Rännakud maailmadesse

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Sissejuhatuseks:
Anorgaanilise maailma asukate tunnused. Kui siseneda rännakusse, siis neid kohates, on neil üks joon mis neid läbib, nad ei käitu inimese kombel.
Nad ei vasta ega käitu kunagi nii kuidas oodatakse.
Nagu tolteekides d.J mainis, et kõige hullemad või kangemat sorti an.olendid võivad võtta meie jaoks meie endi lähedaste inimeste kujud(kõige hullema all ei pea mõistma kurjust, vaid kavalust, ohtu inimkujust sõltuvale külalisele).
Sest nende juurde minnakse julgemini kui nt. tundmatu olendi suunas.

Vaadates nt. muinasjutte, siis nõiad ja olendid neis lugudes võtsid ikka inimesele meelepärasema kuju, milleks? ikka meelituseks, nt. lapse, ema, isa, hea sõbra vms. kujud, sest need on inimesele kõige lähedasemad ja inimene laseb end meelitada kõige kiiremini, lõksu.
Ja mis läbib ka müüte, ja muid vanu lugusi, siis teadvuse lõksu meelitamiseks on seda tempu hallidest aegadest kasutatud.
Ja et inimene on inimkujus kinni, piisavalt kramplikult, selle võrra on ka lõks nähtamatu.

Lugu selline.

Hommikul 8 ajal ärkan üles vibratsiooni peale, see raputas tugevalt ja sakutas, mu energiakeha kiskus end välja sakutuste ja veeretusele sarnanevate tundmuste, teel aga olend oli ka kohal, tundsin selle enrgiat kohal olevat ja lasen kõik toimuda, et välja kehast saada.
Jälgin samal ajal oma keha käitumist, tunnen et sakutus läheb tugevamaks ja e.keha hakkab pooleldi välja tõusma, näen oma käsi ja e.keha näeb füüsilistkeha ja e.keha korraga.
Mu füüsiline keha oli nüüd tundetu, mind selles polnud enam, suu ja nägu vajusid lõdvalt tolku, nägin seda ja tundsin, kui viimane e.keha osa mu kehast lahkus, siis enam ei tundnud midagi füüsilises.

Vaatan ringi, oleks nagu mu oma tuba aga ei ole, lagi kõrgem, asju vähem.
Tõusen püsti, mõtlen "ahaa olen väljas kehast".
Vaatan teleka asemel nurgas oli üks alus ja asju täis, asun selle juurde ja meenutan taotlust "näha an.olenite energiat".
Asjad olid kõik nii veidra kujuga, mida maapeal ei kohta. Võtan ühe neist kätte, mitte midagi ei saanud aru mis asi see oli, u.30 sm pikk ja 15 cm lai, ovaalne.
Hoian kahe käega kinni ja ütlen "tahan olendit näha", see hakkas kohe särisema ja surisema ja oma kujusi muutma, viskles ja vingerdas, ühest võimatust kujust teise. Lõpuks ma ei suutnud sedasi teda hoida ja see vupsas minema. Lähen laua juurde ja katsun veel mõnda aga ükski ei surisenud ega muutunud vaid olid elutud.

Rännak läks edasi, kus kohtasin oma emakujulist olendit, see oli vaikiv ja osavõtmatu, siiski küsisin ta surma kohta(ilmsi surnud), ta viitas selelle, et "surnud, mis asi on surm?". ma rohkem ei hakanud küsima, sest sealt poleks ühtki mõistlikku vastust tulnud, ehk siis vastupidi, inimese suhtes mõistlikku, sest see vastus oli vägagi mõistlik. Very Happy

Siis näen läbi lae, et taevas on tohtutu ketas, liigun õue uksest, seal sibas imelikke pisikesi loomi. Ketas oli täis tundmatuid sümboleid, ja ketas halikate pilvede tooni ka sarnases olekus ka aga täiesti korrektne ketas.

