| Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat |
| Autor |
Teade |
vaatleja
Site Admin
Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280
|
 Postitatud: Esm Sept 25, 2006 12:46 pm Teema: Teadmatud e.rännakute juhtumid. |
 |
|
Kui kellegil on samalaadseid juhtumeid olnud või sarnasusi olnud, siis võiks neist kirjutada.
| kessika Tuulepesas kirjutas: |
Mul juhtus eile varahommikul üks VÄGA ebameeldiv ja hirmutav asi... Nägin unes, et olin just uinunud(käisin päriselus just ka vetsus) ja ärkasin selle peale, et sain unenäos sellise energiashoki, mis läbis kogu mu keha. Kohe sellise tõeliselt tugeva ja läbi jalataldade. Edasi oli siis selline uni, kus olin 100+10% veendunud, et olen tegelikult üleval…
Ühesõnaga - peale seda energiashokki nagu ärkasin üles ja sain aru, et see juhtum oli mul ninast verd jooksma pannud, mispeale äratasin üles ka oma mehe, kuna see oli kõik päris hirmutav. Tahtsime siis voodi peatsist lambi põlema panna, aga see ei läinud, samuti ei hakanud raadio tööle. Läksime siis koos pimedas vannitoa poole ja vahepeal põikas mees elektrikapi juurde, et kaitsmed taas sisse lülitada. Olime nimelt veendunud, et mina selle elektrilühise tekitasin. Olin meeletult hirmul ja kui kummardasin kraanikausi kohale, et oma verist nina turgutada, siis nõudsin, et mees mu selja taga seisaks ja ümbert kinni hoiaks. Ise koguaeg nutsin ja jubedalt kartsin. Ja siis üks hetk tuli vannituppa paljas mees... ja mulle tundus, et mitte heade kavatsustega ja tuli mu mehe poole (tegemist muidugi väga väikeste vahemaadega, seega mõni samm ainult). Mees siis tõrjus minu eemale, et umbes nii, et jookse ära, et tema tegeleb selle tüübiga, aga mina ei läinud, vaid hakkasin selle mehe poole Cho ku rei märki tegema...
Seepeale mees tuli vannitoast välja ja läks meie magamistuppa voodi
jalutsisse. Tegin seda märki tema poole 3 korda. Ja viimase korra ajal ärkasin päriselt ülesse... ja olin omajagu õnnelik, et omas voodis
olen...ja mu mees kummardus parasjagu minu poole... Olin nimelt teinud väga imelikke häälitsusi - rogisenud kuidagi. Lõpuks kui aru sain, et tõesti
meiega kõik ok on, siis saabus uus shokk... Hakkasin jubedalt nutma ja
hirmust värisema ja panin tule põlema - mis õnneks ka läks ja lõpuks ka
raadio mängima, sest see jube tunne ei tahtnud kuidagi ära minna... Kell
oli 6.30. ja ega me enam magama ei jäänudki. Ühesõnaga - päris kole värk oli.
Ei saagi aru, mis siis toimus?????????? Kas oli EHK tõesti uni, või? Tagantjärgi kui mõtlen, siis tegelikult ei olnud väga sellist tunnet, et see mees õudselt pahatahtlik oleks olnud. Välimuselt selline täitsa tavaline meesterahvas, aga, et ta sedasi meie koju ilmus, ju siis see tekitaski õudu... Isegi kui ma talle reiki märki tegin (kust mulle küll see sellisel hetkel meelde tuli?!), ei näidanud ta vägivallatseja märke - lihtsalt taganes. Aga selline tunne jäi, et kui kolm korda tehtud sain, siis ta ära ei haihtunud - aga mina lihtsalt ärkasin üles - pääsemine seegi... |
|
|
| Tagasi üles |
|
 |
vaatleja
Site Admin
Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280
|
| Postitatud: Esm Sept 25, 2006 1:11 pm Teema: |
|
|
| Sun Tuulepesas kirjutas: |
Nägin mõni päev tagasi und, mis oli kohutavalt ebameeldiv ja mida ise püüdsin lahti tõlgendada, aga tahaks teiste arvamust ka kuulda.
