Important Notice:
We regret to inform you that our free phpBB forum hosting service will be discontinued by the end of June 30, 2024.
If you wish to migrate to our paid hosting service, please contact billing@hostonnet.com.
| Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat |
| Autor |
Teade |
sombra
Liitunud: 29 Aug 2006
Postitusi: 172
|
 Postitatud: Esm Aug 10, 2009 1:00 pm Teema: Tõde peab olema healoomuline |
 |
|
Leidsin ühest artiklist sellise väite, mida vist palju kasutatakse ja mille järgi orienteerutakse.
Tõde peab ju paratamatult olema healoomuline, juba definitsiooni järgi – sest tõe järgi orienteerudes liigutakse alati õigesti.
Iga inimese identiteet on üles ehitatud eeldusele, et ta on oma loomult hea
Ma üritan seda sobitada sellesse artiklisse, aga kuidagi tekitab see mus mingi kummalise keerlemise tunde, et see nagu ei sobi selle artkiliga kokku või et midagi oleks nagu viltu. Et oleks nagu siga ja kägu koos  . Võibolla minu viga... aga ma ei saa aru, et kus ja miks...
Hasso Krulli artikkel 7.aug Sirbist mõistmine ja mõistukõne
| Tsiteerin:: |
Mõistmine ja mõistukõne
Hasso Krull
07.08.2009
Üks kummalisemaid nägemusi universumi ehitusest on eelmise sajandi kaheksakümnendatel tekkinud holograafilise universumi mudel, mis lähtub Karl Pribrami ja David Bohmi ideedest ja mida populariseeris Michael Talboti tuntud raamat „The Holographic universe” (1991). Selle järgi on meie maailm sõna otseses mõttes tohutu hologramm, mille iga üksikosa sisaldab informatsiooni kogu terviku kohta, samuti nagu Dennis Gabori loodud holograafiline jäädvustus. Kuna selline idee võimaldab võrdlust paljude müstiliste nägemustega, on seda tublisti kasutatud Uue Ajastu usundis; hiljem on holograafilist printsiipi stringiteooria võtmes edasi arendanud Leonard Susskind.
Holograafilise universumi algidee on mõistagi väga lihtne. Peame lihtsalt kujutlema, et iga meie keharakk sisaldab kogu vajalikku teavet terve keha kohta; edasi, et see keha omakorda sisaldab kogu vajalikku teavet terve teda ümbritseva looduskeskkonna kohta; ja lõpuks, et see looduskeskkond sisaldab kogu vajalikku teavet universumi kohta. Metafüüsiliselt arutledes tähendab see, et kui ma näiteks küüsi lõikan, saaks iga äralõigatud küüneääre põhjal uuesti üles ehitada kogu universumi, juhul kui see miskipärast peaks kaduma minema. Müstiliselt mõeldes tähendab see jällegi, et mul oleks vaid iseendasse süüvides võimalik jõuda kõigi universumi saladuste jälile (muidugi pole need sel juhul tegelikult mingid saladused). Igaühes on peidus Albert Einstein, Immanuel Kant ja Gautama Buddha – niihästi otseses kui ka ülekantud mõttes. Müstilised ilmutused, valgustumised ja kirgastumised on niisama võimalikud nagu aegruumi mõisteni jõudmine lihtsalt pliiatsiga paberil arvutusi tehes.