Õues oli lõpmata vaikne, lähen tagasi, ja mõte rännak lõpetada. Heidan sinna kust ärkasin enne ja vaevalt sain tagasi, kui tunnen, et miski läheneb, hakkab mu tekki sikutama.
Ajan ära siis aga ilmub uuesti ja hakkab tekki ülepea tarima ja sakutama rullima mind ja ma näen et mu e.keha hakkab taas väljuma, hall udukogu, käed tulid nähtavale ja mul oli neli kätt jälle näha.
Ja selle eraldumise käigus oli kohe ka mõte, raban taas kähku olendist, saingi kätte, nüüd oli suurem, ovaalne u. meetrine ja paksem u. 30-40 cm.
Ja jälles urises ja vingerdas, särises, oli nähtamatu energia kogum, siis hakkas tihenema ja oli ovaalne junn, mul läks tema energia surinal kätest sisse nagu elektrivool, kuid mitte selline valus nagu eleter, mahedam.
Kuid ma ei saanud teda jälle kaua hoida, kuna sebis ja vingerdas nii hirmsasti, et lasin käed lahti.
Siis mõtlen, et peaks nüüd tagasi minema ja lähenen voodile, näen oma laipa seal, mis mind üldse ei huvitanud täiesti ükskõikseks jättes aga teadsin, et ei saa seda keha liiga kaua tühjana hoida, sureb kätte ära, et esialgu ei lahkuks veel siitilmast.

Hõljun selle peale ja hakkan kehasse end vajutama, aeglaselt kulges ja vaatan veel oma nelja kätt nüüd, e.keha käed liikusid, füüsise omad mitte.
Mida sügavamele end pressisin, seda rohkem hakkan tundma vere liikumist kehast läbi südame õlavarde ja seal aeglaselt sõrmedeni, hakkas miski liikuma, terve keha torkis nagu siis kui magades vahel käsi või jalg sureb, mis on väga ebamugav. Tundsin kuidas süda aeglaselt lööma hakkas, kuidas veri ja soojus kehas liikuma hakkas, need olid enne laipkülmad.
Siis kui e.keha oli päris kehas, tajun siinset, vaatan tuttav tuba, süda lööb väga väga aeglaselt, ning ise loid ja tuim ikka veel.
Siis pani ületee elanik oma pläriseva motika käima ja siis tajun, et tahkestun.
Rännakute tagajärg ongi tihti see, millest ka d.J rääkis C.C-le, kui see ei tahkestunud ja käskis tal end kokku korjata. Mõnikord see kokkukorjamine võtab aega, eriti kui keegi ei sekku, siis on tihtilugu tagasimineku tõmme väga jõuline ja kisub sinna tagasi küllat jõuliselt, oleneb kui kaugel ära käidud on.
Selline üks lugu siis paljudest.

vabadus · Külaline

Kas sul kõik taolised rännakud sama hästi meeles ja mis on hea mälu saladus?

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Noh, ärge nüüd mind üle kah hinnake Very Happy

Võtaks kohe näite tolteekidest, kus d.J C.C-le ütles, kui ta oma(tal oli enamus teadvuse rännakud v.a need, kus ta enam ennast kokku ei suutnud korjata ja nõiad ta an.olendite maailmast välja kiskusid) rännakul objektidesse kinni pidi jääma neilt silmi lahti saamata, et "sa püüa objekte põgusalt jälgida, et sa neisse kinni ei jää ja need sind kaasa ei kisu tundmatusse."
Siis minu puhul, sama asi, ma pole neid silmitsenud nii, et need detailideni meelde jäävad, põhirõhk on rännakus endas, et seal oleks kord ja teadvustamine.
Kuid ma häälestun enne minekut taotlusele, mida rännakul tegema hakkan, selles rännakus oli taotlus enne sees, et on vaja an.olendid kinni krabada ja niikui üle sain, seda ka kohe üritasin.(aga see on üks uuemaid rännakuid, olid ka need ajad kus ma C.C kombel hinge vaakusin ja an.olend mu tühjaks imes, eks kunagi nendest ka mõne kirjutan)

Peale rännakuid kirjutasin kohe kõik üles detailselt, sest neid on palju ja mul kõik detailselt ei jää meelde siiski, sest palju me siin eluski oma paari tunni pikkusest tegemistest mäletame, rääkimata kogu päevast detailselt Wink

, vahest veel vähem kui teistes asendites ja maailmades viibides, mis oma teistsugususega nõuabki rohkem tähelepanu, kuna ka siin ilmas jääb meelde vaid see mis on meile tähtis.
Mulle on tähtis rännaku kordaminek laitmatult, teadvustatult ja see mille nimel läksin.

