kui kaua veel, miks?

staffic · Liitunud: 23 Mai 2008 Postitusi: 9

Oeh ei tea enam kust või milleast alustada, ei jõua enam isegi kirjutada ja suht piinlik on juba, sellest appi karjumisest.

Elu on sõna otses mõttes persses ja seda juba väga (umbes 10 aastat) kaua olnud. Lineaarselt allamäge liikunud. Mis mõttes?

No hetkel olen siis nii kaugel, et puudub igasugune eesmärk, motivatsioon, isegi füüsiline jõud on hakanud kaduma, meeleolust rääkimata. Ja nüüd siis viimasel aastal on ka tervis väga järsult halvenenud.

Kuidas ma siia jõudnud olen, ja miks ma ei suuda ennast kokku võtta või ennast aidata? Ebaõnnestumised ebaõnnestumiste järel, pidevalt nurjuvad katsed mida ettevõtta või ennast käsile.

Olen püüdnud ka teistelt abi otsida. On püütud aidata, nõu anda hulgi ja ei midagi. Üks tark rääkis, et mul mingi saatusetsükkel nooruses mis pidanuks lõppema juba eelmise aasta pööripäeval jne, teine posis energeetika kallal jne ... kolmas saatis üldse pikalt, kuna mul olevat mõtlemine persses jne.

Üks hea inimene saatis mulle talismani ja enda valmistatud meene, mis pidavat aitama. Hiljem selgus, et oli ka teisele abivajale saatnud samal ajal ja see teine oli abi saanud ... aga minuga ei toimi. Soovitas ka kellegi targema poole pöörduda.

Krt võtaks ... ei jõua enam, ei saa ise endaga hakkama ei suuda keski teine ka midagi teha.

Kas tõeesti lasen nõnda edasi, kuni suren ... kaotan perekonna, sõbrad jne ... mädanen üksi pimeduses, ilma eluta. Sest senimaani ma nii olen elanud ... pole mul enam tööd, sõpru ... ainult minu pere kes kannatab koos minuga.

Siuke tunne, et sunni vägisi naist kedagi teist endale leidma, et ta ei peaks minuga koos põhja minema ja saaks lapsele korraliku tegusa isa või kellegi kes suudab neile väärset elu pakkuda.

Kirjutanud ennemgi foorumisse ... üsna piinlik juba seda sama laulu laulda, aga tõesti ei oska enam midagi muud teha kui karjuda ja röökida appi veel niipalju kui jõudu sedagi teha.

Ok ... tuld siis, kes sõimab kes targutama hakkab ja kes niisama muigab?

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Aga sa ei kirjutanud, mis siis enne 10a. oli ja miks tekkis u. 10a. tagasi langus, mingi põhjus peaks nagu olema, et tol ajal algas elu allakäik.
Äkki meenutaksid midagi, kas asi algas tühjast kohast, põhjuseta või oli ikka midagi, mis kõik selle käivitas?

staffic · Liitunud: 23 Mai 2008 Postitusi: 9

ma umbes pakkusin ... ehk isegi rohkem, hetkel 25 ja võtsin 10 aastat, ehk siis alates teadlikumast elust. võimalik, et isegi varem.

pm terve oma teadliku elu, eelpuberteedist alates on see tsirkus kestnud, kui nüüd tagasi vaadata. ma ei ole kunagi osanud elu nautida, olen elanud nagu teisel planeedil või midagi sellist.

ma ei tea millest või miks või isegi kuna täpselt see pull pihta hakkas, võibolla on see koguaeg toimunud. mida edasi elan, seda rohkem see süveneb ...

renata · Liitunud: 3 Okt 2006 Postitusi: 91

Olen tähele pannud, et inimesed tõmbavad alati oma oleku ja sellega, mida nad ootavad, sündmusi endale ligi. Juhtuvad asjad, mida sa sisimas usud ja ootad, et juhtuksid. St kui sa ise muudkui usud ja ootad allamineku jätkumist, siis see ka jätkub... Sad

staffic · Liitunud: 23 Mai 2008 Postitusi: 9

tunnistan, et päris palju on minu elus negatiivseid mõtteid. võitlen nendega päevast päeva, sada miljon korda uuesti alustanud, ennast kätte võtnud ja siis jälle vastu vahtimist saanud.