Olles selle punktini jõudnud, jääb vaim paratamatult kõhklema. Edasi ei paista kõik enam nii tore, selle asemel haarab teda metafüüsiline äng (või peaks ehk ütlema „holograafiline õudus”). Kas on siis tõepoolest nõnda, et kõik see, mis on olemas minust väljaspool, on ühtlasi olemas ka minu sees? Kõik sõjad, genotsiidid, mõrtsukatööd ja piinamised? Kõikide kurjade inimeste kõige alatumad mõtted? Kõikide hullumeelsete kõige jubedamad psühhoosid? Ei, nõnda ei saa see olla. Siin peab olema mingi viga, see mõte on liialt ebameeldiv. Nii palju halba ei saa minu sees ometi olla; iga inimese identiteet on paratamatult ehitatud eeldusele, et ta on oma loomult hea. Järelikult peab holograafilise universumi kujutelm olema mingi pettepilt, näiline efekt, mis võib küll sobida mõnede füüsikaliste teooriate või neuroteaduslike avastustega, aga ei saa olla päriselt tõene. Tõde peab ju paratamatult olema healoomuline, juba definitsiooni järgi – sest tõe järgi orienteerudes liigutakse alati õigesti.
On ilmselge, et holograafilise universumi ideed ei saa kunagi täielikult tõestada. Katseid võib küll korraldada näiteks bioloogiliste rakkudega, et saada teada, kas pärast ühe algraku hävitamist kasvab teisest terve või poolik merisiil. Aga universumiga ei saa katset korraldada. Ja kui jõuaksimegi niikaugele, et leiame oma maailma ja iseenda eest igast selle väikseimast osast, kuhu oleksime sellega jõudnud? See tõestaks vaid kaudsel teel seda, et me oleme olemas. Ja midagi muud me ju ei eeldanudki? Järelikult jõudsime lihtsalt teatava peegeldusefektini, olgugi ebatavaliselt keerulisel moel.
Nii ei saa me teada midagi uut ega võida midagi koguni vastupidi, me raiskame aega millelegi, mis on juba niigi selge, tõestades seda, mida polnudki tarvis tõestada. Kuid asi võib olla ka teisiti. Võib-olla on just siin müstilise mõistmise lävi, see, mida nimetatakse mitmesuguste spetsiifiliste mõistetega nagu samàdhi või satori. Midagi seesugust, mida pidas silmas pärsia müstik Jalàl ad-Din Rþmï, kui ta kirjutas: „Kujutlemine on justkui pimedal kõrvaltänaval käsikaudu kobamine, või justkui peseks keegi verega oma silmi. Tõde oled sa ise, pealaest jalatallani. Ütle, mida sul veel oleks teada vaja?”. See, mida kirjutab Rþmï, on mõistukõne, aga eks ole selline mõistukõne küllaltki otsekohene? Sest kuidas saaks seda veel selgemalt öelda? Holograafilise universumi idee võiks olla rohkem või vähem „tõene”, sõltuvalt teooriast, millesse see sobitatakse või kus seda seletusena kasutatakse. Kuid niisuguse universumi kujutlemine ei anna meile iseenesest midagi juurde, see on ainult fantaasiamäng, meie vaimus lavastatud „second life”. Oleme olemas nii nagu ennegi, kui me polnud holograafilist universumit kujutlenud.
Ainult nüüd on selle tõdemuse juures üks väike „aga”. Mõistukõne on muutunud palju vähem tähtsaks, peaaegu teisejärguliseks. See „aga” ongi mõistmise ja mõistukõne erinevus |
|
|
| Tagasi üles |
|
 |
kaheksa
Liitunud: 12 Mai 2008
Postitusi: 186
|
| Postitatud: Esm Aug 10, 2009 1:30 pm Teema: |
|
|
| Ma ei teadnudki, et holograafilise universumi idee nii vana on. Pmst üksikasjadesse laskumata see teooria mulle "istub". Kui kellelegi peaks hirmsasti vastumeelne olema tõdemus, et temas on esindatud ka kogu maailma kurjus, siis on see inimlik ego, kes vingub. Hea ja halb on üldse sellised kahtlased mõisted. |
|
| Tagasi üles |
|
|
vaatleja
Site Admin
Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280
|
| Postitatud: Esm Aug 10, 2009 3:02 pm Teema: |
|
|
| Üldiselt on inimlik tõlgendus üldse see kui panna paari hea ja halb, mis on suhtelised tegelikult. Inimene eelistab olla hea aga teeb enda teadmata ikka kusagil kasvõi kaudselt kellegile halba või head, kuna kuidas miski kellegile tundub/mõjub. |
|
| Tagasi üles |
|
|
sombra
Liitunud: 29 Aug 2006
Postitusi: 172
|
| Postitatud: Kolm Aug 12, 2009 1:30 pm Teema: |
|
|
Tuleks vist Hasso Krullilt küsida, et kas ta ise arvab/tunneb ja orienteerub ka nii
Tõde peab ju paratamatult olema healoomuline, juba definitsiooni järgi – sest tõe järgi orienteerudes liigutakse alati õigesti.