Selle teise rännaku kirjutasin peast, kus Kolmandasse Tähelepanusse läksin teema all "minu lood", kuna selle paberile kirjeldus on kaduma läinud, sest see oli ka väga ammu sooritatud, kuskil 15 või rohkem aastat tagasi.
Ja veel rännakuid on ka igat masti, väiksemaid, võimsamaid, uimasemaid, katkenuid ja pooleli jäänuid jne. need võimsamad jäävad tavaliselt meelde nagu tavaeluski, jäävad meelde sündmused, mis on meie hinge, teadvust liigutanud.

Aga selline see rännak oli ja paberile panin kirja just sellepärast, et võibolla avaldan kunagi ja siis on kirjeldus lihtsalt selgepiirilisem lugeda. Wink

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Üks põhjalikum rännak, olendi abi kasutades.

Ärkan üles mingite mürakate peale. Jään uuesti ja ärkan taas oma kõrvus ja väljapool selline trihh-kruiks-trihh-kriuks jne. heli peale, mis muidugi lähenes.
Tekkis kangestus ja tekki hakati ka sikutama. Olendi tegutsemine oli paralleel vibratsioonga ehk nagu üks ja sama. Siis see sama vibrats ehk an.energia kohalolek hakkas mind jalgest välja sikutama e.keha.
E.keha jalgu kisti üles.
Tunnen sügelust ja tohutut tirivat-sikutavat tunnet. Tunnen kuidas jalad eralduvad füüsisest, põlvedeni, keskkohani ja peani, aga pea ei tahtnud seekord eralduda.
Tundsin oma kahesust aga pea on üks, teadvus ka alles peas aga keha oli kõik juba tuim ja mahajäetud.
Siis tiriti mind peast sikutatdes ja käis raks läbi füüsise ning teadvus oli nüüd vaid e.kehas mitte füüsilises.
Tundsin enne seda kuidas tundetu füüsiline nagu tühi kott maha jäi. Mind sikutati keset tuba ja olend kadus.
Lähen kohe uksest välja, teadlikult, sest tahtsin teise mailma saada. Sain mingisse hoonesse, mis oli puhtusest steriilne ja korrektne(seal on pea alati selline puhtus ja steriilsus)
Leian seal paar olendit, kes inimkujul mu lähedasi meenutasid aga väga teismoodi käitusid, tuimalt ja rahulikult, oli ka keskkond väga vaikne. Küsin neilt meelega tahtes nende reakstsioone näha et "kas te teate, et ma sealpool teie lähikondne olen", vastus "meil pole mingeid lähikondseid(oli mõledud pereliikmeid kui selliseid)", ma "selge siis ma siin maailmas sündinud ei ole"(uudishimust, et kontrolllida olendite suhtes kas nad ikka on võõrad ja olid). Kolasin igalpool, väljas ka, oli ääretult vaikne ja rahulik.
Siis tunnen et virvendan ja kisub kehasse tagasi. Ärkan aga mitte siia vaid hoopis teise paralleeli ja tunnen, tuleb uuesti olend sakutama, jälle tekki ja nüüd üle pea ja ja mind torgiti kaela, vastikult ja lämmatavalt, kõditavalt, mis oli väga sant ja torkiv, mõtlen "ma ei saa nii sitas olukorras olla, pean midagi liigutama, kätte nt."
Puudus küll tahe ja aju käsklus, sest polnud ju päris siinpool aga siiski tegin seda ja olukord lahenes kohe, kuigi kael torkis ja sügeles kaua takka järgi.
Lähen kondama ja teadsin et nüüd olen veelgi teises kohas kui enne. Kuid olin seal vähe aega, varsti käis võpatus ka kukkumine tagasi kehasse, ning peal oli magus rammestus, mis oli väga mõnus.

