Veidrad lood Eestis

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Kõinastu laiult leiti salapärased jäljed
11.05.2010 07:22

Kõinastu saarevaht Roberta Erelt avastas möödunud nädalal saarelt suuremõõdulised jäljed, mille kohta teadlased ühest vastust anda ei ole suutnud, kuid arvavad, et need kuuluvad siiski koerlasele, mitte kärplaste sugukonna alla käivale ahmile.

Saarevahile tundusid jäljed imelikud, kuna need olid koera käpa jäljest tunduvalt suuremad, kirjutas Meie Maa.
«Meil on endal suur koer ja tegime tema jälje sinna kõrvale, selle suurus oli üks kolmandik leitud jäljest,» rääkis Roberta Erelt.

Alguses tundus talle, et tegemist võib olla ahmi jäetud jäljega. «Ahmi viies varvas, mis on teistest kõrgemal, jätab ehk lume peale jälje,» arutles saarevaht. Ent porisest kohast avastatud jäljel võis selgesti näha nelja varvast, mis seadis mõtte kaljukassist kahtluse alla.

Saarevaht pildistas 10x10 sentimeetrised jäljed ja saatis uurimiseks Tallinna loomaaia direktorile Mati Kaalule ning loomaaia teadusliku liigikaitse labori juhatajale Tiit Maranile. Fotot jälgedest on võimalik näha siin.

Kaal toetas teist saarevahi oletust, et jälg võib kuuluda ilvesele, kes libedal pinnasel küüned välja ajas.
Kuid ilvese käpa jälg ei saavat nii suur olla. Kõinastu saarevahi arvates peab tegemist olema pika sammuga loomaga, sest jahimees mõõtis kahe jälje vaheks 40 sentimeetrit.
Tiit Marani sõnul saatis ta Kõinastult avastatud jälgede pildid omakorda mitmele spetsialistile edasi.

«Algul tekkis palju erinevaid arvamusi. Pakuti kobrast ja saarmast, kuid need on ekslikud, sest vaadati üksikuid jälje pilte, kuid mitte neid, millel oli näha ka jälje samm,» ütles Maran. Lõplikuks arvamuseks pakkus nii tema kui ka teised fotosid vaadanud, et tegemist on siiski libisenud koerlase jäljega. «Teist võimalust praktiliselt olla ei saa. Sammu vahe viitab koerlase astumisele. Kas kodukoer või hunt,» sõnas Maran.

htthttp://meiemaa.ee/imgfiles/image_artikkel.php?

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Koolipoiss sattus Sõrve säärel kokku vaimuga
18. mai 2010 13:08

Sõrves Stebeli patarei komandopunkti lähedal sattus Robi-Jürgen Algo 7. mai õhtu hakul kokku kummalise kõhedust tekitanud nähtusega.
Noormees usub, et tema teele sattus Lõuna-Liivi uskumustes kirjeldatud Saaremaa metsades esinev külmking.
“Ma ei tea kindlalt, oli see külmking või polnud, aga umbes saja meetri kaugusel minust hõljus puude vahel hägune laik,” kirjeldas Robi-Jürgen nähtut Saarte Häälele.

“Ühe koha peal püsis see vaid mõned sekundid ja siis kadus,” märkis ta.
Koolipoiss rääkis juhtunust ka Sõrve linnumehele Mati Martinsonile ning viimane pakkunud nähtuse nimetuseks just külmkinga.
“Selle (külmkinga — toim) kohta on öeldud, et see on kurja inimese hing, kes on jäänud kahe maailma vahele ega pääse minema,” selgitas Robi-Jürgen, mis see külmking uskumuste järgi on. “Külmkinga pakkus välja Mati Martinson ja seda on sealkandis nähtud ka varem,” ütles poiss.

