Inimese tähtsus

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Kui tähtis on inimene Universumis?

Inimesel pole end kellegagi võrrelda, et oma tähtsust teada v.a oletus ja enda meeleline kujutlus endast, kuna piibel ei tähtsusta ei Vanas ega Uues inimest, kui vaid vaimu inimeses.

Samavõrd võib olla inimmaailmale parallelle, kus ollakse inimesega korraga alguse saadud, ehk on üks külvamine igale poole korraga.
Ka kui katsepolügoon kust saab siis näha mis sest Adam orjast lõpuks saab.

V.T on jumal öelnud "ja Mina vaatan pealt, mis teist lõpuks saab", see meenutab kangesti seda, et inimest jälgitakse ja lastakse iseolla, kuid Jumal sekkub ometi, siin võib tegu olla selle lausega piiblist "lõpuaega peab kiirendama, muidu ei jää ühtki elusat hinge alles".
Praegu kõik kiireneb ja kiireneb.

Prohvetite järgi, keegi peab inimkonda sekkuma, et mõni, kes veel teadvel/elus on, ei kustuks koos ülejäänuga.
See noot läbib nii V.T kui U.Testamenti, mida kinnitavad ka tolteegi Uued Nägijad. Võiks öelda et inimkonda hirmutatakse. Kuid pigem hoiatatakse. Hea isa ikka hoiatab oma last ohu eest, ulakas ei kuula seda, mõistlik paneb kõrvataha.

Kui piibli Jumal või jumalad praagivad inimkonnast suure protsendi välja aga tervet ilma ära ei hukka, siis on tegu näitega, et mingi % jääb alles kui arenguvõimelised, kes võivad kõlvata ka kohtuma ja suhtlema teiste maailmadega.
Kui tähtsad me siis ikkagi oleme Jumalale?

Inimene on ennast arvanud kõige tähtsamate hulka, loodusest, loomadest tähtsamaks, tulnukatest tähtsamaks, olenditest tähtsamaks, prohvetitest tähtsamaks.

Keegi pole inimesele seda öelnud, et ta on Universumi tähtsaim. Ta on pigem üks kõige/kõigi seast, kes võib saavutada tähtsuse vaimsel tasemel, kui ta ennast enne ise ei hävita.
Ufod kui olnedid on inimkonnast ees arengult aga info on tulnud, et ka nemad on alustanud samast tasandist kus inimene aga palju kiiremini edasi jõudnud kui inimene.

Jumalale on väärtus ka vaid üks inimene maailmas,kui rohkem pole, ja seepärast ei lase veel maailma puhastada kõigest, et selleasemele uus kasvama panna, enne kui teatud protsent on täis ja piiblis:"ja siis Ma rullin vana maailma kokku kui vaiba, ning teen kõik uueks".
Jumala pikk meel on see, et ta enneaegu ei lõhu oma loodud maailma, kuni üks teadvus veel särab.

Kui tähtis on siis ikkagi inimene. Võiks öelda et kõige tähtsam ja võiks öelda, et kõige tähtsusetum.

Inimene muutub tähtsusetuks siis, kui ta valib surma, see on tema otsus ja valik ja surm on teadvusetus. Mida eelistame, kas teadvusetust või teadlikkust? Kas vaimset surmaund või vaimset ärksust? See on inimese otsus.

Miks on piiblis räägitud surnute ajast, aeg kus sünnib teadvusetuid inimesi, kes on vaid siinse tasandi teadvusega, mis koos kehaga hääbub.

Kes oleme meie, kas need 10 neitsit kes arukalt lampidesse ka õli panid, et Isandale vastu minna, kui aeg käes, või need kes küll lambi võtavad aga õli ei pane?
Ehk siis vaimne laiskus ja inimlikkuse eelistamine vaimule.

Kuid 100% teadvuse helendus on muidugi eriline saavutus siin tasandil, enamus ei ole selleks suutelised, seega on ka piiblis lause "
teie seas on 30 sed, 60sed ja 100sed, kes mind tunnevad".

Või siis, Kui Isand läks ära, andis ta ühele 5kuldmünti, teisele 2 ja kolmandale 1, öeldes "seni kui ma ära olen, tehke teine samapalju juurde". Ühesõnaga vaim andis ja meie hakkame tegelema asjaga või siis ei tegele, pidades end juba valmis olevaks, sest vaim andis juba midagi, või ei andnud aga ikka oleme igavesed. Kuid vaim ei anna ilmaasjata.