Iga inimese identiteet on üles ehitatud eeldusele, et ta on oma loomult hea
või on see lihtsalt ühe kirjatüki trikk, viitamaks meile midagi muud.
.........
mina olen holograafilise universumi idee suhtes uurival seisukohal. Võibolla sellepärast, et mina tahan teada et miks ja miksmitte teisiti. |
|
| Tagasi üles |
|
|
ineez
Liitunud: 7 Juun 2009
Postitusi: 66
|
| Postitatud: Esm Aug 24, 2009 6:36 pm Teema: Re: Tõde peab olema healoomuline |
|
|
Need, kes sünnivad praegu, saavad kaasa laiemad tähendused mõistetele „hea“, „tõde“ ja „ilus“ ja kui neid tähendusi uurida, siis viitavad need soosivalt vaimu poole.
Nn. kaasaegsed teosed vaimust ja teadvusest. Vaatleja on siin ka paari autorit maininud.
Ilus- subjektiivne tõde, st. kavatsuslik
Hea -intersubjektiivne tõde, st. kultuuriline.
Tõde -objektiivne tõde, st. käitumuslik
| Tsiteerin:: |
Tõde peab ju paratamatult olema healoomuline, juba definitsiooni järgi – sest tõe järgi orienteerudes liigutakse alati õigesti.
Iga inimese identiteet on üles ehitatud eeldusele, et ta on oma loomult hea |
Pole küll tõlkija, aga oleks umbes nii-
Käitumine peab ju paratamatult olema kultuurilist lähtuv, juba definitsiooni järgi – sest käitutakse käitumise järgi.
Iga inimese indentiteet on ülesehitatud eeldusele, et ta on oma loomult kultuuri osa. |
|
| Tagasi üles |
|
|
vaatleja
Site Admin
Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280
|
| Postitatud: Teis Aug 25, 2009 12:14 pm Teema: |
|
|
Inimene sünnib enamasti ühesugusena ehk siis piiratud olendina kelle teadvuse areng sõltub suurem osa välisest ühiskonnast, ümbrusest, elukohast, rassist, kommetest, ajastust kus sündis jpm, mis kõik inimest saadab läbi elu, vanemad annavad enda järglasele geenid, rakud ehk keha ja teadvuse, millega siis samastutakse nii nagu enda ümbrusegagi ja kaasa hakkavad nad saama kõike siit, mis vanemad ja ühiskond pakub, aga sellest olemasolevast ja teadaolevast arenenumast või rohkemast ei teata endiselt mõhkugi.
Inimkond on endiselt "kivikirve ehk perse tasandil" kinni ning see on võimalikult keeruliseks aetud ning killustunud aga tasand on ikka sama.
Kui inimene oleks ajastute jooksul kasvava teadvusega sündinud, oleks inimkond ammu oma vigadest õppinud ja seega oleks ühiskond ammu rahuriik ja suurte teadmistega ning siis ka terviklikuma teadvusega.