Nimelt olin mingis olulises kohas, pidin ametiasjus kellegi tähtsaga kokku saama. Ruumis, kuhu sisenesin, oli palju inimesi, millegipärast olin koos tütrega. Tütar läks minu ees ja lonkas üht jalga. Mina vaatasin, et näe, lonkab jälle, on närvis vist (tegelikult elus ta aeg-ajalt lonkabki kergelt sünnitrauma tagajärjel, kui miski teda erutab), samal ajal hakkasin ka enda jalgu imelikult tundma: puusast kuni labajalani välja. Siiskii oli tähtis asi ajada, surusin selle tunde maha ja astusin edasi. Inimesed vaatasid meid, tervitasin, osa tuttavaid, osa võõraid, noh, palju rahvast kohe. Siis tundsin, et endal kisuvad jalad puusast alates krampi. Kohe tugevalt, algul püüdsin neid ikka edasi liigutada, aga nad nagu takerdusid teineteise taha, jäid kinni, paindusid kõveraks - kuni ma ei suutnud neid üldse enam liigutada. Pomisesin vabandavalt, et ei tea, mis mu jalgadega lahti on, häbi oli ja õudne, ei saanud aru, miks nii. Siis kadus pilt eest, tuli pimedus, tundsin, et kukun. Vajusin maha, silme ees pimedus ja kehas nii õudne nõrkus, et midagi sellist ma küll varem pole tundnud, kui, siis ehk ainult narkoosi alla vajudes.Ei kuulnud, mis räägitakse, ei tundnud oma luid-liikmeid ega midagi, teadsin nagu, et see on surm, aga justkui ei kartnud seda, vaid lihtsalt väga ei tahtnud. Olin väga kindel, et ma ei taha ära surra, et mul on nii palju asju elus veel tegemata, ja nagu teadsin, et ma pean rääkima. Et see hoiab surma eemal. Ja proovisin rääkida, see oli tohutu raske, aga meeletu pingutusega ma siiski sundisin end kõnelema, veensin inimesi seal ruumis, et ma ei ole surnud. Kõnetasin ka Vana Surma ennast, kes oli nagu ka kuskil seal, ja püüdsin talle seletada, miks ma elama pean. Hirmsa pingutusega, sest ka huuled ei tahtnud ju liikuda. Ärkamine.
Jalgade liikumatus on seotud vist takistustega oma teel? Aga kuidas tütar sellega seotud? Ja see surma teema oli ka hästi kummaline, ma pole sugugi see inimene, kellele meeldiks mängida mõttega oma surmast. Vastupidi, mul ei ole aega ära surra, ma tahan selles elus veel liiga palju asju ära teha, väga konkreetseid ja olulisi asju. Muidu surma kui sellist ma ei karda, lihtsalt tahan enne oma tegemised ära teha.
Mida kostate? Kuidas sellest unenäost aru saada? Tunnen nagu, et see on oluline asi. |
|
|
| Tagasi üles |
|
|
olemas
Liitunud: 6 Sept 2006
Postitusi: 154
|
| Postitatud: Nelj Nov 16, 2006 9:41 pm Teema: |
|
|
| carmendanny Tuulepesas kirjutas: |
tere! tutvustaks ennast niipalju,et olen 28-aastane mees. siin foorumis uus. loodan tòsiselt,et keegi teist oskab mulle ehk head nòu anda vòi òpetust. et mitte pikka juttu trùkkida,asun asja juurde.