Saarte Häälele selgitas Mati Martinson, et külmking on Saaremaal, poolel Hiiumaal ja Lõuna-Liivimaal levinud vaim, kes rahva uskumuste kohaselt on maa peal kunagi inimesena kurja teinud ja pärast surma ei pääse seega ei taevasse ega põrgu.

http://www.maaleht.ee/news/uudised/isevarkiteated/koolipoiss-sattus-sorve-saarel-kokku-vaimuga.d?id=31113541

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Aegna – saar, kus kummitab ja paistab alati päike
02.06.2010 06:59

Sadam asub Aegna saare lõunakaldal. Kaatriga saab Rohuneemelt Aegnale vaid viie minutiga.
Patareisid, kus sõja ajal vaenlast sihiti, on saarel palju. Julgemad saavad sisse piiluda ühte varjen-disse, kuhu nina pistes tervitab külmajudinaid tekitav rõskus – kujutage siis vaid ette, kuidas sõdurid seal olema pidid.
Rändrahnud on üks Aegna tõmbe-numbritest. 1931. aastal hukkusid leitnant Johannes Rebas ja reamees Reinhold Rebase Aegna saare suurte ja uhkete rändrahnude kogumiku juures käsi-granaadi enneaegsel lõhkemisel.

Mai teisel poolel käis veel tubli ehitustöö, et Sadamakõrtsi enne jaanipäeva ikka lahti teha saaks. Aegna saare lõunakaldal. Kaatriga saab Rohuneemelt Aegnale vaid viie minutiga. Patareisid, kus sõja ajal vaenlast sihiti, on saarel palju.
Julgemad saavad sisse piiluda ühte varjen-disse, kuhu nina pistes tervitab külmajudinaid tekitav rõskus – kujutage siis vaid ette, kuidas sõdurid seal olema pidid.

Rändrahnud on üks Aegna tõmbe-numbritest. 1931. aastal hukkusid leitnant Johannes Rebas ja reamees Reinhold Rebase Aegna saare suurte ja uhkete rändrahnude kogumiku juures käsi-granaadi enneaegsel lõhkemisel.
Mai teisel poolel käis veel tubli ehitustöö, et Sadamakõrtsi enne jaanipäeva ikka lahti teha saaks. Sadam asub Aegna saare lõunakaldal. Kaatriga saab Rohuneemelt Aegnale vaid viie minutiga. «Olen hakanud armastama seda saart. Keevitajana töötades olin iga talv korra-paar gripis, aga siin pole kogu oldud aja jooksul mingisugust haigust – ei nohu, ei köha!» ütleb aegnalane Aleksei, kes ei võta viina ega tee suitsu, rääkimata kummituste kartmisest, kes saarel agaralt tegutsevad.

Aegnal viis aastaringi elanud Aleksei teab rääkida, et kunagi tekkis saarel armukolmnurk: olid pruut, peigmees ja siis tuli rikas kaupmees, kellesse naine armus. «Peigmees sai nad kuskilt kätte, pani nad saunaruumi kinni ja sauna põlema. Naine oli nii südi, et päästis kaupmehe välja, ise aga põles sisse,» vestab Aleksei, et nüüd käibki selle naise vaim saarel majast majja.

Ühes majas oli teisel korrusel ruum, kus hoiti turistide tarvis madratseid. Uks oli kinni kruvitud. «Oli üks suur lai valge madrats, mille panin ka sinna ruumi. Ja üks talv: valge lumi kõik ümber maja – siis ma ei elanud ise ses majas –, tulin vaatama teisele korrusele – issand jumal! Valge madrats on suures toas keset põrandat!» imestas tookord Aleksei ja mõtles, et mis kuradi jama see on!

«Vaatan ust, kruvidega kinni! Imestasin, sest talvel ei käi siin kedagi. Katsun – madrats jumala soe, nagu keegi oleks just sealt tõusnud… ja siis hakkasid sammud minema trepist alla.» Aleksei arvas, et keegi on majja tunginud, ja jooksis allkorrusele. «Seal on kaks valget ust. Need käisid niimoodi lahti, et tuli jalaga suruda, olid vastu betooni alla vajunud. Ja kujuta ette, need olid pärani lahti! Ma läksin ukse peale ja mitte ühtegi jälge ei olnud, mitte ühtegi!» imestab Aleksei tänini.