Kui ühele anti ainult 1, seega oli tema võime teha üks veel juurde, kuigi ta valis viisi, et hoidis seda alles aga juurde ei teinud.
Kui inimesele vaim ilmutab ja annab talle midagi teada ja kui me seda vaid säilitame ega tee juurde, siis on saatus see, et me kustume.

Kirikutes on selline surnud usk ja paigal seisev kuldmünt aastasadu, mis on muutumatult üks, seega surnud. Inimeses on sama lugu, kas hoiame paigal omale antut või püüame asju edasi arendada.

Edasiarengu kohta võiks küsida, kuhu/kuidas? Sellele pole ühest vastust, vastus on meie sisemises erksuses ja huvis, mis edasi, või laiskuses, et las olla, kui anti.
Kui me ei osak edasi minna, nagunii ei oska,keegiei oska, sest Vaim pole äraarvatav, siis edasi saabki, küsides teed ainult Vaimult.

valgevari · Liitunud: 29 Jan 2007 Postitusi: 18

eh, jah see on nagu kõikide nende küsimustega. nagu "miks ma siin olen"

sääraste küsimuste eelduseks on mingi state of being or mind. kui see...hmm state Laughing

oleks teistsugune siis ei oleks ka selliseid küsimusi.

pealegi et nendest küsimustes üle saada ei tule mitte neile vastu võidelda vaid muuta iseend ja mida vabamad me oleme enese-peegelduse orjusest seda vähem vajalikuna need küsimused ka tunduvad.
_________________
our true nature of mind is void, stillness
and our true abilities are limitless

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Sellised või sarnaseid küsimusi olen kohanud foorumites ja mujal.
Kuid vastus mida anda on tekitanud tüüpilisi vastureaktsioone, kuna kui puududtada inimlikkust nt. ja vastus pole inimesele ja inimlikkusele meeltmööda, siis hakab pihta nagu C.C sõdis d.J-le aastaid vastu oma inimlikkuse õigustamiseks.
Inimlik tunne et me oleme surematud(sellest rääkis ka d.J) tunne, enesetähtsus või kujutlus, et inimene on niigi surematu, ükskõik mis elus teeb ja kui sellele lisada et, selleks peab ennast siiski muutma, on kuri karjas, omas praktikas olen selle otsa ümberkukkumiseni jõudnud Laughing

Midagi eriti jäika on inimestes, eriti lööb see välja kui inimlikkust puudutada Laughing

.
Nagualid valisid kaua oma õpilasi, aastaid, sest nad ei leidnud sobivaid kelle vaim vähegi sobiks painduma, pole kedagi, muidu võiks tänavalt kohe rabada mõne Very Happy

.
See jäikus läbib kogu ühiskonda, sest ühistaotlus on nurgeline, kandiline ja piiratud, käi nina maas, tee õigel ajal pere, ole korralik kodanik, rüga tööd, ära iseseisvalt mõtle, tunnista vaid seda mis ühiskond dikteerib, sest sinu mõtted ja teadmised ei maksa midagi jne.neid ei aksepteerita sellises maailmas kui siin siis kui need ei mahu üldstandarti, kokkuleppelisse ühistaotlusse.
Ja niikaua on õhus ühetaolised küsimused sadu aastaid, kuniks inimene suudab läbi näha inimlikkuse paksust eesriidest.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Veel üks lihtne olemise vorm "olge kes olete".

Me ei saa kunagi nendeks kes me pole. Kui palju tahes pingutada, ennast kurnata, pähe õppida, äraõppida, kellegiks pürgida, saada suure surmaga vastavad paberid ja nimi, tagudes meeltesse teiste õpetatut, aga kõik see pole mina.
Kui üldse vaimses vallas midagi tõsist teha, siis tuleks ennast üles otsida, ülejäänu on ja jääb niikaua pinnavirvenduseks, kuni endal pole sees seda millest räägitakse, kuulutatakse, kõneldakse ja tehakse.

Kui meil pole nt. C.C tolteekide keskkonda ja naguale, me pole kunagi täpselt d.J, pole C.C, ei saagi nendeks iialgi, me ei ole Jeesus ega Budda, me pole nemad, nende keskkonnas ega saagi nendeks aga me saame endaks ja see iseennas võib leidudas Budda või Jeesuse või Naguali tasandil, siis kui me otsime ennast, mitte teisi, kes meile teed näitaks ja õpetaks, keda idealiseerida ja ülemaks pidada saaks hakata ja ennast väiksena tunda, et me järgime ja taome pähe teisi järgides ja matame lõplikult maha enda ja oma originaalsuse.

