Mõistuse ohjeldamine

ebareaalne · Liitunud: 14 Juul 2008 Postitusi: 46

Ma ei teagi kas seda asjandust mõistuseks nimetatakse,aga miski häirib.Kahekõne peas on pidev nähtus, igakord kui saan sellest rahu lööb ükshetk see jälle välja.Vaikselt tuleb, aga ükshetk avastan jällegi ennast iseendaga rääkimast, kuni järgmisekorrani.Ma isegi tean mida teha aga see sama kahekõne tuleb vahele, ei lase tegutseda, paneb pidevalt kahtlema ja tegevusettusesse.Mõistusega peab vist ümber käima halastamattusega, ei tohi järgi anda.Kuidas mõistust ohjeldada?

Pidevalt tahab see samune mõistus maha istuda ja kõige üle järele mõelda.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Tegelikult sisedialoog saadab nimesi terve elu, kui inimesed suudaks olla pidevas sisemises vaikuses, oleks taevariik maapeal ja inimkond taevalikult kaine mõistusega, kuuldes oma vaikseid teadmisi Smile

.

Kuid sellega tuleb ise maadelda ja kaks asja on kas oma kahekõnest sõltuda või pidada endas dialoogi ja sellest mitte sõltuda, et las vatrab, kui vahe tulebki siis on see ka meelest läinud.
Jah, ei peaks oma sisedialoogile järele andma ja sellega liigselt mitte arvestama.
Aga muidu on see loomulik et mõistus sekkub ja nullib sellega ka sisemised vaiksed tunnetused, mis õigemad on kui sekkuv mõistus, sest mõistus juurdleb lõpmatuseni ja sellega ei leia lõpuks kunagi õiget lahendust.

olevus · Liitunud: 8 Juul 2007 Postitusi: 50

minu suuremaid komistuskive üldse on lakkamatu juurdlemine kõige üle.konstantne kõiges sügavuseni uuristamine.
minu meelest ei olegi mõistust võimalik ohjeldada,kui ikka väga analüütiline meel on antud.see mängib ka ikka rolli,kui pindmine või sügavutiminev inimene on.iseloom ja geenid ja värki.
kuldne kesktee tuleb leida sisehääle ja mõistuse vahel.
ja tuleb vajadusel osata neid vaikima sundida.mõtte mujale suunamine on üks mitte väga keeruline variant.vägisi suunad mõtte mujale.see aitab jah dialoogi katkestada.või vähemasti teemat muuta.
inimene ongi oma loomuselt järeleandlik(sest iseendale mitte järele anda oleks ju hirmus pingutus) ja oma inimlikkuse ori.
mina küll olen.

ja eriti tobe variant on see,mismoodi ennast ise nurka mõtled.hakkad mingi lolluse otsast kinni,ja kukud seda siis väntama,arendama,suurendama.ilge kolossi ehitad oma peas kokku...kulutad rängalt energiat mitte millelegi.asjatusele.ja siis ei ole võimalik endale pidurit ka peale panna.sisemistest teguritest lihtsalt ei piisa.selliste seisundite lahendamine on mu jaoks ilmvõimatu.

tom · Liitunud: 26 Sept 2006 Postitusi: 326

See on metsik võitlus mis inimese sees pidevalt käib! Totaalne sõda.

"Kas ma meeldin talle?"
"Mis siis saab kui ma hakkama ei saa?
Ma ei saa nagunii hakkama.."
"Keegi ei mõista mind, miks te aru ei saa!?"

jne jne jne.
Need kõik on mõtted mis ei vii kuhugi, ainult võtavad jõudu. Ning kui ei ole vaba energiat- jõudu siis ei ole õnne rõõmu ega armastust.
Kui vaba-energia puudub, siis näeme probleeme kolmekordselt.