näide ... umbes aasta tagasi tulid minu ellu üllatavad pakkumised, lausa uskumatud, olin õnnest pilvedes, et lõpuks antakse ka mulle võimalus ennast tõestada ja tegutseda. olin uuesti eesmärgil ja energiat, usku, lootust täis.

variante oli isegi mitu ja pidin valiku tegema ... arutasin veel ühe hea sõbraga variandid läbi, et järjekordselt pettuma ei peaks ja tegin otsuse. nüüd asjad niikaugel, et võimalused osutusid valedeks ja ebaõnnestumisteks ...

tulid võimalused, et mind sõnaotseses mõttes läbi k....da

ja nii terve igaviku juba ... üksikud tuttavad, mõni sõber ja elukaaslane ... raputavad pead ja ei suuda uskuda, kuidas saab ühel inimesel nii viltu vedada

ma lihtsalt ei saa enam aru, mida ma valesti teen või milles asi. uskuge mind, ma ei anna kergelt alla, aga ma tunnen, et minust ei ole enam midagi järel ... ma tahan assju muuta ... aga ma tõesti ei saa enam oma jõududega hakkama

resonating · Liitunud: 29 Aug 2006 Postitusi: 111

On sul midagi, mida kardaksid siiski kaotada vaatamata sellele, et kõik tundub olevat juba kaotatud?

staffic · Liitunud: 23 Mai 2008 Postitusi: 9

no ühes ma olen kindel, ükskõik kui persses asjad on, alati saab veel halvemaks minna.

kõige suurem hirm on ikka see, et midagi ei muutu ... asi läheb edasi samas suunas nagu ta senimaani ... ja mina jään oma maise elu lõpuni sellesse "nõiaringi" ilma väljapääsuta

resonating · Liitunud: 29 Aug 2006 Postitusi: 111

Kas ebaõnnestumiste juures pole märganud mingit reeglipärasust, mingit ühist detaili kas reaalis või ka mõtteis?

Mul endal oli selline lugu, ühes kindlas eluvaldkonnas tulid õnnetused nagu mingi reeglipärasus. Kulutasin palju raha ja jõudu ja uskusin kindlalt, et lõpuks peavad need ikkagi lõppema.
Tõsi, lõppesidki ja olukord oli pöördunud vastupidiseks. See, mis mul enne käes ei püsinud, seda hakkas nii palju kogunema, et mul polnud seda enam jaksu kanda. Läbikukkumine teistpidi. Mitte, et ma oleksin tahtnud midagi kokku ahmida.
Olin nagu lõhkunud tammi, mis mulle vee kaela lasi, kui olin vaid kannuga vee järele läinud.
Mulle endale tundus, et trampisin nagu elevant laste liivakastis. Ei osanud oma jõudu ohjeldada.

staffic · Liitunud: 23 Mai 2008 Postitusi: 9

hea küsimus.

kui kohe nii paugupealt mõelda, siis üks kindel reeglipärasus on see, et kõik variandid või võimalused mis elus on tekkinud, siis 100% juhtudest on nad nurjunud ... lausa jahmatava paneva järjekindlusega. Praktiliselt 99% kindlad kokkulepped ja lubadused, ja näiliselt lollikindlad võimalused on leidnud ikka läbi ime negatiivse lahenduse.

seda on raske seletada ... aga ma ei saa seda kuidagi normaalseks enam pidada, omal on selline tunne, nagu keegi kusagil irvitaks ja mängiks minuga mingit perversset mängu.

huvitav on ka see, et minu tutvusringkond ja lähedasemad sõbrad on mind alati pidanud kõige võimekaimaks ja jõulisemaks ... ka hiljuti ütles ütles mu lapsepõlve sõber (kes on elus hiilgavat karjääri teinud) "et ükskord kui ma sellest needusest lahti saan, teen ma veel kõigile silmad ette" ... need ei ole minu sõnad ja seda pole mulle mitte ükskord öeldud.