Nemad on endad ja meie oleme endad. Meil igaühel on mingi anne, otsige see endas üles, mitte pole vaja end võõraste tarkuse sulgedega ehtida. Meie elu ja kogemused oleme meie ja see mis elu meile pakub.

Ükski tõde pole tõde neile, kel puudvad isiklikud kogemused või sisemised taipamised, teadvustamised mis kinnitaks ka välist. Me võime ülikooli lõpetada ja omada tarkuse mis pole meie ise aga selleks et aitab ühiskonnas elada, aga see pole meie.

Ka ei ole meie kõige sügavam vaimne tarkus, kui me seda vabalt ei koge, omal nahal läbi ei ela/teadvusta, vaid võtame võõrad tõed omaks, teadmata, kas neil ongi tõepõhja meie jaoks, kui sisemist vastet endal pole.

Me võime kõike õppida, lugeda aga seniks on jääb see võõraks, kui endal puudub sisemine vaste, mis seda kõike kinnitaks.
Ärge proovige olla keegid teised, kes te pole, see asi ei tee meid ei targemaks ega paremaks.

Me suudame seda mida suuudame, kui ei suuda, pole kõik see meie jaoks. Palju tarkusi on kirjutatud ja kogejad kogevad ja kirjtavad neid aga kui meil neid asju ei ole ilmnend, siis oleks ka naeruväärne pahandada ja umbusaldada nende peale, kel on olnud kogemusi ja läbielamaisi asjust mida nt. mina ei suuda ja kunagi ei saa.

Me pole siis selliste kogemuse jaoks sündinudki.
Üle oma varju ei hüppa ja liigne pingutus sulgeb sellegi meie originaalsuse, kui me tahame saada kellegiks teiseks.

Vahet pole mida keegi kuskil kogeb, üks ei ole teisest ülem. Ei ole ülem meist inimene kes imet teeb, ei ole imetegijad ja imerääkijad ülemad neist kes me midagi ei suuda, on aga meie sisemus, mis tunnetab seda kus me peaks olema, me oleme need kus me asume nii sees kui väljas.

Piibli lause selline:"kui olete toas, ärge minge välja midagi ära võtma, kui olete katusel, ärge ronige alla, et miskit üles tuua, kui olete all, ärge kippuge sinna, kust võite alla kukkuda...... jne" ühesõnaga me ei poogi endale midagi külge, mis me ise ei ole.

Kui nagual omale õpilast otsis, siis kasvõi aastaid, et temas oleks see olemas, mida saab avada, ega võtnud suvalist õpilaseks, keda ja kelles midagi ei avane.
Jeesus valis jüngrid, inimeste seast, kellel oli juba sees olmas mõistmisvõimalus, mitte suvalist ja niipalju kui on saanud idamaa õpetajaid uurida, on enamus karja õpilaste seast valinud väheseid, kel on sees see mis peab tal avanema.

Ja lisaks ,keegi ei ole sellepärast halvem kui teine. Me võime selviisil küll kõike enda kahjuks tõlgendada, solvuda, pahandada, kadeteseda neid kes tunduvad targemad, et neid mõttes endas maha teha, me võime kõikeviisi reageerida aga see ei aita küünemustavõrragi meid nendeks saada ja neid meieks teha.

Pole vaja üle oma varju hüpata, punnitades, pingutades et võõrast omadust omada ja maha magades enda tegelikud väärtused. Ja kui neid meie meelest meil polegi, siis on see väärtus et neid pole Very Happy

Ollakse harjunud imet tahtma, et kui midagi ei oma, siis ei kõlba kuhugi, tundakse end tühisena, madalana või vastupidi hakatakse pahandama nende peale kel on. Ka selline suhtumine lämmatab meie tegelikkuse ja me oleme võõrad iseendas.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Inimlikkus ja ka teatud sensitiivide suhtumine, kujutlus määrab asju natuke ühekülgselt, nt. -me ise valime, me ise tahtsime siia sündida, meis endis on kõik, me ise määrame omale vanemad... või et inimene üldse on kõik ja igavene jms.

Väljapool inimest toimivad jõud, mis inimeste valikutest ja loodust on sõltumatud. Inimese piisavalt piiratud teadvus ei toimi kehatult, keha on teadvuse kaitse seni kui elab, niikui kaitse nõrgeneb(nt haigused, narkootikum, alko, mõni õnnetus või muu juhtum, nt Ufode, vaimude, tontide nägemisel, mis nihutab nende poolt)on oht teadvuse nihkele tavapärasest kõrvale ja hakkame nägema, tajuma, kuulma tundmatut, millega tegelikult pole harjunud ei keha ega teadvus kinnitamaks seda kui väikestes valdkondades inimteadvus toimetab.

