, ning surnu tänas sõnatult(too elus inimene aitas teda väga palju, kui surnu veel elas ja rääkis talle palju teispoolsuse võimalikkustest, kuna ise nendel piirimaadel palju rännanud), niisiis surnu tänas, et see oli talle suureks abiks nüüd kus ta surnud on.
Kui surnu oli tänanud siis ütles veel "ma pean minema ja sealt veel edasi minema...", ka seda nagu sõnatult, telepaatiliselt ning hakkas minema ja siis ärkas ta üles teadvuse rännakust, see kes surnut kohtas.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Nüüd lisan juurde, et minu küsimused surnule ja vastuse mittesaamine on näide sellest et tegu pole surnu endaga, tema teadvusega vaid teatud olenditega, kes alati vastavad peaagu ühtmoodi, nt. kas ei vastagi või siis selliselt: üks näide mu e.rännakult kus kohtasin oma surnud ema, ma küsin temalt:
"kas sa mäletad mind, ma olin su laps, ja tulen teispoolt...", siis vastus oli, "mis laps, mis teispoolt....", ma sain kohe aru et tegu on võõrolendiga, millest ka d.J rääkis et võivad võtta lähedase inimese kujusi.
Kuid vastused pole inimestelt kes on surnud ja olendid ei saagi mulle vastata normaalselt, kuna nendel olentitel puuduvad mõisted: surm, teispoolsus, haud ja hauast väljatulemine, nad ei saagi vastata kunagi nii nagu vastanuks teadvel surnu.
Aga on äsjasurnute poolt teadvel vastuseid. Kord nägin unes oma tädi, see oli ammu, aga siis oli ta surnud olnud kuu või kaks.
Unes kohtan teda tänaval ja küsin: "kust sa tuled nüüd, kuidas sul läheb ja kas sa oled elus või mis sinust saanud on? "vastus oli: "oh, seal on samasugune segadus nagu siingi, ei mingit vabadust ega paradiisi, ikka tuleb tööd teha, ega ma siin kaua olla saa pean tagasi minema..."

Või üks tüüpilisemaid surnute ütlusi on see:" mul pole palju aega pean tagasi minema...".

Kunagi sattusin teadvuserännakus oma vana-vana emaga kokku, see tuli kuskilt maja hoovist välja, nägi mind ja ütles: "oi tere, kui tore, et siin oled" ta võttis mul käest ja see oli luine ning külm, üks taat oli ka kaasas, vist kaasa(ei olnud minu vavavanaisa), oli ka nii laiba moodi ja siis ma küsin: "kuidas sa siia tulid, näita mulle ka teed, ma tahaks teada kus te olete kui siit lahkute..."
Vanavanaema ütles: "hea küll, lähme", hakkasime minema ja ees paistis virvendav ruumiauk, astusime sisse ja sattusime kuskile eeskotta, kust oli näha teine auk, mis viis lõpmatusse.
Vanavanaema ütles, "sa võid teeselda et oled nagu meie, aga ma arvan et valvur sind läbi ei lase", ma vaatan valvurit, see ei näinud minus midagi erilist ja oleks ka läbi lasknud, olin koos kahe teise surnuga, aga mu vanavana ütles "tead aga siis sa enam tagasi ei saa, kui nüüd meiega tuled, otsusta", ma hakkasingi mõtlema ja siis otsustasin siiski siia jääda, nemad läksid tagasi üle sealt lõpmatuse väravast sisse.
Mina aga astusin tagasi tänavale kust enne sisenesime.

Ka nende teadvus ei pruukinud olla nende, sest nad on mitukümmend aastat surnud, kui rääkida kogemusi teiste olenditega siis, on ka selliseid kes teavad inimeste omadusi ja annavad päris head infot, kuid ka seal tuleb ise otsustada, kui ma oleks kaasa läinud, oleksin hommikul surnud, kuna olendeil on inimelust suva, nende maailm ei koosne nii jäikadest piiridest ja nad ka ei lagune laiali, kui lõpmatuse poole siirduvad.