ma saan aru, et läbi kannatuste me õpime, me mõtleme ja analüüsime siis rohkem ja väärtustame paremaid päevi ... aga no krt, kus see piir on, kui sind ikka surnuks pekstakse, siis mis õppetunnist sa siin enam räägid.

kusagil on ikka liiast ja mina enam ei pea seda tsirkust enam ammu õppimisest, sest minust ei ole varsti enam midagi head järele jäänud.

resonating · Liitunud: 29 Aug 2006 Postitusi: 111

staffic · Liitunud: 23 Mai 2008 Postitusi: 9

seesama · Site Admin Liitunud: 25 Aug 2006 Postitusi: 755

staffic · Liitunud: 23 Mai 2008 Postitusi: 9

ja mis ma selleks tegema peaksin?

seesama · Site Admin Liitunud: 25 Aug 2006 Postitusi: 755

Vanemate - kasvatajate vastav enda ja lapse vaheline suhtumine ja sellest tulenev side tekitab kanali mille kaudu saab teadvuse helendus tagasi "voolata".
Enda teadvuse helendus on jõud mis aktiveerib energiat, aju ja keha ning sellest edasi ka energia "niite" ümbritsevas keskkonnas.

Üheks variandiks on teha laitmatult varitsedes Castaneda keeles kokkuvõtteid, ehk energia tagasitõmbamist minevikust. Kui asi tööle hakkab, saab tagasi tõmmata ka teadvuse helendust ja koguda isiklikku jõudu.

Teiseks variandiks peaksid minema nende juurde kelle käes on sinu helendus ja muuda suhteid nii et nende alateadvus registreerib lõplikult sinu Jõu üleoleku nende omast.

Soovitan uurida ka Castaneda raamatutest neid kohti kus sellest räägitakse.

olevus · Liitunud: 8 Juul 2007 Postitusi: 50

minu meelest on sul fundamentaalselt vale lähenemisnurk.nähtavasti oled sa teiste käest nõu ja abi küsimisest enda jaoks spordiala teinud(su jutust nähtub,et oled siit ja sealt otsinud,ja ootad siis vastavalt eelnevatele kogemustele tuginedes nii-ja naasuguseid reaktsioone).ja loodetav abi mingisugustest talismanidest jms-kas tõesti võib nii kõikehõlmavate probleemide osas nii primitiivsete vahendite toimimisse uskuda?see ei käi ju nii!ühesõnaga-selle asemel,et iseendast vastuseid otsida,kulutad oma vähest jõudu sellele,et ehk kuskil keegi ütleb sulle täpsed instruktsioonid,või paneb käed korraks peale,ja kõik laheneb.
kahjuks on selline kõige,mis ette võtad,perseminemine,mu jaoks liiga tuttav.bored f**ki tulem(cc järgi),nagu ma olen.
otsisin kah varem aeg-ajalt jube sittadel hetkedel nõu ja lahendusi teistelt(enamasti lihtsalt põdesin iseendas).aga ühel hetkel viskas sellest kopa ette.sest see pole mingi tee.sellisel viisil asjad ei lahene.lahendus leidub sinus endas.
põhjused on internaalsed,mitte eksternaalsed.alati(ebameeldiv ja ebamugav mõte-tean).
nässuminemiste vähendamiseks on ju ainult üks tee-jõu suurendamine.
seesama soovitab siin kas kokkuvõtteid teha või muuta kardinaalselt oma suhteid nendega,kelle käes on su helendus.mina arvan,et kokkuvõtted on liiga ränk ja jõudunõudev tegevus selle jaoks,kel jõudu niigi napib.selleks,et see üldse ette võtta,peab jõudu olema.see on ikka massiivne ülesanne.
muide-lahendused tulevad su juurde varem või hiljem.iga asi omal ajal.
jaa,kõik,mis ei tapa,teeb kibedamaks,võin oma kogemuse järgi öelda.aga kibedus endas tuleb lahustada.kõige parem lahusti on huumor.
jah,lihtne on siin jutlustada ja teoretiseerida,märksa raskem midagi ära teha.