Ninimetatud elukvaliteet sõltub vabaenergiahulgast.

olevus · Liitunud: 8 Juul 2007 Postitusi: 50

Tom-ma olen miljon protsenti nõus...
mis iganes ka poleks probleemi nimi,põhjus on alati mittepiisav energia.

aga üliemotsionaalsus-mis see siis on?
emotsioonid sellisel astmel,et mõistusel kaob kontroll.ja sa oled rafineerimata emotsioon.tegutsed emotsiooni autopiloodi all.
ei mingit ühtlast neutraalset voogu.
puutub see ka siis kuidagi energia vähesusse või?pole nagu loogiline?
energiavaba ei saa ju ometi olla emotsionaalne?sest emotsioonid võtavad julmalt energiat.

betty · Liitunud: 28 Aug 2006 Postitusi: 302

Harjumuse jõud võib-olla.

tom · Liitunud: 26 Sept 2006 Postitusi: 326

olevus · Liitunud: 8 Juul 2007 Postitusi: 50

tom · Liitunud: 26 Sept 2006 Postitusi: 326

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

olevus · Liitunud: 8 Juul 2007 Postitusi: 50

kokkuvõtete tegemise mõte on mind vaevanud juba väga kaua aega.ei ole jõudu,et see käsile võtta.mind niivõrd hirmutab selle töö suurus.
iga natukese aja tagant tuleb suure hurraaga see mõte,et nüüd hakkan pihta.
pisemal määral olen ma kokkuvõtmisega ilma üleskirjutamiseta pusinud.
aga süsteemselt ette võtta pole söandanud.aga soov seda teha on tõsine.

kuigi ma ei tea,kas see kokkuvõtmisevärk on ikka primaarne.peamine on kõigepealt energialekked elimineerida.
ma olen üks jõle kõva teoreetik alati olnud.
ma tean täpselt,mis ja kus mu vead on.ja ma võin iseendaga ning iseendas lõpmatuseni jahuda.ehk siis-jah,justnimelt,lakkamatu sisedialoog!

sisedialoogi peatamise konkreetsed instruktsioonid on ju täiesti olemas: http://www.hot.ee/tonal/warrior/sisedialoog.htm

aga.hoolimata sisedialoogi lõppematust jadast,purtsab mul selle vahele ka sisehääle käsklusi.nagu võõraid mõtteid suskab mingi väline jõud vahele.
ma saan selgeid juhiseid,kuidas või mida teha,et oma energeetilist seisundit parandada.mu tähelepanu suunatakse probleemidele,mille olemasolu ma pole võib-olla ise üldse täheldanudki.ja koos probleemile viitamisega antakse ka trikk,kuidas sellest problast üle hüpata.ja väga tõhusad trikid on,tuleb tunnistada...
aga sellest ei piisa.kapitaalremonti on vaja.ma ei näe selle jaoks sobilikumat teed,kui kokkuvõtted.pole kunagi näinud.võib-olla olin ma algusest peale praak,ei tea.näh,jälle sisedialoog!!!sisedia-monoloog.väkk.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Nojah, sa vaevad end sellega, see ise ütleb, miks sa seda tegema ei asu. Sa tead ette juba, et see on sund, rutiin, kohustus siis, sest muidu ei saa ega jõua kuhugi, nagu mingi käsk või jääd millegist ilma.
Sellest kõigest ei maksa teha rutiinset piiratud tegu, vaid endiselt elu edasi elades, end rohkem teadvustada ja kontrollida.

Kokkuvõtted pole harjutus, ei ole mõtet end siduda veel kitsama raamiga nagu sund-kokkuvõtted, sellest saab kohe energialeke.

Ka taotlus on kokkuvõtete aluseks ja enda lolluse tunnistamine endale ja vaimule, oma vigu mitte korrata püüda, millede juured ongi minevikus, lausa esivanemate minevikus, sest sealt on se alguse saanud.

Nõiad olid ise ka leppinud sellega, et kõik võib eluaeg aega võtta, seepärast elasid laitmatult, siis kui õplase aeg möödas ja mingi selgus endas, elu jätkus laitmatuna, see omakorda annab mõistuse, rahuliku ellu süüvimise, emotsiionid kontrolli all jne, jne.

