Mis tunne on saada ajurabandus

betty · Liitunud: 28 Aug 2006 Postitusi: 302

See video tundus huvitav, see tõttu tõlkisin ta eesti keelde:
http://uk.youtube.com/watch?v=UyyjU8fzEYU

"Ühel hommikul ärgates avastasin, et mul on aju häire. Veresoon plahvatas minu vasakus aju pooles. nelja tunni jooksul jälgisin kuidas käis alla mu aju võime protsessida informatsiooni. Sellel hommikul ma ei suutnud kõndida, rääkida, lugeda, kirjutada ja mäletada midagi oma elust. Põhimõtteliselt muutusin titeks naise kehas. Kui oled kunagi näinud inimaju, siis on selge et kaks poolt on omavahel eraldatud. Nendele, kes saavad aru arvutitest - parem pool ajust funktsioneerib nagu paralleel protsessor ja vasak ajupool funktsioneerib nagu järjestikune protsessor. Kaks poolust suhtlevad küll oma vahel (mingit pidi), kuid muidu on täiesti eraldatud. Kuna nad protsessivad informatsiooni erinevalt, siis mõtlevad nad erinevatele asjadele, hoolivad erinevatest asjadest ja julgen öelda, et neil on väga erinevad isiksused. Parem aju poolkera tegeleb praeguse hetkega, see on seotud sellega, mis on just siin ja praegu. Parem pool mõtleb läbi piltide ja õpib läbi keha liikumise. Energia vormis olev informatsioon voolab sisse samaaegselt läbi kogu meie tunnetussüsteemi kaudu ning avardub tohutuks kollaashiks - milline praegune hetk välja näeb, kuidas praegune hetk lõhnab, kuidas maitseb, kuidas see tundub ning kõlab. Mina olen energiaolend, kes on ühendatud kogu minu ümber oleva energiaga läbi parema ajupoole teadlikkuse. Me oleme energiaolendid, kes on ühendatud omavahel üheks inimperekonnaks läbi parema ajupoole teadvuse. Ning siin ja praegu oleme vennad ja õed selle planeedil, et teha maailmast parem koht. Praegusel hetkel oleme terviklikud, täiuslikud ja ilusad.

Meie vasak ajupool mõtleb lineaarselt ja metoodiliselt. Vasak aju pool on seotud mineviku ja tulevikuga. Vasak pool on disainitud nii et võtta sellest tohutu praeguse hetke kollaashist välja detaile ja detaile ja veel detaile nende detailide kohta. Ta kategoriseerib ja organiseerib kogu selle informatsiooni, seostab selle kõigega, mida oleme minevikus õppinud ning projekteerib tulevikku kõik meie võimalused. Vasak aju poolmõtleb keeleliselt. See on see lakkamatu sisekõne, mis ühendab mu sisemise maailma välise maailmaga. See on see hääl, mis ütleb, et hei, sa pead meeles pidama, et tee peale poest läbi minna ja baanane osta - mul on neid hommikul vaja. See on kalkuleeriv mõistus, mis tuletab mulle meelde, millal on vaja pesu pesta. Aga võib-olla kõige olulisem on see, et see hääl ütleb mulle "Mina olen". Ja kohe kui mu vasak ajupool ütleb mulle, et "Mina olen", siis muutun eraldatud üksikuks tahkeks indiviidiks, eraldatud ümbritsevast energiavoost ning eraldatud sinust.

Selle aju osa kaotasin sellel hommikul, kui sain ajurabanduse. Ärkasin üles trummeldava valu peale vasaku silma taga. See valu oli midagi sellist nagu saad siis kui hammustad jäätist. See nagu haaras mind ja siis lasi mind lahti. Siis jälle haaras mind ja lasi jälle lahti. Minu jaoks oli ebatavaline tunda mingit valu, seetõttu mõtlesin, et alustan oma rutiinsete toimingutega. Tõusin üles ja läksin oma kogukeha treeningmasina peale. Tõmasin seal oma käsi edasi ja tagasi ning sain aru, et minu käed näevad välja nagu primitiivsed haaratsid, mis hoiavad käepidemetest kinni. See oli kummaline ning ma vaatas alla oma keha peale ning mõtlesin, et küll ma näeb välja nagu üks imelik asi. Mu teadvus oli lülitunud ära minu normaalsest reaalsuse tajust, olin nagu isik masina peal, kes kogeb seda ning samas olin mingis esoteerilises ruumis ning jälgisin seda kogemust. See oli väga kummaline ning mu peavalu muutus järjest tugevamaks.