nattydread · Liitunud: 1 Okt 2007 Postitusi: 21

jÃĩudu annab ka olemise rÃļÃļm. mine naudi ilusat maailma enda Ãŧmber, Ãŧksi. unusta mÃĩttetud probleemid ja vaata mis sul tegelt puudu on.

huumor on parim vahend! Laughing

vabadus · Külaline

Aga kui sa prooviksid lahendust leida teadmiste abil. Otsi raamatutest, internetist, infot mis sulle huvi pakub ja kirjeldab eksistentsi- ja loodusseadusi. Mis on universumis olemas ja miks inimesed kannatavad.

Mulle tundub, et sul on puudust teadmistest. Kui sa ei leia maistest asjadest Ãĩnne ja eesmÃ¤rki, siis tÃĩenÃ¤oliselt otsid jÃ¤rjekindlalt valest kohast. VÃĩib- olla on sul aeg areneda ja Ãĩppida tundma vÃĩimalusi vÃ¤ljaspool meie kolmedimensionaalset reaalsust. Miks muidu sa siia foorumisse kirjutama tulid?

Kindlasti on hakanud sinu elu mÃĩjutama alateadlik ootus, et asjad ebaÃĩnnestuvad.

Uute teadmiste omandamisega tood oma ellu vÃ¤rskust, murrad vanu vÃ¤Ã¤raid uskumusi ja lood uut usku ehk taotlust.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Probleemidel on tavaliselt pÃĩhjused, ÃŧkskÃĩik kui varjatult, seda enam kui olla tÃ¤iskasvanud inimene, kelle elu mÃ¤Ã¤ravad Ãŧhiskonna korraldused.
Kuigi tundub et ise nagu pole teatud asjaga otseselt seotud, et elu viltu lÃ¤heb vÃĩi nagu mingit viga ei paistnud, aga apsakas ikka kohal, on viltu laskmine siiski enne kuskil olnud ja tootnud uue, sest Ãŧks kasvatab kÃŧllaltki tihti teise veel jne.

Palju mÃ¤Ã¤rabki see mida me kÃĩige rohkem tahame/soovime aga samas on mÃĩttemaailm, kas liiga ennatlik, liiga tulevikus vÃĩi hoiavad mineviku lÃ¤bielatused teadvustasandit kinni ja hirmul (alateadlikult kinni juba mÃĩtteis, et nagunii lÃ¤heb ainult mul viltu) ja mÃ¤Ã¤ravad selpuhul ka tulevikku, sest viltuvedamise korduse kartus vÃĩib muutuda liiga mÃ¤Ã¤ravaks igas mÃĩtte ja soovi teostumise lootuses ja taotluses.

Tasub ka tÃ¤hele panna teiste inimeste vihjeid meie aadressil, inimestel vÃĩib olla Ãĩigus tihtilugu, kasvÃĩi osakegi, sest see mida teised meis nÃ¤evad, selles on ka killuke tÃĩtt. Kui sind nÃ¤hti vÃĩimekana aga sa ise pole seda, siis ilmselt vÃĩid olla kÃŧll ja vÃ¤ga vÃĩimekas aga sa ei ole leidnud seda kohta endas Ãŧles.

Kui arvata et see mida teine minus nÃ¤eb(olgu hea vÃĩi halb) on ainult selle inimese viga, kes mind nii nÃ¤eb, siis me toidame oma enestÃ¤htsust ja oma vigu tunnistada mittetahtmist, seega ei pruugi teostuda ka loodetud tulevik ega ka olevik, sest kardame tunnistada endale tÃĩtt ja oma vigu, mis vÃĩivadki mÃ¤Ã¤rata viltuvedamisi.