Inimesel polekski muud vaja kui püüda sama teha nii vähe või palju kellegi võimuses ning mida laitmatumaks saada, seda vähem energialekkeid, probleeme jne. aga lõpptulemust ei maksa oodata, kuna inimene on juba sünnilt idioot, siis hullu terveks ravida vaevalt õnnestub kui ise sellele kõvasti kaasa ei aita Very Happy

.
Lihtsalt oma elu elada võimalikult lollivabana.

kaheksa · Liitunud: 12 Mai 2008 Postitusi: 186

Minu kahekõne peas käib väga sageli dialoogi vormis minu enda ja mõne väljamõeldud või reaalselt eksisteeriva inimese vahel. Me siis arutame igasuguseid maailma asju umbes samuti nagu siin foorumiski. Ainult teise poole vastused on "udused", küsimused on konkreetsemad. Ja püüan siis vastata oma parima äranäegemise järgi ühe ja teise nurga alt. Kui mul vanasti aega oli ja viitsimist, siis tuli jooksev pilt koos emotsioonide jm värgiga ka sinna juurde. Nagu päris kohe Mr. Green

. Viimastel aastatel pole viitsinud piltideni "sisse minna".

Ülis · Liitunud: 6 Sept 2008 Postitusi: 23

Kokkuvõtteid tuleks teha siis kui on selge kuidas neid teha. Kui midagi on kuskil raamatus kirjas, siis see ei tähenda midagi.

Soovitaksin lugeda Zelandi raamatuid, kuna seal lähenetakse sõjamehe teemale teisest küljest, kuigi kasutatakse osaliselt CC termineid. See materjal on ka väga uus ja ajaga areneb nii mõndagi. Lisaks siis autor pärit meie naaberriigist ja kogu info on mõeldud tavainimesele praktiliseks kasutamiseks.
Tsitaat:
Võitluse eeldab pidevat pinget, võitlemist ja distsipliini. Võitluseks peab olema pidevalt valmis. Nii teevadki sõjamehed, kes taipavad ähmaselt, et kusagil maailmas on olemas vabadus. Nende viga seisneb mõttes, et vabadus tuleb kätte võidelda. Nad on kogu elu sõjaolukorras, kuid oma peamist lahingut lükkavad nad alati edasi. Neile tundub, et lihtsalt võtta endale vabadus on võimatu. Nad veenavad ennast ja teisi selles, et seda teha on väga keeruline ja et selleks on vaja teha aastaid rasket tööd.
Raamatust: Tagasi minevikku, (kolmas aste)

Esimene raamat:
http://tuulepesa.zzz.ee/viewtopic.php?t=2421

Igapäevaelu pakub suurepäraseid tegutsemisvõimalusi ja loob keskkonna kuhu CC lood pole üheselt üle kantavad. Näiteks pereinimene vaevalt saab pidevalt vastassoost nagualidega ringi joosta. CC sai aru, et see on imeline võimalus mida talle pakutakse ja et valikut pole. Samas taipas ta ka, ülesanne on täiesti võimatu...

ebareaalne · Liitunud: 14 Juul 2008 Postitusi: 46

Viimasel ajal on meenuma hakanud mälestused lapsepõlvest, tunde mälestused.See vaba tunne!Tegin otsuse tegutseda nagu sellel ajal, vaba igasugusest mölast enda peas, hirmudest ja kompleksidest.Uudishimulik ja põnevil.Olen suutnud mõistust rahustada, ronin mööda katuseid ja aedu, puuotsas, luuran akende taga ja kõike muud mida väiksena sai avastatud!

Ja kõik selle vabaduse/põnevuse tunde nimel. Mulle see igatahes meeldib, keha on pingul ja valmis, samalajal hirmutunne, kõik on segamini, aga ülimalt selge.