Ta ütleb, et on tegelikult samme veel hiljemgi kuulnud ja vestlemise ajal vajub välisuks kinni. «Möödunud aastal – kes ta oli, see «Lihtsa elu» Sille vist–, temale rääkisin, ta hakkas nutma, kui kutsusime teda sinna majja vaatama. Pidin talle ütlema, et see on väljamõeldis kõik,» muigab Aleksei.

Saar, kus alati paistab päike

Aegna reisidega tegelev Margo, kes plaanib samuti peagi saarele püsivalt elama hakata, ütleb, et Aegnal on alati hea ilm. «Kui päike saare soojaks kütab ja Tallinnas kallab vihma, siis siin päike paistab. See on väike soe saar, lükkab pilved laiali. Eelmisel aastal istusime siin ühe kliendiga ja pilved tulid. Ütlesin, et pane nüüd tähele, ja pilved hakkasidki enne saart laiali minema – täitsa uskumatu!» jutustab Margo.

Tubakavabriku puhkemajast saab vahva Sadamakõrts

Varem sai Aegna saarel kehakinnitust väikeset pimedast baarist, peagi valmib aga mõnus toitlustuskoht Sadamakõrts. Sel puhul võtab 22. juunil merereisi ette isegi The Sun, et selle avamist tähistada.

Maja on ehitatud umbes aastal 1920. Nõukogude ajal oli see tubakavabriku Leek puhkemaja. Möödunud aastal põles juba pooleldi renoveeritud hoone maha, aga enne jaanipäeva saab sest kõrts, kuhu kõik meremehed, piraadid ja ka merekauged inimesed on oodatud. Isegi kinolaev (ehk kinobuss) lubas filme näitama tulla.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=381238

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

"Sügavamal vees on keegi, kes naksab ja kaob"
24. juuli 2010 15:57

Veel vähemalt mõni aeg tagasi tegutses Harku rannas salapärane naksaja.
"Sügaval vees pidi olema keegi, kes naksab ja kaob. Keegi pole teda näinud, aga nii mõnigi on ehmatanud," räägivad rannavalvurid G4Si infolehes.
Kohale kutsuti infolehe sõnul "naksajate uurija". Mõne päeva pärast tuli tellida ka usside uurija, sest selgus, et Harku randa on suvitama tulnud ka maod.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/kas-harku-jarves-ujub-ringi-salaparane-naksaja.d?

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Toompea kummitused näitavad end tulejuttidena
28. mai 2011, 09:00

Vanalinnas jagub kummitusi nii Toompeale kui ka all-linna, kuid esimest näivad tondid eriti armastavat. Kummitustest pole pääsenud isegi Eesti riigi süda – Toompea loss – ega ka valitsuse käsutuses olev Stenbocki maja.

Eesti parlamendi asukohas Toompea lossis sööstnud kord peaministri kabineti ühest otsast välja särisev tulejutt, mis meenutanud põlevat traati ja lennanud otsejoones läbi toa. Tulejutt läks läbi ka toalillest, mis oli järgmisel päeval närtsinud. Nädal hiljem sai lill aga elujõu tagasi.

Hilistel tundidel ja öösiti valves olnud inimesed on sageli kuulnud lossis samme ja näinud iseenesest liikuvaid ukselinke – vaatama minnes pole kedagi leitud. Endine Toompea lossi sekretär ja temaga koos viibiv naispoliitik olevat näinud ukse taga seismas mehevarju, kes ühtäkki haihtus. Samuti on naine tundnud, et keegi sasib ta juukseid. Valvuritädid pole tahtnud Toompea lossis töötada, sest öösiti kostvat selgelt, nagu astuks keegi laiast trepist alla, ehkki sammujat näha pole.