Käitumine saab alguse ka isikliku teadvuse baasilt, olgugi need pealegi inimteadvuse ehk siis kohaliku teadvuse omadustest, kujudndada aitab ka vanemate, ühsikonna ning kultuuri osast kus elatakse. |
|
| Tagasi üles |
|
|
sombra
Liitunud: 29 Aug 2006
Postitusi: 172
|
| Postitatud: Kolm Aug 26, 2009 11:48 am Teema: Re: Tõde peab olema healoomuline |
|
|
| ineez kirjutas: |
Need, kes sünnivad praegu, saavad kaasa laiemad tähendused mõistetele „hea“, „tõde“ ja „ilus“ ja kui neid tähendusi uurida, siis viitavad need soosivalt vaimu poole.
Nn. kaasaegsed teosed vaimust ja teadvusest. Vaatleja on siin ka paari autorit maininud.
Ilus- subjektiivne tõde, st. kavatsuslik
Hea -intersubjektiivne tõde, st. kultuuriline.
Tõde -objektiivne tõde, st. käitumuslik
|
Ma nüüd ei tea milliseid kaasaegseid autoreid sa silmas pead?
Minul on selline tunne, et need, kes praegu sünnivad on juba teadlikkuse koha pealt arenenumad ja toimetavad sellest lähtuvalt. Need, kes neid tajuvad, tunnevad neis midagi teistsugust ja siis nimetavad seda heaks, ilusaks ja tõeseks, sest see tekitab neis selliseid tundeid/tajusid ja soove seda just niimoodi nimetada, sest need on ilusad sõnad.
| ineez kirjutas: |
Pole küll tõlkija, aga oleks umbes nii-
Käitumine peab ju paratamatult olema kultuurilist lähtuv, juba definitsiooni järgi – sest käitutakse käitumise järgi.
Iga inimese indentiteet on ülesehitatud eeldusele, et ta on oma loomult kultuuri osa. |
Jah, definitsioonis olev mõiste määratleb mõistmise piirid |
|
| Tagasi üles |
|
|
ineez
Liitunud: 7 Juun 2009
Postitusi: 66
|
| Postitatud: Kolm Aug 26, 2009 5:07 pm Teema: |
|
|
Jah, muidugi, sul on õigus.
Autori algatus tekitas huvi, et kuidas mõistuse-tarkuse eelistamist ühiskonnas veits õõnestada ja no mis oleks, kui üritaks seda teha ilma nõidade ja religiooni abita.
Sõnade tähendused oleks selleks 1 võimalus.
Ja siin on üks näide, mis juhtub
http://www.lhv.ee/forums/index.cfm?id=251096&start=1 |
|
| Tagasi üles |
|
|
vaatleja
Site Admin
Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280
|
| Postitatud: Kolm Aug 26, 2009 5:57 pm Teema: |
|
|
Kui puudub taju laiem/sügavam ulatus, siis jääb segama religioon, nõid või muidu tark ja sõnad, jutt, mis on pind ja vähese tajuga inimesele jäävad need tegelikule sisule ette, millele järgneb tõlgendus sõnade pinnalt, mis enamasti viib valele arusaamale sisust.
Terve maailm on täis sõnu, raamatuid mis sõnadega kirjutatud, igasugu sõnavõtjaid täis, kui need ette jäävad nii enda kui sõnadega, on probleem endas, mis ei näe ega taju sõnade taha, vaid pinda.
Piiblis on see ka ära toodud "kui kogu pühakiri kirja panna, kataks see kogu Maa aga ülejäänu on tundmine..."
Kui nüüd piibel on meie arust religioon, kristlus või sõnadega tarkus ainult või muu takistus ees selle mõistmiseks, siis on puudulik inimese tundmine ja takerdutakse kujunlikkusse, sõnadesse, raamtusse, teise isikusse, kes sõna ütles jne jne. ühesõnaga tundmine on vähene.