Et miks inimene endast arvab olema igavene ja kõik, on tegu enesetähtusega, mis kasvanud teadmatuse pinnalt.
Inimesel pole end kongreetselt kellegagi võrrelda nt. palju kaugemale arenenud tsivilisatsiooniga, mis ilmselt raputaks inimlikkuse alustalad oma teadmistga nullini jne. samas vaimus.

Inimene loob küll mida iganes aga ainult sellest paigalseisust lähtuvast, kus ta ise asub ja ühkondliku ühistaotluse baasilt millele on teadvus üles ehitaud.
Kuid jõud mis sellest väljapool, ei allu ei inimese loodule, mis põhineb selle tasandi teadmistel ainult.
Inimene ei määra ka oma siia sündimist ise, nagu paljud sensitiivsed valdkonnad harrastavad oletada või uskuda.
Kui inimese teadvus oleks nii võimas et seda määraks, siis oleks inimene praktiliselt surematu, sest ainult surematu valdab kõike ehk Jumalik.

Inimene määraks enda sünde, elukeskonda, vanemaid jms. alles siis kui tal oleks teadvuse üle voli ja teadmised väljapoole siinset ja keha, et tulla siia eesmärgil teha midagi ära, valides vastavad vanemad ja elukeskkonna, kus siis ärateha elujooksul vajalik.

Küsides inimestelt, kas tahad olla õnnelik? vastaks enamus "jah" aga millegipärast ei ole enamus õnnelik.
Kui teadvus oleks nii avar et mäletaks mis eesmärgil siia tuldi inimeseks, oleksid need inimeseks tulnud teadvused ammu kõik teinud juba tuhandeid aastaid tagasi ja teadlikult teades mismoodi peaks tegema et olla õnnelik ning sellele lisanduks ka Rahuriik maapeal ammu, kuid selle asemel on tuhandeid aastaid sõdu, vihkamist, lõhkumsit, sigimise ja surma asja aetud, mis kinnitab inimteadvuse väga suurt piiratust. Kahjuks.
Enda Jumala tasandini tõstev teadvus, enda igaveseks ja kõigeks pidav teadvus, kinnitab fakti inimteadvuse piiratusest.

Seda on muidugi tulnukate info palju toonitanud, mis on kinnitus + ka teatud teadlaskond.

sombra · Liitunud: 29 Aug 2006 Postitusi: 172

Kuidas tekib sensitiivne tõlgendamine mingite nähtuste suhtes. Kas niimoodi, et me kirjeldame midagi endale tuntud nimedega, kujunditena, võtame endasse kellegi teise pakutud tõlgendusi. Mis teeb sellest asjast just sensitiivse.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Inimene kes on kokku puutunud vaimuga sügavamalt kui harilikult seda kogetakse, siis neist saavad sensitiivid vms. kuid ei minda edasi inimtasandist kaugemale, seda tavaliselt ei taodeldagi. Sensitiiv, saab oma teadmised ühisväljast või ka mõnelt olendilt, ta tunneb inimesi, oskab ravida, oskab uskuda mida vaja, tunneb psühhikat, usub Jumalat, midagi halba selles pole, aga ta allikas ei asu taustas/abstraktses vaid inimlikkuses, selle kõrgema piirini välja.

sombra · Liitunud: 29 Aug 2006 Postitusi: 172

Miks ta peaks/tahaks inimtasandist enamasse, kui tema tegevuse tulemusena võivad ilmneda nö tulemused, mis teda rahuldavad, mis tunduvad talle "kohased".

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Inmlikkus ei tahagi edasi minekut, see ei rahulda teda, pigem hirmutab, seega ka ei pea nad kuhugi minema. Edasi lähevad need keda inimlik kitsas maailm ei rahulda.

tom · Liitunud: 26 Sept 2006 Postitusi: 326

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Üks asi on mis hirmutab inimest, teine asi on see mis hirmutab inimlikku teadvustasandit. Inimlik teadvustasand ei talu enda tasandist enamat. See mis hirmutab inimest siin, on karta oma praegusest mugavast asendist lahkuda enamasse(surm).
Või siis vastupidi, teadvustamata inimlik teadvus võib ka kelkida et ei karda surma, sellisel puhul ületab inimlikkust veel üks suur enesetähtsus, tegemist on teadvustamata ülbamisega tundmatu suhtes Cool

.