Rahumeelsus

sombra · Liitunud: 29 Aug 2006 Postitusi: 172

Kas mina saan elada rahumeelselt selles julmas ja vägivaldses maailmas?

Kui rahumeelsus on see, et ma pole konfliktis sellega mis on, ma ei õigusta ega mõista seda hukka, siis nähes kellegi poolt toimepandud julmust ei saa ma midagi teha, sest siis oleks see vägivald selle julmalt käituva tegelase suhtes..? Ta lihtsalt teeb niimoodi...
Mis on rahumeelsed valikud...?

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Tuleks "tõusta" nende asjade kohale. Üks asi on nendega kaasa ähkida, teine asi on kõike tähele panna ja ka sekkuda kui vaja aga ise sellega samastumata (raske sõnastada), me ei saa kõike tõsiselt võtta, need asjad ei lõppe, me ennem kooleme ise maha ja peale meid käib ikka sama jant.
Et kui tunne on et peaks sekkuma, siis me ei ole ise see emotsioon, või ei hakka emitsioneerima asjade pärast mis maailmas on, se pole lihtne, vastupidi.
Piiblis on selline näide Joh.Ilmut. "kes käivad Jumalaga, istuvad mere rannal ja vaatavad mere vahutamist, ja meri on rahvas...", seda on välja öeldud lausa.
Nii ongi ma näen, kuulen ja arvestan aga ma ei ole see meri ise, ma istun rannal, olen rahus ja kuival.
No see oleks näide sellest ikkagi et mind ongi nagu kaks, üks on see vaim minus mis on üle inimlikkuse(rahu ja vaikus) ja teine on see mina kes on tegus inimesena, see et ma pealt vaatan ei keela ka sekkumast aga kui ma sekkun siis ma ei hävi, sest ma ei samastu olukorraga.
Maailm on vägivaldne, see ei muutu enne kui mingi imeläbi tekib sellest tasandist kõrgemale tõus.
Või oleneb mida sa vel selle all mõtlesid.

sombra · Liitunud: 29 Aug 2006 Postitusi: 172

Ma ei tea mis moodi see on ja ainuke viis on vist kogeda rahumeelsuse võimalikkust, sest teoreetiliselt võib jõuda eiteakuhu.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Jah, teadvustatud ühendus taustaga nt. Tegelt maailma üldpilt on siin nii lootusetu, et tekib minnalaskmismeeleolu kui asja tervikuna vaadata, kuid mitte meeleheite, meeleolu ega objektiivne mure ei tohiks seda saata seda, vaid kontrollitud teadmine et mina saan asju aidata või muuta vaid neid, mis on minu võimuses, üle selle mitte, üle oma varju naljalt ei hüppa, see muutub siis juba märterluseks, ohverduseks jms. eneselõpetamiseks aga maailm ajab ikka oma asja samamoodi edasi ja
on sama asja ajanud tuhandeid aastaid, kuni siiani.

Üks inimeluke pole suutnud midagi muuta, ei muutnud ka Jeesus, andis vaid info inimkonnale, kuidas inimene saaks paremaks, aga teod ja otsused jättis inimese enda teha.

Tolteeginõiad eraldasid jälle end sellest mässavast maailmast nähtamatu müüriga, maailm ei tundnud neid ära kui nad rahva seas olid(on) ja nende nõia maailmast teand keegi, ikka selleks, et ka nemad teadsid et maailma ei muuda miski, kui ise muudad end ja aitad kuidas võimalik elus ja kui pole võimalik, jääb aitamata nii ennast kui teisi.

Reaalsus on väga halastamatu ja julm, kohati maailma vaadates tekib tunne, et see on põrgutasand ja kui seda õppida teadlikkusega vaatlema ning ennast sellega mitte samastama, olles selle kohal/kõrval, siis on see vägagai sarnane keeva väävli ja tulise märatseva põrguga, kui jälgida maailmas toimuvat.
Aga seda ei peaks võtma karistusena siin elades, pigem kogemusena ja ellujäämis kunstina(mõtlen vaimselt ellu, keha kipub siiski kaduv olema tavaliselt)