Aga maailm oma vigadega seepärast ei muutu. Vahet pole kelle, mille või miski läbi inf maailma tuleb, kõik oleneb inimesest kui vähe või palju suudab tajuda sisu/tagust/tausta. |
|
| Tagasi üles |
|
|
kaheksa
Liitunud: 12 Mai 2008
Postitusi: 186
|
| Postitatud: Esm Juul 29, 2013 2:59 pm Teema: |
|
|
Teemaalguse postitusega seonduvalt, holograafiline universum jm selline.
Valan siia oma inimlikku maailmavalu maha, andestust kaasteelised. Natuke edevust ja oma naba imetlemist 
Aga tegelikult on teiegi poolt tagasiside oodatud, ükskõik mis toonis või vormis. 
Jätkates mõtiskelu ParaWebi teemal Valguse kiirus ületatud.
| Tsiteerin:: |
Aitäh vastajaile!
| Tsiteerin:: |
Üks selle nähtuse tulemusi on see, et kui valgus läbib kondensaati, siis jätab ta sellesse oma jälje (aatomite superpositsiooni näol). Kui valgus nüüd täielikult peatada, siis on see jälg ainus asi, mis valgusest järgi jääb. Valgus ise ei saa lõppkokkuvõttes seista. Lene Hau ütleb selle kohta, et valgus on jätnud kondensaati oma seisva hologrammi.
|
| Tsiteerin:: |
| Sellega salvestab ta oma info valgusesse. Kui nüüd muuta ühe peegli nurka nii, et ring oleks lõhutud ja suunata jänku seinale siis ilmub ringleva valguse laik seinale sisaldades miilitsa varju. |
Minu "rikutud" ja pealiskaudne mõistus tõlkis selle kohe "holograafilise universumi teooriaks, olulisi ja ülitähtsaid üksikasju vahele jättes.
Kõik olemasolev oma lõputus mitmekesisuses on Jumala vari Olematuse seinal. Või kuidagi nii. 
|
Selline t u n n e on, et needsinatsed Jumal ja Olematus on sisuliselt üks ja see sama. Ainult inimmõistus lööb nad kaheks. Sest et põhimõtteliselt sama on inimene ja tema eneseteadvus. Inimese mina on mingite ajuosade töö tulemuse vari teiste ajuosade töö tulemuse "seinal". Või peegeldus või hologramm, vahe on ainult detailirohkusel. Ja kui inimest ikkagi Universumi mikromudelina käsitleda... Ainult selleks lühikeseks hetkeks, mis sünni ja surma vahele jääb, selleks hetkeks saavad korraks tähenduse ruum ja aeg koos kõigega, mida need sisaldavad, "kerivad ennast lahti Olemisse". Nii nagu inimeses, nii ka universumis; nii nagu üleval, nii ka all. Nagu elementaarosake, mis tekib vaakumist ja kaob sinnasamasse.
Aga milleks pidi tekkima ühe hologrammi sees veel teine, või õigegini mustmiljon teist hologrammi - inimeste teadvused? On see juhus, on see reeglipärasus, kas lõbustab end "keegi" (see "vari seinal") sellega? On oletus, et meie, inimesed korjame "temale" kogemusi. AGA MIKS OMETI!?! Meie, kes me oleme füüsilise maailma eneseteadvuslikud osakesed. ... Seda oleks kuidagi mõttekam teha, kui saaks "temalt" mingitki tagasisidet. Muidu räägi nagu seinaga Tööd on ju palju meeldivam teha, kui näed oma töö mõttekust - kas vaidleb sellele keegi vastu?
| Kaspar kirjutas: |
Lähen rämedalt teemast välja nagu alati,aga koguaeg on tundunud nii,et mis mõttega ma üritan kõike nii perfektselt luua tööjuures,see on kõik kaduv.Olen ehitaja ,ja alati ma tahan,et kõik oleks perfektne ja korralik.Samas mõelda universumi mastaabis,kõik on mõttetu.
Lähima 100 aasta pärast sureb umbes 6 miljardit inimest.