Esmakordselt tuli mul see "hoog" kui olin 16. magasin ja màletan,et nàgin veidrat und//.. jàrsku hakkas kòrvus imelikult surisema ja tundsin justkui,et mingi jòud surub mind òlgadest maha. selle peale àrkasin. tahtsin liigutada kuid ei suutnud.olin tàiesti halvatud ja ei saanud hingata. tundsin, justkui tòuseksin istukile,tunne oli kohutavalt ebaloomulik/ebamaine.. jàrsku olid mu silmad tàis eredat pimestavat valgust. seda vaid mòneks hetkeks. kui valgus kadus,olin istukil. keerasin ja nàgin enda keha ikka veel voodis magamas. hakkasin tohutult kartma ja olin hetkega tagasi oma kehas.kòik oli normaalne,kuigi kogu jòud oli minust kadunud,hààlt teha ei suutnud. kuid ònneks sain nùùd hingata. lùkkasin kuidagi ennast voodist maha,et vanemate toa ukseni roomata ja abi saada.. See oli siis esimene kord.
viimastel aastatel on sellist jama palju juhtunud. v.a.kehast vàljaminek.
imelik on see,et see kòik ei toimu mingi teatud peroodi tagant, vaid kuidas kunagi. nt ùhe kuu jooksul vòib 4-5 korda olla ja siis pool aastat vaikust jne. tàhtis on àra mainida,et alati kui see juhtub,on mul kàed ja jalad ristatud. st. vasak jalg ùle parema ja vasak kàsi ùle vasaku. 2 korda on see juhtunud àrkvel olles,poos on sama olnud. (1.autos kòrvalistmel ja 2. tòòl arvuti taga). olen màrganud,et need "hood" tulevad eriti siis,kui mul stressirohke periood.
alati, enne algust kuulen kòrvus surinat.see siis tavaliselt keset mingit unenàgu.edasi tuleb àrkamine,halvatus,sùdame puprdamine. ei saa liigutada midagi muud peale silmade, vòimsaim hààl,mida suudan endast
vàlja manada,on hale sosin.
paar pàeva tagasi oli uus hoog,see aga veits erinev teistest. paneb muretsema lausa. magasin,nàgin und,àrkasin jàrsku ùles. nagu alati - surin kòrvus,halvatus jne. tahtsin karjuda,et oma tùdruk kòrval
ùles àratada aga ei suutnud. ùritasin kogu jòuga liigutada kuid suutsin ainult liigutada sòrmi ja varbaid. pùùdsin oma keha kuidagi keerata tùdruku poole,pùùdes teda kàtega puudutada. ( kàed olid ikka veel pea kohal risti).
suutsin teda aint parema kàe sòrmedega puudutada kuid ta ei àrganud. kui kuidagi tema poole keerama hakkasin,nàgin midagi imelikku.. kàsi,mis oleks kui fosforist(nàgin justkui luude piirjooni helendamas,nii ajuvaba kui see ka ei tunduks..), hoidis mu kàtt kinni ja ei lasknud mul liigutada. seejàrel tundsin teist kàtt endale otsaette suruvat,takistades mul pead pòòrata. imelik on see,et sel ajal enda sees ma justkui rààkisin "sellega",et "kao minema,ma àratan ta ùles,kao kohe minema".. siis kòik kadus ja sain uuesti hingata kuid nagu alati - olin jòuetu. vòiksin jààdagi kirjeldama neid kordi,mis aastate jooksul olnud on,kuid saaks palju juttu. tahaks tòesti aru saada,mis toimub. loodan,et keegi siit oskab sòna sekka òelda. olen varem siin ringi vaadanud ja nt unehalvatusest lugenud kuid tundsin vajadust oma kogemus kirja panna,et saaks hingelt àra lòpuks. |
http://tuulepesa.zzz.ee/viewtopic.php?t=3145 |
|
| Tagasi üles |
|
|
vaatleja
Site Admin
Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280
|
| Postitatud: Teis Nov 21, 2006 5:58 pm Teema: |
|
|
Veel inimeste ootamatuid kogemusi.
Kuid ükski neist pole päris üleminek, sest suur vastusõdimine, hirm, paanika või lihtsalt rabelemine ei lase sinnani kus tekib eimiski ja täielik rahunemine südame seskumiseni.
