Duaalsusest tingitud ilu mõiste

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Mis on ilu ja kuidas on see vaataja silmades.
Ilu mõiste alused väljenduvad inimese väärtushinnangute tasandist.
Nt. kui inimene näeb ilusat kaasinimest, siis see läheb talle korda, sest ta ise asub samal vundamendil.
Samas teises asendis olijat duaalne ilu ei kõida üldse, vaid tekitab pigem kõrvaltvaataja efekti, näha mida duaalsus väärtustab.
Näiteks on ilu mõiste alla kõik kaunid lilled pandud.
Ilusad jah, kuid need on tegelikkuses vaid rohi, mis kuivab kui ta oma juurtest eemaldada nagu ka inimene,kes surnud on vaid kõdunev kest ja üsna kiirelt inetu.
Lille ilus nägu on tegelikult mullas juurte näol ja sööb sealt oma "suuga"(juurtega toitu), kaunis õis aga tagumik, kus asub emakas ja seemned tulevikus.
Kuid duaalsus tõlgendab lille tagumiku ta näoks Laughing

Näiteks mõõdab ka duaalsus kõike duaalsuse vaatenurgast, Universumi lahtiseletamine, füüsika seadused, olendid, looming, kunst, luule, Jumal on ka duaalsusse tõlgendatud, tehtud temast vanamehe kuju jne.

Rituaalid on samuti duaalsusest sõltuvad, nt. kujude kummardamised, mis enamus on inimese kujud(Igasugu iidolid, jumalakuju inimesena, inglite kujud tiibadega inimesena, lastena, ehk tundmatu on pandud inimkujusse jne), on ka loomade ja nende kuju kummardamised, puude ja kivide kummardamised, seda vajab duaalsus, polaarsus, kuna tervik ei vaja objektiviseerimist.

Nt. loom, tal on omadusi käibel, mida inimene ei kasuta, duaalsus väärtustab seda kui eriomadusi, mis on aga tervikul nagunii olemas ilma selle tähtsustamata, nt. puu: maast väljuv vars, ammutab maast toitu, omab eritunnuseid ja energiat, kogub ümbritsevat infot ja on spetsiifiviliste omadustega ja eri sorti mahlandusega, ehk see liigub temas, et olla elus hoidja nagu inimeseski ja need puud on ka inimese teadvuses olemas, siis kui duaalsus ei sekku.

Võttes kivi, lõpmata seisev, isegi mahlu pole, anorgaanilisele maailmale lähemal, sest on lõpmata seisev ja kristalliline, säilitamaks kohalikku infot.
Kuid kõiki neid ja ka inimest ühendab Maa, Maa on selle kõige algallikas, mis selle peale kasvab, kõik duaalsus mis sellest väljub on maast siin tasandil, aga energia ja vaim hoiab omakorda Maad elus, mis siinset kasvatab.

Üks iformatsioon humanoididelt on selline:"Inimene kummardab kõike, mis loodud, aga ei kummarda kunagi Loojat ennast"(abstraktne Vaim).
No mõned ikka "näevad" ka loojat, vaid juhul kui see pole inimkujusse rüütatud,(C.C raamtutes hästi välja toodud, kuida C.C inmkiju ilmutuse ette kummardas) kuid siis ikkagi kummardatakse loodut n.n "inimese kuju" millesse on rüütaud looja.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Võiks lisada veel selle, nt. sõna "loodust nautima". Ma lähen loodust nautima. Kuid kas loodus ka end naudib?
Seal käib tegelikult meeletu rabelemine, põgenemine, tagaajamine, söömine ja sigimine.
Lind laulab kevadel, et kaaslast kohale meelitada, puud ja lilled õitsevad, et seemendatud saada ja sügisel järglaste seemned maha jätta.
Alati tuleb aga ka neid kes su pojad nahka panevad, seemned ära söövad, õied ära söövad ka lehed saavad söödud, alati varitsetakse kedagi kes ära süüa, ja alati põgenetakse kellegi eest.
Kuid duaalsus näeb pinda, ilus lill, ilusad õied, ilus loom ja lind, laulavad häälitsevad, sumisevad.
Lill lõhnab ja on värviline selleks et putukad neid tolmeldaks, et toota järglasi(seemneid).
Nüüd võiks sama öelda tsivilisatsiooni kohta, kes rabelevad elu eest et ellu jääda siin ja kes seda naudivad. Inimene on end loodusest sõltumise tasandist välja aretanud ja nüüd ta sellest ei sõltu, vaid käib nautimas, mida ükski loom teha ei saa, ka kõige suurem kiskja mitte.
Ka Tsivilisatsioon on nauditav tegelikult ja mida rohkem uueneb, seda parem, sest iga uuendus on uue energia tooja, inimesele õppimiseks, kogemiseks ja kasutamiseks.
Kuid on ka inimesi, kes seda nautida ei saa, olles pidevas töörügamises, järglastele toiduhankimises, raha ja asjade puuduses, nagu tagaaetav loom metsas jne.
Kõiges on kõike ja ka duaalsest maailmast saame leida nii mõndagi, mida rakendada edasi minekuks duaalsusest väljapoole.