Kõige tõesem surnu ise tulek on äsja peale ta surma, siis kui e.keha pole veel lagunenud ja teadvus võib selles püsida.
Vahest see 40 päeva ongi just see kus e.keha uitab sellel tasandil ja otsib kondakti, kuna enamus ei tea et surnud on.
Ja võivad ilmneda suhted, kus surnu ütleb:"mul on hea olla, mul pole häda midagi".
Kui rääkida rännakute kogemustest ja kui on üleminek tehtud siis just nii ongi, üleminek on kõige segasem asi, kui see aga on läbitud on hea olla, põnev, kerge ja terve tunne.
Teadlikumad võivad kauem sedasi uidata nt. need kes on surmaks pikalt valmistunud ja ootavad seda, neil on kergem ja nende teadvus ei pruugi kohe kaduda, raskem on tuhmistunud ja lolliks läinud teadvustel juba siin elus või kes vananedes sombistuvad ja mäletavad vaid oma minevikku üksiktahke või äkksurnud noored , kes pole surmast isegi mõelnud ehk teadvustanud, sest see on nii kaugel nende jaoks jne, kaovad rutem seal.

Kirju värk on see nagunii ja selviisil pole surm seletav nagu seda kiputakse inimlikust kergema vastupanuteed otsides surmast tegema, reaalsus pole nii paika pandav ja määratlev nagu inimlikkus seda näha tahaks.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Veel üks lugu sellest surnust kes on alla aasta surnud. Üks mu lähikondne nägi unes teda, siis kui too oli veel u.2 kuud või vähem isegi, surnud olnud. Tuli surnu unes ja mu lähokondne küsis talt umbes nii: "sa oled elus või, kas sa tagasi ei saa tulla....?"
Vastas surnu: "tuleks küll aga pole kuhugi tulla....", mõista andes et pole ju keha kuhu tulla.
Hiljem ilmudes ta lubas edasi minna, kuna sellena ta enam siia tagasi ei saa, kes ta oli.

renata · Liitunud: 3 Okt 2006 Postitusi: 91

Kui käisin vanavanaisa haual esimest korda pärast tema matuseid, siis nägin haua kohal (meetri-pooleteise kõrgusel) tumedat varju, mis ilmus sinna mingil hetkel, ja tajusin selgelt vanavanaisa kohalolu. See on ainus kord, kui arvan, et mul võis olla kontakt surnuga. Alguses muidugi ehmatasin, aga samas olin tema ilmumisest (st sellest et ta suutis niimoodi ilmuda) ka vaimustuses. Tajusin olukorra erakordsust ja tahtsin seda ära kasutada, sest olin suht kindel, et teist sellist võimalust mul enam ei tule. Nii ma siis tänasin teda kõige eest mis ta nii minu kui teiste heaks elu ajal teinud oli; avaldasin imetlust selle üle, kuidas ta oma elu oli elanud ja mida saavutanud; väljendasin talle oma ääretut kurbust tema lahkumisest, ja palvetasin tema eest. Tajusin tema positiivset imestust selle üle, et ma tema eest palvetan ja seda, et ta on minuga rahul ja soovib mulle kõike paremat. Küsisin talt ka, et kuhu ta nüüd sattunud on, aga ta ei saanud sellele vastata. Veel ütles ta, et ta ei valva enam meie üle palju kauem, vaid et tal tuleb peagi edasi minna ja siis kaob kontakt meie vahel lõplikult.

Olen mõnel korral surnuid ka unes näinud, aga tavaliselt johtub see sellest, et alateadvus on hetkeks unustanud, et nad ei ole enam elus ja kasutab siis neid tegelaskujudena, kellega minu unenäo stseene lavastada. Ükskord juhtus ka, et taipasin korraga, et see inimene, keda unes nägin, on ju tegelikult surnud. Kui aga hakkasin süüvima sellesse, et kui ta ei ole see, kes ma arvasin teda olevat, siis kes ta siis tegelikult on, siis hakkas ta kuju muutma ja teisenema millekski õudsaks Twisted Evil

, millel polnud enam midagi selle inimesega tegemist.

tom · Liitunud: 26 Sept 2006 Postitusi: 326

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Ei saa nii üheselt neid asju paika panna, kuigi see on viimasel ajal üsna popp, kuid siiski liiga naiivne, rohkem sedalaadi, et inimene tahaks et nii oleks, mul pole ka sellevastu midagi aga ma ei lepi nii pinnaliste asjadega mida ei saa tõestada.

Teadus räägib geenimäludest, ma ei eita ümbersünde üheselt ka see poleks õige, selleks on nt. taotlus, nagu tiibeti laamade ümbersünnis, vahel on see ka kaheldav kui nad lapsi otsivad kes võinuks taastulnud laamad olla, lapsed on tundlikud ja terased, palju terasemad kui täiskasvanud ja neil võivad ka geenimälu mäletamine olla selge kui eilne päev või nt. tiibeti ühiskond on üdini laamalik/budistlik ja selle ümber tiirleb elu, kes teab mida laps on tähele pannud ja teab, millest täiskasvanutel pole aimugi.