Riigikogu kummitused olla seotud hoones varem asunud vanglaga. Et vange piinati ohtralt, on ka kummitustel tule ja sähvatuste kuju. Juba koolipõlvest kummituslugudega tegelenud Mart Laar usub aga, et lossis töötavad impulsiivsed inimesed on oma isiksuste pulbitsemise ja energiaväljade keemisega majavaimud tagasi (või siis esile) kutsunud.

Parem pole lugu ka valitsuse asupaigas Stenbocki majas, Kanada saatkonna majas Toom-Kooli tänaval ega Lühikese jala väravatornis. Allpool ongi ära toodud valik vanalinna legendaarsematest kummituspaikadest ja -lugudest.

Kodulinna Maja algatusel ja initsiatiivil toimuvatel hilistel ringkäikudel "Vanalinnas kummitab!", mis on kujunenud kümne viimase aastaga vanalinna päevade vankumatuks traditsiooniks, saab kummitavaid paiku praeguse kaitseministri (ja endise peaministri) Mart Laari juhtimisel ka ise uurimas käia. Tänavu toimub tavaks saanud kummitusekskursioon järgmisel pühapäeval. Ringkäik stardib kell 23 Kodulinna Maja eest.

Vene 17: kuklasse hingav valge daam

1965. aastast paikneb Vene 17 kinnistul Tallinna Linnamuuseum, mille töötajad on näinud-tundnud kummalisi asju. Õhukeses poolläbipaistvas kleidis valge daam hinganud ühele muuseumitöötajale kuklasse ja puudutanud teda külma käega. Naiskummitust kohtas nõukogude ajal ka Moskvast tulnud kontrollija. Miilits ei tahtnud majas kõlavate imelike häälte pärast seal öövalves olla. Ka on majas uks, mille link vahel seletamatult alla vajub, ja aeg-ajalt vilksatab sajanditetaguse teenijatüdruku kujutis.

Rataskaevu 16: vanakuradi lärmakas pulmapidu

Majaomanik raiskas varanduse kergemeelselt ära ega teadnud, mida eluga peale hakata. Ühel ööl otsustas meeleheitel mees teha enesetapu, kuid just õigel hetkel astus tuppa tundmatu, kes palus luba korraldada järgmisel ööl ülakorrusel suur pidu. Tasuks lubas võõras üüratuid rikkusi, ent tingimusel, et keegi pillerkaari pealt ei kuula. Majaomanik nõustus. Kokkulepitud ajal saabusid ukse ette tõllad, maja ülemistes akendes süttis valgus ja trepp nagises, nagu astuks seda mööda suur hulk pidulisi. Ülalt saalist kostis imeilus muusika, kogu maja põrus justkui tantsijate sammudest, kuuldus häälekõminat. Kui kell lõi üks, sai pidu ootamatult ja salapäraselt otsa. Näis, kui poleks majas midagi puudutatudki.

Tasu omanik siiski sai ning elas edaspidi veelgi jõukamalt kui enne laostumist. Hommikul suri aga tema kammerteener, kes jõudis hinge heitmise eel vaimulikule pihtida, et oli salaja pealt kuulanud kuradi enese pulma. Pidutsejate lustlikke hääli on ruumist kuuldud hiljemgi. Sestap müüriti saal kinni. Et varjata kasutuna seisvat tuba, on ülakorruse vasakpoolseima akna tagusele müürile maalitud kardin.