LÃĩppude lÃĩpuks see, mis maailmast vastu peegeldub meile kas hea vÃĩi halvana on ka meie endi nÃ¤gu tegelikult ka vÃ¤line maailm on meie enda peegeldus.
Nii et vastused on ebaedule on vÃĩivad olla lÃ¤hemal kui usume.

betty · Liitunud: 28 Aug 2006 Postitusi: 302

KokkuvÃĩtmistega seoses...mulle meeldib teha nii, et mul on nagu mingi ettekujutus sellest, kuidas kÃ¤ituks vÃĩi oleks Ãŧks "ideaalne" kompleksivaba inimene, kellel pole minevikus energiat kinni. Siis ma jÃ¤lgin oma kÃ¤itumist ja vÃĩrdlen selle nn ideaaliga ja siis nagu nÃ¤en Ã¤ra need kohad, kus ma ei ole pÃ¤ris vaba. Siis hakkan uurima, et kes vÃĩi mis situatsioon minevikust vÃĩis sellist kÃ¤itumismustrit pÃĩhjustada. PÃ¤ris huvitav.

staffic · Liitunud: 23 Mai 2008 Postitusi: 9

tÃ¤nud soovituste ja nÃĩuannete eest.

sedapuhku mis puudutab enda sisse vaatamist ja peale meie materiaalse maailma ka sÃŧgvama maailma uurimist, siis teinud ja otsinud seda juba probleemide algusest peale. see on vahest ainuke motivaatur ja lootus mis veel elus hoiab.

probleem ongi selles, et see otsimine ja lugemine ja uurimine hakkab juba vÃ¤sitavaks muutuma, kui mingisugustki tulemust pole saavutanud.

vahest lihtsalt jookseb nii kokku, et ei oska midagi muud enam teha kui appi rÃļÃļkida ja loota, Ã¤kki keegi kuuleb vÃĩi oskab.

eks ma jÃ¤tkan oma, rada ja loodan, et iga hetk tuleb see midagi, kas siis minu sees vÃĩi minu Ãŧmber ... mis muudab olukorra natukenegi mÃĩtekamaks.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Et see enda sisse vaatamise "retsept" ilmselt kÃĩlab lÃ¤bi pea igast vaimse suunitlusega Ãĩpetustest/lugudest/tarkustest oksele ajamiseni Very Happy

ja ilmselt tolku ikka mitte midagi(mÃĩnele kindlasti on).
Ajab juba naerma, pÃĩhiliselt ikka kÃ¤stakse oma sisse minna ja seda torkima(tavaliselt enamus ei teagi mida just endast siis torkida tÃ¤pselt), mis on ju Ãĩige samas iseenesest, aga kuidagi lÃ¤ilalt liiga Ãŧhene.

Aga tolku ei tulegi kui sisemine ei kinnita vÃ¤limist ja vastupidi vÃ¤line meie sisemist.
Kui sisemus suudab natukenegi vÃ¤lisega harmoneeruda ja vÃ¤line sisemusega, ehk oma tegu/kogemus ja tunnetus peaks sobinduma sisemise kui vÃ¤limisega ja vastupidi, mitte kohe 100%, selleni kohe ei jÃĩua, aga siiski, siiski need peaks olema natuke rahujalal, mitte vastanduma ja sÃĩjas olema, et mina tahan aga vÃ¤ljast vastet ei tule jne samas vaimus.

See mis Ãŧhele probleem, ei ole teisele seda mitte.
VÃĩi loodad teistele inimestele, jÃ¤Ã¤dki lootma, kui aga suudad mÃ¤rgata teiste lÃ¤bi oma elule vÃĩimalusi, siis oled ise hakkama saamas, teised vÃĩivad olla vÃĩimaluste allikad.

Ãks asi on ootus vÃ¤lisele retseptile mis elu paranadaks, teine asi on sellest endale leida/Ã¤rakasutada/haarata vÃĩimalusi.
Aga kui sisemuses on valmis programm, milline see teiste abi peaks olema ja kui se abi ei vasta meie kujutletule, siis saame enamasti lÃŧÃŧa/vastu nina.
Nii, et kui on toimumas sisemine muutus paindlikumaks ka vÃ¤lise maailma suhtes, siis on vÃĩimalik ka vÃ¤ljast leida abi.
VÃĩi vÃ¤line abi ilmnebki ise ka aga me ajame oma teatud "pilti" taga ja laseme vÃĩimalusi kÃ¤est jne.