Meie aeg kus elame on ainult silmapilgutus universumi vanuses.
Aga noh asjal pole motet,aga sitasti kah pole motet tööd teha. |
Et siis telekas jooksva seebiooperi tegelane küsib TV saatja või programmi kokkupanija käest - "kuule, kellele ja miks sa sellist p...a näitad?".
- Sellepärast, et see peaks sulle endale lõbus olema.
- Aga kui ei ole, see on mõttetu tõmblemine siin filmis. Kuskil mujal äkki on parem?
- Kus mujal?
- Seal kus sina oled.
- Sa ei pääse sinna, sest seda pole olemas.
Väike lootus on, et tagasiside on võimalik siis kui inimese enda eneseteadvus on täiesti tühi. Tühi peegel. Siis võibolla immitseb midagi sisse "sellest mõttest, mis meid lõi". Nii vähemalt räägitakse ja kirjutatakse (budism, Castaneda jne). Aga võibolla on see põhimõtteliselt võimatu ja õigus on teadusel, mis esialgu mitte midagi sellist ei luba.
Oma üllatuseks leidsin, et lootus siinses kontekstis on kahtlemine . Ehk siis skeptitsism selles, et "see ongi põhimõtteliselt võimatu".
Ma pean tunnistama, et ma kahtlen kõiges. Ka Ruumivärava foorumis räägitus. |
|
| Tagasi üles |
|
|
lahendused
Liitunud: 19 Juun 2013
Postitusi: 38
Asukoht: Tartu
|
| Postitatud: Teis Juul 30, 2013 8:39 am Teema: |
|
|
Maailmakõiksuse sügavuse mõistmine sõltub väga palju sellest "millisest otsast" (füüsilise maailma või loojaliku peenilma poolt) teda vaadata ja kui sügava/õige mõistete süsteemi abil seda teha (füüsiline piiratud maailmpilt a'la "kui saia ei söö, siis paksuks ei lähe": versus 7 peenkeha põhine kõikehõlmav maailmapilt).
Budismi ja teosoofia järgi nägi maailma loomine kuidagi nii välja:
Algselt voolas jumalikust (jumalik adi tasand ja monaadiline anupadakai tasand) välja vaim (vaimne atma tasand = "valguse ookean" ja ühtsuse buddhi tasand) - seejärel sidusid osad vaimud endga hinge (mentaalne manase tasand ja emotsionaalne kama-rupa tasand) - ning hing sidus endaga eeterkeha=energiakeha, mille tühimikesse loodi füüsiline lihakeha (eeterkeha ja füüsiline lihakeha moodustavad füüsilise tasasandi).
Castaneda maailmas on vaimu analoogia "sealpool kotkast" (kõik see mõistmine ja inteligents, mis õnnestub järgmisse ellu üle kanda) - ning hinge analoogia on "siinpool kotkast" (kõik see tähtsusetu emotsioonide ja mõtete kogum, mille raudsete küüntega kotkas peale surma "minema viib", ning mille hingetud anorgaanikud "ära söövad"= toidupüramiidi jätkumine inimesest kõrgemale).
Jumaliku/loojaliku analoogia on "sealpool kotka silma" (paljud mõistavad seda paremini läbi mõiste "allikas").
Ego analoogia on uss/madu - palju parema selgituse annab aga "vanglaplaneedi teooria", mille järgi on ego meie sees olev "personaalne vangivalvur =madu", kes ei lase meil "vanglast" (milleks on meie enda füüsiline keha ja füüsiline maailm) "põgeneda" (minna rännakutele peenematesse maailmadesse).
Siis aga ronis vaimu ja hinge vahele energeetiline parasiit nimega "ego", kes kahmas endasse "tumeda ämblikuvõrguna" enamuse atma tasandist lähtuvast valgusest, summutades nii hingepõhised ja vaimupõhised selgeltnägemise võimed, kuid andes selle eest vastu "teadliku minapildi", ehk teadliku teadvuse 5-meele põhises maailmas.
