Inimlikkuse tekkimine

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Alguses kui laps sünnib on ta ilma sellest kõigest, mida nimetatakse inimlikkuseks. Siis algab vanemate õpetamine ja selle maailma tutvustamine.
Laps on alul üsna sõltumatu kõigest sellest. Vanemad teevad kõik ära ja laps mängib vaid.
Edasi hakkab asi kinnistuma, vanemate ja ühiskonna tõekspidamiste kinnistumine, enda sellega samastumine, siis ühsikondlikud kokkuleppelised reeglid ja raamid kohale jõudma.
Inimeseks olemise vaated, olukord omaseks saama ja nõustmine sellega kui reaalusega mis on olemas, sest kõik teevad nii, näevad nii, kogevad nii, tahavad nii......jne.
Inimlikkus kasvab ja kinnistub meis, saab meie eluks ja meiks endiks. Me ei mäleta oma lapsepõlvest varsti midagi, kui puhas oli siis maailm meis ja ümber.
Unustame nii, et kui inimlikkus pihta saab, siis hakkame seda kaitsma õigustama, sõdima jne.
Nii kasvame kinni, et siis on imelugu alati mingite teistsuguste eluvormide, võimalikkuste, teadmiste suhtes, mis ei mahu nt. inimlikkusse.
Tegelikkuses polegi olemas inimest. On keha ja selles olev energia enamus, puudub ka teadvus v.a mõnedel.
Teadvus hakkab ka lapsel arenema alles vanemate laenatuse abil.
On mõned kel on enne teadvus, neil on alati ka kahene maailm.
Maailm/-ad, mis oli enne kehastumist. On ka neid, kes seda siiski ei mäleta aga hakkab meenuma, kui kogeb, kuuleb kuskilt, siis tunneb ka tema ära ja saab aru mida öelda tahetakse.
tegelikult on mõistetav, et on raske inimlikkust eirata, kuid seda pole tegelikult olemaski, see on ühsikondlik inimeseks olemise kokkulepe, mida vanemad lastele edastavad ja teistsuguseks olemise juba eos välja juurivad.
Vahel on nii, et kui sünnibki teadvusega laps, kui see on aga piisavalt nõrk, siis vanemate ühiskondlik surve, kuidas olla inimlik inimene vallutab selle ja lapsest saab inimlik inimene järgides vanemate maailma ja siis ka enamus astub alati ka vanemate eeskujul "ämbrisse", tehes sarnaseid vigu nagu nemad.
Ühsikond ei talu teistsuguseid(ajajooksul võib see paraneda, on ju mõningad märgid) ja need juuritakse võimalikult ruttu välja.

Piiblis on öeldud "keha ja vaim on alati riius".
Keha mis on inimlikuks õpetatud on mitteinimliku vaimuga riius. Kui me suudame end lõpuks aga sinnamaani ajada, et see nii enam pole, siis pole me jällegi inimlikud, duaalsed, maisuse sõltlased, ei mehed ega naised jne. siis oleme ühsikondliku maise ühistaotluse alt väljas ja inimlikkusest vabad.

tom · Liitunud: 26 Sept 2006 Postitusi: 326

kui ma õigesti mäletan siis ka Don Juanil oli lapsi? Või ma eksin?

säga · Liitunud: 12 Mai 2008 Postitusi: 310

raamatu järgi olid. ta isegi proovis neid, castaneda abil, peyotet sööma meelitada, aga ei õnnestunud.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Eks see mis enne nõiaks saamist nõidadel oli, oli inimliku inimese elu Wink

.
Kuskil oli ka lugu et dJ läks ühe lastega naise juurde elama ja võttis tema lapsi kui enda omi, vbl tegi neid ka juurde, noor miis ju, veri vemmeldas Laughing

.
Siis ta põgenes nõidade juurest mitu korda, sest ei talunud nende mitte inimlikkust.
Kunagi rääkis ta sellest ka CC-le, kes üllatus et dJ oli olnud tavaline inimene koos vigade ja kõige muuga.
Kõikidel naisnõidadel oli enne pere ja lapsed, va nagualnaised.
Põhiline mis vaimses abstraktses muutumises tekib, et inimlikkus jääb teisele kohale, mis inimestel on esikohal.
Teadvuse rõhuasetus muutub teiseks ja kui inimlikkus on teisel kohal siis ajajooksul see kaotab üldse mõtte, seda saab aga siis teadlikult inimeste maailmas kasutada, et mitte paista, hull, teistsugune, veidrik jms. Sellepeale pole vaja energiat raisataja sellist asja vajab enesetähtsus.
Aga seda teadvuse muutust ei saa sundida, see peab tekkima taotledes.

kaheksa · Liitunud: 12 Mai 2008 Postitusi: 186

inimlikkuse kujunemise puhul olen sellest mõelnud, et kui imik on inimestest ja eelkõige oma lähedastest rohkem eraldatud kui harjumuspärane ja "hea" oleks (on näiteks pikka aega haiglas), kuid siiski niipalju kontakti inimestega omab, et päris "metsikuks" (no nagu huntide kasvatatud lastest saavad loomad) ei kasva. Tal jääb puudu empaatiast, suhtlemisoskusest, võibolla veel millestki, millest ta aru ei saa. Kas selliselt kasvanud lapsel on oma poolikut inimlikkust kergem maha jätta kui "harmooniliselt" arenenud inimesel?

seesama · Site Admin Liitunud: 25 Aug 2006 Postitusi: 755