Ülemineku eesruum aga küll. Siinsetes kirjades viidatatakse palju südame pekslemisele ja hingeldamisele, lämbumistele jms, aga kõik see peab täielikult kaduma, enne seda on organismis võitlus seiskumise vastu, mida võivad kasutada olendid, inimese nõrkuse hetke teadmatutelt energiat/teadvust saada.
Täielik üleminek toob täieliku rahu, sisemise tasakaalu, organism ei sõdi enam vastu ja probleem ei seisne enam millegi äraajamises, olgu või sõbralikult vaid ärkamises teisale täielikult. Siis siin ongi see d.J hoitaus ka C.C-le, et ärgu kaotagu end sinna ära, et olendid võivad tekitada pildi ja meelitava kohana, kuhu saab end igaveseks unustada, kui on teadmatult päriselt üle mindud, ei leia inimene tagasiteed ja sedasi on tegelikkkuse inimesi surnult ka leitud, terveid inimesi ja noori inimesi.
Ja siia tagasi tulles teisalt on sama lugu, süda ei peksle iialgi, vastupidi, seisab ja tükk tegu on seda korralikult käivatada ehk siis d.D sõnul ennast uuesti kokku korjata, nagu C.C-le ikka selgitas.
| Kevadine Tuulepesas kirjutas: |
Tere -kena kevadet!
Täna hommikul juhtus minuga selline kummaline lugu:
Saatsin mehe tööle ,lapse kooli ja kuna oli selline hea võimalus, siis otsustasin veel veidike laiselda Jäin juba poolunne, kiu tnnen-keegi tuleb minu kõrvale ! Ei näinud, aga tajusin ,et ta on selline pronksikarva ja näotu olevus Hakkas nii kummaline olla -õhk sai otsa , keha surises ja tekkis hõljumise tunne(jalgadest alates) Hirm tekkis. Rabelesin nagu välja , aga järgmisel hetkel jälle kõik kordus Mingi alateadvus -või ma ei teagi mis- käskis lugeda Meieisa palvet Nii ma ka tegin Aitas!
Olen tegelikult ennegi luupainajat kogenud, aga see oli peale narkoosi ja pidavat olema nagu normaalne nähtus ......
Aga see tänane kogemus oli nagu midagi-kuidagi teistmoodi Ja narkoosist on ka juba mitu head aastat möödas
Ehk oskab keegi midagi arvata ? |
| Kartul Tuulepesas kirjutas: |
Olen kogenud taolist mitmel korral.
Peamine on see "surin"..
Esimestel kordadel oli see tugevam, edasi pisut pehmem. Viimati tekkis hõljumistunne (või reaalne hõljumine?).
Võõraid olendeid pole aga kogenud kordagi.
See ei tule ainult poolunes - paraku jah, seni (õnneks) on see tulnud vaid horisontaalasendis olles
Kord olin lihtsalt voodis, olin tõesti unine, kuid ei maganud, lihtsalt vedelesin voodis. Järsku algas see surin (see on mõttega kontrollitav), laskusin sellesse ja märkasin, et ma ei suuda oma keha liigutada, keskendasin selleks rohkem jõudu.. Lõpuks eemaldusin sellest.
Märkasnin, et oleks võinud lühikese aja jooksul taas sellesse "surinasse" siseneda. Muide, silmad olid kogu selle aja lahti, samuti tajusin kõike enda ümber toimuvat normaalselt. Inimene minu läheduses midagi ebanormaalset ei märganud (peale selle, et ma üritasin talle justkui midagi öelda).
Ühel esimesi kordi tabas see mind poolunest, tüüpiline - surin kuskil kuklapiirkonnas ja peas, märkasin end ühes avaras, suurte akendega ruumis, mis oli hämar, justnagu kuuvalguses vms.
Paraku, olen enam kui kindel, et see oli pelgalt üks selge unenägu.