See Ego poolt loodud 5-meele põhine maailm ongi see "hologramm", ehk meelepete, milles elab 99,9% inimestest.
Budism ja teosoofia õpetab enda ego, ehk minapilti "ohjama": nii suudame näha "hologrammi taga" asuvat tegeliku hingepõhist ja vaimupõhist maailma nö "selgeltnägemise võimete" abil.
Sarnaselt õpetavad igasugu nõiamoorid, shamaanid ja Castaneda nägema hingepõhist ja vaimupõhist maailma: kuid igaüks teeb seda oma mõistete süsteemi kaudu.
Põhimõtteliselt saaks inimene elada ka ilma minapildita/Egota, kuid siis kogeks me liiga palju "kannatusi": hinge jaoks on ka halb kogemus (ebaõnnestumised, vägistamine, tapmine, häving) väärtuslik kogemus, ning vaimu jaoks on kuitahes näruse elu korral täidetud "olemise vajadus".
Seega mingi koht/mõte/otstarve nagu Egol ikkagi on, kuid Ego tuleb osata vaos/ohjes hoida (mitte jääda töötama "orav rattas" põhimõttel näiliselt mugava materiaalse elu nimel, vaid arendada ka oma hinge ja vaimu).
Ühesõnaga sellises "teoreetilises" maailmapildis on olemas mõistlik selgitus "hologrammi" kohta - kuna mul aga pole Nõia-Elladele omast pidevat ja sisulist "praktikat" (mõned spontaansed kogemused ikka on), siis olengi ma selline "poolik" nagu ma olen (jutt on mõistlik, kuid reaalseid tegusid pole) - minutaoliste teoreetikute vastand on aga "Nõia-Ellad", kellel on praktika, kuid nad ei oska kõigile arusaadavas keeles kirjeldada seda mida nad näevad ja teevad (ah parem ei räägi, muidu panevad jälle tuleriidale nagu eelmistes eludes - ning isegi kui räägiks, siis paljud ei saaks ikkagi aru mõistete puudumise tõttu). |
|
| Tagasi üles |
|
|
kaheksa
Liitunud: 12 Mai 2008
Postitusi: 186
|
| Postitatud: Kolm Jan 08, 2014 4:37 pm Teema: |
|
|
Kas mitte see pole lendaja meele kirjeldus?
| lahendused kirjutas: |
Siis aga ronis vaimu ja hinge vahele energeetiline parasiit nimega "ego", kes kahmas endasse "tumeda ämblikuvõrguna" enamuse atma tasandist lähtuvast valgusest, summutades nii hingepõhised ja vaimupõhised selgeltnägemise võimed, kuid andes selle eest vastu "teadliku minapildi", ehk teadliku teadvuse 5-meele põhises maailmas.
See Ego poolt loodud 5-meele põhine maailm ongi see "hologramm", ehk meelepete, milles elab 99,9% inimestest.
/.../
Põhimõtteliselt saaks inimene elada ka ilma minapildita/Egota, kuid siis kogeks me liiga palju "kannatusi": hinge jaoks on ka halb kogemus (ebaõnnestumised, vägistamine, tapmine, häving) väärtuslik kogemus, ning vaimu jaoks on kuitahes näruse elu korral täidetud "olemise vajadus".
Seega mingi koht/mõte/otstarve nagu Egol ikkagi on, kuid Ego tuleb osata vaos/ohjes hoida (mitte jääda töötama "orav rattas" põhimõttel näiliselt mugava materiaalse elu nimel, vaid arendada ka oma hinge ja vaimu).
|
|
|
| Tagasi üles |
|
|
|
|
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes
|
|
KKK
Otsi
Liikmete nimekiri
Kasutajagrupid
Registreeri
Profiil
Privaatsõnumite lugemiseks logi sisse
Logi sisse