Siis hakkas kõik jälle peale, algas sügelev krudin ja mind sikutati pealaest välja, e.keha ja teadvus tulid pealaest välja. Tunnen jälle, et pealaes käis raks ja mu füüsiline pea hakkas surema, nägu vajus tõllakile suu rippu, üksiki lihas ei töötanud, siis kael, käed, kere jne.
Ülemine e.keha osa oli väljas, siis tõusen jalust ja lops(selline lops oli) Very Happy

välja.
Lähen jälle uksest välja(kuigi saab ju lennata või läbi seinte ka.
Satun sinna kohta kus kõige esimesena olin.
Need kaks omainimeste moodi olendit olid ikka seal, ütlen "tulin jälle siia, ma käin sedasi igalpool", need ei vastanud aga lubasid mul vabalt ringi tolgendada kus tahtsin ja teha mida tahan.
Siis ilmus kolmas olend kes kah oli mu omkse moodi, aga too on siinpool surnud.
Läksime koos välja ja ikka oli väga vaikne, mõnus ning hämar. Siis olin seal juba tükk aega olnud, kuna ei kippunudki tagasi, väga mõnus oli.
Lõpuks istume selle olendiga kõrvuti ja ma vahin taevasse, ütlen "teie taevas on hoopis kõrgem kui meil", ta vastas "on või, kas teil on madalam", ma" jah ja meil on tähtkujud näha, teil on tähed kõrgemal ja peamiselt ühesugused aga väga mõnusad".
Siis mingi objekt lendas üle, üks täht ees teine taga nagu, (tuled sel puhul).
Väga vaikne ja sume oli. Mulle meenus, et olin siin väga kaua olnud, äkki ma ei saagi tagasi kehasse enam. Mõtlen "kui äkki jääkski siia, nii mõnus ja hea olla siin, kuid ei saa ka, ei ole vast õige aeg veel, sest kõik kes sealpool on jäävad must ilma, ja see oleks egoistlik, neid sinna leinama jätta, pean tagasi saama".
Võpatan sellepeale ja leian, et ma ei mäleta, kuidas tagasi sai(hakkasin seal tahkestuma). Küsin olendilt, et "ma ei mäleta kuidas tagasi minna, mitte ei meenu suunda näen aga kuidas läbipääs leida?". Olend vastas "vat meie ka ei tea, me ei tea kust sa tulid"
Ma "jah seda küll", mõtlen ja mõtlen mu jaoks aeg keha suhtes läks ikka edasi, hakkas mure, et ei jõuagi õigeks ajaks tagasi.
Siis mõtlen kõvasti et "ma pean kuidagi tagasi saama", siis tunnen, et kukun kusagile ja siis kukun laest alla kehasse, põraki, nii et voodi hüppas Laughing

, kuid ma ei olnud sugugi tahke.
Vaatan käsi, need hakkasid nagu siniseks tõmbuma, asun masseerima, raputama, tundus et olengi hiljaks jäänud ja tuli välja et olin ikka paralleelis.
Vaatan kella, see tundus õige, 8 läbi alles mõtlen "ei saa olla, nii vähe olin ära või", siis tunnen, et hakkab jälle surin ja vibra, ning tõmblen õudsalt. Vaatan silmi pärani meelega hoides, et milline ma olen kui sedasi lahkun, jälgisin kogu protsessi. Muud ma ei näind kui õlga ja õlavart, see tõmbles ja ülekere ka, siis raputus lakkas ja olin siin maailmas.
Vaatan kella, pilt hüples silme ees ja ma ei suutnud numbreid eristada, küll sundisin silmi fookuseerima ei saa ja ei saa, lõpuks siiski näen, kell on 9.45, olin nii roidunud , rammetu ja magusalt jõuetu, et kipun tagsi vajuma ära.
Kuid lõpuks jäin magama jälle ära ei läinud aga näen und taevast ja imelikest lennumasinatest, kuni ärkan 10.30 paiku.