Viimane kord toimus taoline surin kuskil 1 kuu kauguses minevikus. Olin siis oma kajutis, naril. Äki tundsin seda surinat, see polnud niiväga terav kui esimestel kordadel.. avasin silmad, järsku tundsin, et mu jalad tõusevad õhku, edasi tundsin seda kogu kehas. See oli reaalne hõljumistunne - isegi niivõrd, et kartsin narilt alla kukkuda (kuna laev suhteliselt tugevasti kõikus), seepärast ei saanud ma sellele surinale keskenduda..
Ehkki jah, oleks võinud. See tunne oli tõeliselt vinge.
Imelik oli selle surina juures see, et selle väljundi hõljumises leidsin justkui ise.. see tundus kuidagi nii loomulik.
Olen püüdnud seda surinat teadlikult esile kutsuda, ei ole aga senini edu olnud.
Mõned mu tuttavad soovitasid mul arsti juurde minna ja vererõhku ning südametegevust kontrollida. Ei läinud. Mulle on juba varem koormusteste, EKG-d, EEG-d ja muud taolist tehtud, vererõhuga probleeme pole. Testid näitasid, et olen igati terve ja vastupidav. Kergesti haigestun vaid viirustesse, eriti sellel aastal - ma pole eales tihemini tõbine olnud.
Niisiis, kas keegi oskab kommenteerida? |
| Mina 13 Tuulepesas kirjutas: |
Minu budistist õpetaja rääkis sellise loo, mille paikapidavuses pole mul alust kahelda.
Kui alles õppis kloostris, oli tema toa akna taga suur, kole ja jubeda välimusega puu. Tavaliselt magama minnes tõmbas õpetaja kardinad ette, aga ükskord unustas. Oli kuuvalge öö. Õpetaja jõudis märgata ainult mingi tumeda kogu eraldumist puult kui ta tundis, kuidas teda tohutu jõuga surutakse voodi sisse (ta lamas selili). Ta oli juba lämbumas kui ta suutis lõpuks selle olevusega rääkima hakata. Ta ütles kogu südamest, et tema elu eesmärk on vaimselt areneda ning tuua õnne ja vabadust kõigile elusolenditele (ka lämmatajale) ning tal ei ole vähematki asja kellelegi halba teha. Nii kui ta selle öeldud sai, olend lahkus ja ei tulnud enam kunagi tagasi. |
| swelram Tuulepesas kirjutas: |
Hmm... paar päeva tagasi kogesin sellist asja. Heitsin päeval pikali ja niisama lesisin liikumatult ja ei mõelnud millelegi. Järsku tunnen, et ma olen poolunes ja kogu keha on roidunud nagu ta magades on. Ja selline tunne oli nagu keegi tõstaks ja liigutaks mu käsi ja jalgu. Ja nagu oleks lähenenud mu peale ja hakkaks lämmatama korraga kogu mu pead ja kaela. Selle peale mul tuli meeletu hirm ja ma hakkasin hingeldama, ma ei tea küll kas päriselt või unes. Järgmine hetk ma ei mõelnud millegi peale ning jäin samasse asendisse. Nii mitu korda ärkasin hingeldades ülesse, iga kord oli kägistamisetunne väiksem. Peale seda hakkasid tulema veidrad unenäod. Võiks öelda nagu 3D unenäod, kus vaatad aknast välja ning see vaade ongi selline nagu ta tegelikult on, mitte moonutatud ega udune. Ja kassi silitades tunned reaalselt, et sa teed seda.
Ise samal ajal teadsin, et ma olen poolunes kuid samal ajal uskusin, et ma vaatan reaalselt aknast välja. Pärast elukaaslane rääkis, et olevat vaatama tulnud, et miks ma nutan ja mis ma räägin. Ma olevat talle näkku naernud ja siis üles tõusnud. Tavaliselt ma ei räägi läbi une, eriti keeltes mida olemas ei ole.