Lühikese jala väravatorn: endisest timukast ja kurjategijast munk

1935. aastal Lühike jalg 9 kolmandasse korterisse kolinud vene daam märkas kord heledat valgust ja sellest eralduvat hallis rõivastuses munga kuju, kelle käed olid külgedele välja sirutatud ja pea rippus sügaval rinnal. Üleloomulikult suur mungaviirastus jäi samasse asendisse pooleks tunniks. Daam nägi munka ka suure risti kõrval põlvitamas ja põrandal, käed koos, palvetamas. Kahvatu ja sissevajunud näoga mehe silmad väljendasid suurt kurbust

1930ndatel paranähtuste uurimisega tegelnud Psüühiliste Uurimuste Selts pühendas Lühike jalg 9 majale mitu istungit ning sest ajast on hoone kohta teada vähemalt 16 protokolli, mis käsitlevad munga vaimu ilmumist. Meediumide väitel olnud munga nimi Justinus ja vaim teatanud ise, et pidas maises elus timukaametit. Hiljem hakanud ta mungaks, ent temast saanud ikkagi kurjategija. Mungad on viirastunud ka mujal Lühikese jala väravatornis ja väravas. 70ndatel Tallinna kuulsaimas kummitustornis elanud Arnold Kallasele ilmutas end aga umbes poole meetri pikkune kahe mastiga keskaegne laev, mis väljus ühest seinast, hõljus läbi ruumi ja kadus teise seina.

1988. aastal sai torni oma valdusse Hortus Musicus, vaimulik käis maja õnnistamas ning sestsaadik olla kummitused kadunud.

Stenbocki maja: verise kleidiga brünett näitsik

Valitsuse residentsis kummitab noor ja ilus tumedajuukseline tütarlaps, kelle valge kleit on täis heledaid vereplekke. Kummitus pärineb 1855. aastast. Tollal asus majas Tallinna Toomkooli poeglaste pansion. Maja komandandi tütar piidles ülemeelikult seal elavaid noormehi. Isa püüdis tütart korrale kutsuda. Kui too sõna ei kuulanud, haaras mees piitsa ja ajas tüdrukut mööda maja koridore taga. Viimaks ei jõudnud tütar enam eest ära joosta ja langes jõuetult maha. Isa oli jõudnud teda juba mitu korda piitsaga lüüa – nii määrdus tema pikk valge kleit verega. Vaim pole pahatahtlik, vaid pehme loomuga ja teeb möödujale aeg-ajalt sooja paigi. Teda on näinud nii endine peaminister Mart Laar kui ka aastatetagune valitsuse sekretär.

Maja keldris asuvas küttelaos kummitavad ka ehitustöölised, kes olid eluajal krahv von Stenbocki Hiiumaa pärisorjadest talupojad. Uus töö linnas osutus kurnavaks ja enamik neist suri palavikku.

Lai 29: vastuarmastuseta jäänud munk

30ndatel asusid Lai 29 hoones draamastuudio harjutussaal ja kontor. Majas elanud inimesed olla kuulnud, kuidas keegi lohisevate sammudega käib, tihti kuskil põrand naksatab ja keegi ustele ja seintele koputab. Öösiti pekstud nööripuntraga vastu voodit. Lisaks märgati korduvalt, et ühelt majaseinalt kaovad värv ja kate, paekivimüüri tekkinud avausest vahib aga välja ahastava grimassiga mehe pea, surmaläige silmis.

Majas elas XV sajandil kaupmehe ja raehärra Johann Büddincki kaunis tütar Margarete, kellesse armus Saksamaalt Tallinna jutlustama tulnud frantsiskaani munk Johann von Hilten. Neiu põlgas endast rohkem kui poole vanema munga ära. Vend Johann saadeti Vana-Liivimaalt välja ja too suri Saksamaal vangipõlves.

Toom-Kooli 13: saatanliku häälega kaunitar

Praegusesse Kanada saatkonna hoonesse von Brevernite juurde majutati Vabadussõja ajal üks Briti mereväeohvitser. Mees olevat oma toas näinud väga kaunist, kuid saatanlikult naeratavat ja õudust tekitava häälega naist ning sattunud selle tagajärjel hullumajja. Keskajal kuulus maja von Üxküllidele. Kui üks suguvõsa aadlinoormees abiellus eesti soost neiuga, olevat noorpaar karistuseks seina sisse müüritud.

http://www.ohtuleht.ee/428653