Tulin masina pealt maha ning kõndisin ringi oma elutoas. Sain aru, et kõik minu kehas oli kuidagi väga aeglustunud, iga samm oli väga jäik ja tahtlik - pole voolavust ning olin keskendunud sisemisele süsteemile. Olin vannitoas ning valmistun dushi alla minema, samal ajal kuulsin oma kehas dialoogi - olgu lihased, te peate nüüd kokku tõmbuma ja teised lihased peavad lõdvestuma, nüüd kaotasin tasakaalu ja koperdasin seina vastu. Vaatasin oma kätt ja avastasin, et ma ei suuda enam defineerida oma keha piire. Ma ei saanud defineerida, kus ma algan ja kus ma lõpen, sest minu käe aatomid ja molekuid sulasid kokku seina aatomite ja molekuidega. Ainus mida suutsin märgata oli energia ja küsisin endalt, mis mul viga on, mis minuga toimub. Sellel hetkel minu vasaku aju poole sisekõne jäi täiesti vaikseks. Nagu keegi oleks võtnud puldi ja vajutanud nupule - täielik vaikus. Alguses olin shokeeritud sellest, et avastasin ennast vaiksest meelest. Aga kohe olin rabatud sellest suurepärasest energiast, mis mind ümbritses. Ja kuna ma ei suutnud enam oma keha piire defineerida, siis tundsin ennast tohutu ja laiali ulatuvana kogu selle energia sees ja seal oli ilus. Järsku mu vasak ajupool tuli tagasi ja ütles, et hei, meil on probleem, me peame abi saama. Mõtlesin et jah mul on probleem, aga kohe triivisin ära sinna mida ma nimetaks lala-maaks. Seal oli ilus. Kujutle, mis tunne oleks olla täielikult eraldatud oma aju lobisesmisest, mis ühendab sind välise maailmaga. Kõik mis oli seotud stressi ja mu tööga, oli kadunud. Ma tundsin ennast kergemana. Kõik suhted ja nendega seotud stressid olid kadunud. Tundsin rahu. Kujutle, mis tunne oleks kaotada 37 aasta pikkune emptsionaalne koorem! Tundsin eufooriat.

Siis jälle tuli vasak ajupool tagasi ning ütles, et hei, sa pead nüüd keskenduma, me peame abi saama, pean keskenduma. Tulin vannitoast välja ning riietusin mehaaniliselt, vaatasin ringi oma korteris ja mõtlesin, et pean tööle jõudma, kas suudan autoga sõita. Sellel hetkel mu parem käsi vajus halvatult mu kõrvale. Siis sain aru, et jumal küll, mul on rabandus. Järgmisel hetkel mu aju ütles mulle, et wow, see on nii lahe. Kui paljudel ajuteadlastel on võimalus uurida oma aju seestpoolt. Siis tulin selle peale, et aga ma olen ju väga kiire naine, mul pole aega rabanduse jaoks. Mõtlesin, et ma ei saa ju seda peatada, et ok teen seda nädal või paar ja siis lähen tagasi oma rutiini juurde. Pean helistama tööle, pean abi kutsuma. Ma ei mäletanud oma töökoha numbrit, kuid teadsin et mu töötoas on visiitkaart telefoni numbriga. Läksin sinna ja otsisin välja kolme tolli paksuse visiitkaartide virna. vaatasin pealmist kaarti ja kuigi suutsin kujutluses täpselt näha milline mu kaart välja näeb, ei suutnud ma aru saada, kas see on mu kaart või mitte, sest kõik, mis ma nägin olid pikslid ja sõnade pikslid sulasid kokku tausta pikslitega. Vahepeal tekkisid mul mingid selguse lained. Mul võttis 45 minutit et läbi vaadata 1 toll sellest virnast ja kõrvale panna valed kaardid. Samal ajal valu vasakus ajupooles muutus tugevamaks, ma ei saanud aru numbritest, telefonist. Ainus plaan mis mul oli, oli see et panin kõrvuti telefoni ja visiitkaardi, ning numbrite kuju järgi otsisin telefonilt sama kujuga sümboli. Vahepeal aga vajusin jälle ära lala- maale ning tagasi tulles ei mäletanud, kas olin need numbrid juba valinud. Pidin kasutama oma halvatud kätt järjehoidjana, pannes selle numbri juurde kaardil, mida olin juba valinud. Lõpuks sain numbri valitud ja mu kolleeg vastas telefonile ning ütles mulle "wowowowowo". Mõtlesin oma ette, et jumal küll, ta hääl kõlab nagu koera oma. Oma mõistuses mõtlesin selgelt, kuidas ütlen talle, et siin Gill, ma vajan abi, aga minu suust tuli välja ainult "wowowowowo". Mõtlesin, et jumal küll, mina kõlan nagu koer. Ma ei teadnud enne, et ma ei saa aru keelest, ega oska rääkida. Ta sai siiski aru, et vajan abi ja saatis mulle abi.