Okei, mis sellest, et selline vinge kogemus? Täpsemalt mind häiris see kägistamise ja paanikatunne. See oli liiga reaalne. Ega sellised asjad ohtlikud pole? Paljud inimesed surevad magades. Kes teab, mis nendega toimuda võis... |
| zahara Tuulepesas kirjutas: |
Tere! Kuna siin forumis on kyllalt palju ysna kogemuste rikkaid ja selles valdkonnas harituid inimesi, siis paneksin kirja oma yhe ebameeldiva loo ja loodan saada nöuandeid vöi arvamusi toimunu seisukoha vötmiseks ja miks mitte ka näpunäiteid uuesti sarnasesse olukorda sattumisel.
Hoiatan ette ära,et jutt vöib olla segane aga annan endast parima, selle vöimalikult selgeks yles tähendamiseks.Nimelt lugu on tegelikult aset leidnud kahel korral ja sisu selline:
Magasin oma vanemate kodus...oma toas. See oli suvine aeg ja seega väljas juba valge...korraga sattusin nagu transsi vöi lihtsalt imelikku situatsiooni....sest olin nagu osaliselt juba ärkvel vöi siis nägin nagu unes unes ennast magamas......nägin ,et korraga läks mu tuba suht hämaraks, sest väljast tuli taevasse kiirelt tume ja hall pilve mass....ja käis köva köue myrin! Yhtlasi magasin suvel ka aken alati irvakil ja koos pilve tulemisega nägin kuidas mu avatud aknast lipsas tuppa ka tume vari....Selgeid piirjooni tal polnud aga tajusin ,et see on ääretult kuri ja samas nagu teadsin ,et oli meessoost. Ära ehmatas aga väga see,et korraga istus ta mul rinnul ja röhus kogu oma raskusega.....Ma olin töeliselt ehmunud ja hirmul ja pyydsin korduvalt töusta...natuke see mul ka önnestus, aga siis röhus ta tugevamini ja sain aru ,et selle jöu vastu ...mina muidu tugev inimene fyysiliselt ei saa......Loomulikult jooksid silme eest läbi nöuanded mida kuulnud olen...ehk siis pyydsin lugeda meie isa palvet, mis ei aidanud ja samas ka kujutada ennast voolava veel alla....andis kyll hetkelise efekti ,aga siis alustas taas.....
Löpuks ärkasin päriselt ylesse.....Täiega hingeldades ja ikka veel fyysilist kurnatust tundes.....Esimese asjana sulgesin akna, ilm oli kyll pilves, aga äikest kuskilt kyll ei paistnud...Riietudes oli ikka veel ääretult ebameeldiv tunne ja hirm vöi paha tunne,et see vöib veel mu toas olla...Köhe oli..Paaril järgneval päeval oli lugu veel detailselt silme ees ja vältisin pimedust ja isegi pimedas magamist. Aken jäi terveks suveks magades suletuks. Sygisel juhtus see teises kohas magades taas. Köik oli endine. Hirm oli suur aga ometi pisut väiksem ,sest teadsin juba mis nyyd juhtub.....ka seekord ei aidanud midagi...kannatasin lihtsalt ära kuni ta kadus......
Nyyd on viimasest korrast pea pool aastat ja hetkel kokkupuuteid enam pole olnud...kyll aga on köik meeles...hetkel nagu väga sellele mötlemine ei hirmutagi ,aga närib kysimus, et mis see olla vöis?
Suured tänud, kui keegi tarvilikku nöu oskab anda! |
|
|
| Tagasi üles |
|
|
vaatleja
Site Admin
Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280
|
| Postitatud: Reede Dets 08, 2006 7:46 pm Teema: |
|
|
| aX Para.veb foorumist kirjutas: |
Magasin...kella ei oska öelda, ja olin mingis unes mida ma ei mäleta, mingi hetk muutus keha kangeks, mingi värin ja krambid käisid läbi, ja kuulsin mingi tüdruku kisa...kogu une vältel ennast liigutada ei suutnud, isegi mitte silmi lahti teha (unes), ja valus oli.Mingi hetk kukkusin ise röökima oma füüsilise kehaga omastarust, aga keegi ei kuulnud seda.