Kuigi just tahtsuin öelda, et kui palju me mäletame eilset päeva, lapsepõlve jne., ikka tükati ja jupiti või mittemidagi, täiskasvanu unustab et oli laps ja tegi samu lapsetrikke kui oma laps nüüd, mida mäletada siis eelmistest eludest, kui me enamasti ei mäleta siinsetki elu tervikuna, mis minevikku kadund on.
Või mis asja mäletab keegi kes on vahepeal surnud olnud, uuesti sündides eelmisest elust, selpuhul peaks olema siinse elu elanud nii suure mäletamisega, et iga detail oleks surmani meeles, aga näha vanu inimesei siis need tõntsistuvad juba siin ja mida vanemaks seda vähem mäletatakse, mõni eredam eluhetk jääb alles enne kui täielikult kustub, see on teadvuse helenduse kustumine.
Kui see kustub, mis elu me siis äkki titena uuesti sündides siin mäletame, meie kehal on siis uus vanemate antud teadvuse helendus, energia, ja füüsiline rakk ja geen, nendest võib lapse puhtasse teadvusse tulla igasugu infot.

Ma mäletan ka igasugu juppe n.n "eelmistest eludest" ja kui oleks piisavalt pappi, võiks maailmas ringi kolistada ja otsida taga kohti kus võisin elada.
Aga mulle pärandatud geene on laiali Põhja või Kesk ja Lõuna Ameerikas, Rootsis, Taanis, Inglismaal, Saksas, on minu geene, igasugu sugulaste näol, keda mina ei tunnegi, vanemad on rääkinud et nad seal on, kes neilt maadelt pärit elanikud on ja kes sinna elama läinud on.
Kui mu laps nt. hakkaks rääkima Rootsist või rootsi keelt isegi ja kohta kus elas, siis laps on nii värske olend siin ilmas et tal pole meeltes sitta ja paska mis täiskasvanu kogub, tema võib mäletada mida iganes, sadu aastaid ka tagaspidi.

http://seesama.s2.bizhat.com/viewtopic.php?t=96

kaheksa · Liitunud: 12 Mai 2008 Postitusi: 186

Paar nädalat tagasi nägin unes oma seda vanaise, kes suri mitukümmend aastat tagasi, siis kui olin just saanud 1-aastaseks. Seega teadlikku mälestust mul temast pole, ainult piltide järgi tean. Unes pole ma teda mitte kunagi varem näinud. Küllalt tihti olen näinud teist, raugaeani elanud vanaisa, kellega elasin pikka aega koos ja tema on mu unedes olnud "hea" surnu, aga tema noorelt surnud poeg on olnud mu unedes "halb" surnu, õudsete unede tegelane. Viimastel aastatel on ka tema "heaks" muutunud. Nagu seebikas kohe Mr. Green

Aga see vanaisa, kes nüüd esmakordselt unenäkku ilmus, kas see oli mingi olend, mitte minu mälestuskuju kunagi elanud inimesest? Ma istusin tema autosse, et sõita järgi eesminejatele, kellest olin maha jäänud. Kas see on mingi soovunelm ainult? Seda vanaise mul katsuda ei õnnestunud, midagi kummalist temas polnud, aga unenäos oli jälle mingi hägune teadlikkus sellest, et see on uni, kuna näen inimest, kes on ammu surnud.

Seesama vanaisa oli enne surma lubanud, et kui peale surma "midagi on", siis annab ta sellest märku. Sellest ma ei järelda mitte seda, et ta kaua aega hiljem mulle nüüd märku võiks anda (kuid mine tea), vaid seda, et ta ilmselt mõtles "nende" teemade üle (see on neil suguvõsas, ja sealt minagi selle olen pärinud).

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Surnu võib ka olla endas mingi sümboolne kujund, ilmsi nt tähendada midagi surmaga seonduvad, kas mälestusi, uudist, sest inimese teadvus on maised asju ja probleeme pungil täis. Ka võib olla midagi seotud enda energiaga, lekkega nt, kust immitseb võõrast jms. võimalusi on palju.

Kaspar · Liitunud: 22 Märts 2010 Postitusi: 261

Surm on päris vapustav ju,eriti lähedase surm.Huvitav,aga mulle tundub,et inimlikkus hakkab reageerima ja sitaks tegutsema.Muidu ei tule meeldegi et ise oled surelik,aga arvad ikka et oled surematu.Tabu ühesõnaga.