Mõne aja pärast sõitsin kiirabiautos. Nagu õhupallist tuleb välja viimane õhk, nii tundsin kuidas mu energia tõusis ja tundsin, et mu vaim alistus. Teadsin sellel hetkel, et ma ei ole enam oma elu koreograaf. Leppisin sellega et kas arstid päästavad mu elu või on see minu üleminek. Kui ärkasin hiljem pärastlõunal, olin shokeeritud, et olen veel elus. Kui tundsin oma vaimu alistuvat, ütlesin hüvasti oma elule. Mu meel oli nüüd kahe väga erineva reaalsuse tasandi vahel. Aistingud, mis tulid läbi mu sensorite süsteemi, tundusid puhta valuna. Valgus põletas mu aju nagu tuli ja hääled olid nii kõvad ja kaootilised, et ma ei suutnud välja võtta ühte häält taustast, tahtsin lihtsalt põgeneda. Kui ma ei suutnud tunnetada oma keha piire siis tundisn ennast tohutuna, nagu pudelist vabastatud vaim, nagu suur vaal, kes liugleb läbi eufooria mere. Tundsin nirvanat. Mõtlesin, et mingil juhul ei suuda ma seda tohutut suruda tagasi sellesse väiksesse kehasse. Siis mõistsin, et ma olen ikka veel elus, olen elus ja olen leidnud nirvaana. Ja kui olen leidnud nirvaana ja olen veel elus, siis võivad ka teised elusolendid leida nirvaana. Kujutlesin rahulikku ilusat maailma, mis on täidetud kaastundlike ja armastavate inimestega, kes teavad, et nad võivad sellesse ruumi siseneda igal ajal. Ja et nad võiksid teadlikult valida selle, et astuda vasakust aju poolest paremasse ja leida see suur rahu. Sain aru, et kui tohutu kingitus see kogemus võiks olla. Samal ajal sain aru, et tahan paraneda. Kaks ja pool nädalat hiljem kirurgid eemaldasid mu ajust golfi palli suuruse veretrombi, mis surus minu keelekeskuste peale. Mul läks kaheksa aastat, et täielikult paraneda."

Lõppu ei viitsind enam tõlkida, põhimõtteliselt räägib, et ta saab valida kumma ajupoolega ta tajub.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

See on väga tähelepanuväärne lugu ja inimene on suutnud end jälgida sellises olukorras, ning selle kulgu kirjeldada. Eufooria tekib enamasti siis kui aju ja selleläbi keha tegevus nõrgeneb ja kustuma hakkab, siis tekib ükskõiksus, mõnu ja hubasuse tunne, õnne ja kerguse tunne, see on keha koormavast kitsikusest sõltumatuse tunne, mida kogeb inimene, kel on elus keha väljalülitumise eeltunnuste kogemus justkui nirvaana.
Poleks ta muidugi abi endale suutnud kutsuda oleks siiski eufooria kadunud lõpuks ning oleks alanud kogu keha ja aju väljalülitumise protsess ja surmale lähenemine, kuna hakkab tekkima kohtmumine tundmatuga. Antud loos oli inimene veel oma kehas nii teadvuse kui energiakehaga ja koges kehast lahtilaskmise tunnet, koges kuidas ta ei sõltu enam millegist siin, vabanemist jne.

säga · Liitunud: 12 Mai 2008 Postitusi: 310

kunagi rinles mingi link, kus oli pöörlev naisefiguur. sellest, kumba pidi nägid pöörlemist, sai järeldada, kumb poolkera töötab. avastasin üsna ruttu, ett tegelikult saan ise otsustada, kumb domineerib. aga see otsus ei puuduta mõtlemist, klõps käib kuskil päris sügaval ja mõtlevast ajupoolest saab hetkega ainult jälgija.

Ülis · Liitunud: 6 Sept 2008 Postitusi: 23

Jah, proovisime seda pilti vaadata hulga inimestega ja ühtedel käis ühtepidi, teistel teistpidi. Ja mõned ei saanud kuidagi seda teistmoodi pöörlema. Mul hakkas kujund samamoodi soovi järgi pöörlema ja sain ka nii pendeldama, et nõks ühtepidi ja nõks teisipidi, pole nii pädev sellise pildi järgi midagi tarka arvama.
Arvan, et ei ole õige niivõrd rasketesse haigustesse süveneda, netis leidub igasugust sodi.

säga · Liitunud: 12 Mai 2008 Postitusi: 310

ma ei tea, kas on vaja või mitte, aga mõne näiliselt lihtsagi haiguse tunnetamine toob külmavärinad selga. see ka tõenäoliselt üks põhjus, miks ravimine must kaugele jäänud on.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280