2 min vanadel andmetel - õde ütles, et ma olevat vetsu läind, ja terve hunniku asju maha ja potti visand ?
Kui ma liigutada ei suutnud, kuidas sai see juhtuda ?
Väga sick oli see igaljuhul, ja pole esimene kord. |
|
|
| Tagasi üles |
|
|
oleneb
Liitunud: 8 Nov 2006
Postitusi: 23
|
| Postitatud: Püh Veeb 18, 2007 8:16 pm Teema: |
|
|
| enamus siinkirjeldatud juhtumeid on nn. "unehalvatus", inglise keeles "sleep paralysis", kes viitsib otsida.. tegu täiesti tavalise ja teaduslikult seletatava nähtusega. Endal mitmeid kordi juhtunud. |
|
| Tagasi üles |
|
|
betty
Liitunud: 28 Aug 2006
Postitusi: 302
|
| Postitatud: Püh Veeb 18, 2007 8:23 pm Teema: |
|
|
See seletab kõik, jah ?  |
|
| Tagasi üles |
|
|
oleneb
Liitunud: 8 Nov 2006
Postitusi: 23
|
| Postitatud: Püh Veeb 18, 2007 8:25 pm Teema: |
|
|
| betty kirjutas: |
| See seletab kõik, jah ? |
kõik mis tundub tavalisest füüsilisest reaalsusest erinev, ei ole alati midagi müstilist.  |
|
| Tagasi üles |
|
|
betty
Liitunud: 28 Aug 2006
Postitusi: 302
|
| Postitatud: Püh Veeb 18, 2007 8:30 pm Teema: |
|
|
| Ma ei mõtle, kas asi on müstiline või mitte, vaid lihtsalt teadlikkust sellest, mis toimub. Et tahaks (kogemuslikult) rohkem teada asjast, mitte ainult rahustada ennast umbes nii, et see on täiesti tavaline ja teaduslikult seletatav. |
|
| Tagasi üles |
|
|
vaatleja
Site Admin
Liitunud: 26 Aug 2006
Postitusi: 2280
|
| Postitatud: Püh Veeb 18, 2007 8:31 pm Teema: |
|
|
Jah, olen sellest kuulnud küll aga sellel on põhjus.
Tekkepõhjus on aju väljalülitumine osaliselt, mis on ka päris halvatuse puhul, kus aju ei anna õigeid käsklusi ja keha ei tööta, sest on vigane nt. õnnetuyste puhul, keha ei allu ja aju ei käse.
Kui aju ei tööta, ei tööta ka keha ja mis siis saab me energiakehast?, see hakkab väljuma. Kohast kus olla ei saa, lahkub energia ja teadvus. Halvatus piirneb selle vaheosaga ja seal on inimteadvus ning energiakeha nihkes, mitte päris väljas. Surres lahkuvad mõlemad, sest siis pole keha kus olla.
Nii, et aju väljalülitumise häirete oht on selles, et kui teadmatult kõik välja lülitub siis surrakse magamise pealt või kergem variant, varjusurm, või variant, ei osata tagasi tulla.
Kui me veel tagasi saame, siis aju töötab ja kogu energiakeha ei lahku. |
|
| Tagasi üles |
|
|
seesama
Site Admin
Liitunud: 25 Aug 2006
Postitusi: 755
|
| Postitatud: Püh Veeb 18, 2007 8:37 pm Teema: |
|
|
| Jah vahesid tuleks õppida tegema ! Kuid seda ei saa ammendavalt ennem teha kui pole endal piisava ulatusega kogemusi ! Ennem seda on "võimatu" eristada, nagu maapealt silmajärgi erinevate tähtede tegeliku kauguse ja suuruse õige eristamine. |
|
| Tagasi üles |
|
|
|
|
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes
|
|
KKK
Otsi
Liikmete nimekiri
Kasutajagrupid
Registreeri
Profiil
Privaatsõnumite lugemiseks logi sisse
Logi sisse
