Tondilood tegelikkusest.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Lugu minu elust.

Kord kui väike u-10 a. olin, ja pidin rattaga 5km kooli sõitma ning üks teeosa oli alati mäkketõus ja siis ükskord hommikul kui sellest mäest jälle üles sain, näen teeservas seismas inimest üleni mustas, minust u.300m eemal.
No algul ei osanud midagi arvata aga lähenen rattaga ja kohkun, teeääres seisab mees kes end mõned päevad tagasi äratappis, kuigi mäletan kahesugust tema surma juttu, mõned mainsid, et tegu oli südamerabandusega, teised jälle, et enesetapuga.

Mees seisis oma talu teeotsas aga üle tee sellest, jäädes minust paremale, seega teeserva kus mina just sõitsin ja vahtis tühjade mustade silmadega minusuunas(eemalt paistis nii) tegelikkuses aga eikuhugi.

Ma jõudsin temani, ta jäi nüüd minust vaid u.1,5-2m teeservani, praktilielt käega katsutavasse kaugusse ja ma nägin teda üksipulgi, ta vaatas tegelikult liikumatul pilgul minust mööda tühjusse, tal olid mustad silmad(ilmsi pruunid), mustad juuksed(ilmsi ka pruunid) ülepa korralikult kammitud, sünkmust mantel, mustad püksid, ja kingad, näost lumivalge.

Nüüd, seda nähes võtsin rattalt viimase, mõeldes et kas ratas ikka koolini vastu ka peab.
Mehe surma kinnitas see, et ta surmakuulutus oli ka lehes, täpselt ei tea aga kuulutus oli kas eilses või siis sel hommikul lehes, vanemad lugesid ja rääksid sellest veel palju tol päeval ,kui see lehes oli, sest neil oli mehest kahju, hea mees oli aga naisega olid tal segased lood.

Ja niisama kõlakas oli mõnipäev enne lehte, et see mees on surnud. Ta sai lastega hästi läbi kui elus oli ja mul oli ka temast kahju siis.
Aga lapse asi, ei uuri asja, siis polnud heast onust midagi kui too kavatses surnuna maapeal kõndida Surprised

.

Ma muidugi võtsin rattalt viimase, kuna ei saanud mittemidagi aru, kuidas saab surnu teeääres püsti seista.
See lugu ei lähe mul kunagi meelest nagu näha pole asjad vaid filmides, need on tegelikkuses olemas.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Otepää kiriku kummitus

Kuskil 1998-nda aasta suvel, juulilõpupoole, täiskuu õhtul, sai tuldud kusgilt Lõuna Eesti poolt ja peatutud Otepää kiriku juures. Kell võis 22 paiku olla, kuu paistis ja läksime kirikut vaatama.
Kõik(meid oli 3) kuuleme, et orel mängib sees ja ühed soomlased kangutasid seepeale eest peaust, mis lukus oli. Kloppisid lausa uksele ja hüüdsid, tahtsid sisse.
Ei avatud. Oli ka pisike küljeuks, käisin seda kangutamas, pärast ka soomlased kinni, mis kinni ja keegi ei tulnud küsima ka, et mis te karjute ja kangutate aga akendest paistsid laes suured lühtrid põlemas.

Soomlased lahkusid lõpuks ja jäime kolmekesi videvikku.
Kõnnime ümber kiriku ja kuulame orelit.
Üks meie seast ütles, et "kui taevalikult ilus muusika", ma ei jälle ei saanud üldse aru, et mingi viis oleks, nagu rohkem suvaline harjutamine vms. proovimine, täiesti erinev kuulmine oli.
Tegime paar tiiru peale, et kah ära minna, istume autosse juba ja ma vaatan, pisike kõrvaluks praokil, ripakil, enne oli lukus, nägin seda ja kangutasin ju enne seda, täiesti kinni oli.
Lähen tagasi ja pistan pea uksest sisse. Hoolimata suurtest lühtritest kõrgel laes, oli all sametine kottpimedus.
Õue videvik valgustas väheke kiriku pinke, mis ukse all olid mu ees tihedas reas otsapidi mu suhtes, ja valgeks värvitud.
Ja niikui pea sisse pistsin orel lakkas mängimast, võtsin pea ära, orel kohe mängima, katsetasin oma 4-5 korda nii, ikka sama.

Miski mu sees ütles, ära mine sisse, midagi on valesti.
Ei läinudki. Sõitsime ära, orel jäi mängima, uks ripakile ja lühtrid põlema.

Tulime mõne päeva pärast tagasi, et meelega kirikusse minna päeval ja kontrollida, sisu.
Avastus oli mulle veider. Esiteks selliseid lühterid laes pole olemaski.
On sellised mdalale rippuvad, vist 6-7 küünlaga väikesed lühtrid, mis väljast üldse näha polegi, aknad liig kõrgel nende suhtes, aga mina nägin väga suuri kõrgel laes, oma 20-30 küünlaga ja mis olid aknast juba eemalt õuest näha säramas.
Ja veel istmed olid puidu värvi, laiemad ja väikese ukse ees neid polnud, nagu mina nägin, vaid seal oli sissetulekuks/väljumiseks lai vahe tehtud, et tulles või minnes vaba tee oleks, kuid mina nägin neid ridu ka enda ees, ukse ees.

Küsisime kiriku teenrilt, kes seal ka oli, et kas seda külje ust ka tarvitatakse, ta vastas, et "väga harva, peamiselt on see koguaeg lukus, ega kasutata va. vahest siis, kui inimesi liiga palju on(mida aga ei olevat pea kunagi eriti ,et vanasti veel, aga nüüd mitte), lasti vahel küljepealt ka välja".

Ka küsisime, et kas siin on selliseid suuri lühtreid ka olnud, ta ütles, et "pole iial näinud oma elus, et siin mingeid suuri lühtreid laes oleks olnud".
Orel oli mingi putkaga ümbritsetud, uks lukus aga ülalpool puit varbad, ja sealt sai näha orelit.
Küsime ,et "kas siin keegi mängimas ka käib nii hilja nagu 22 aeg".
Õeldi et "pastori proua käib õhtul vahel harva, aga tuleb enne pimenemist 6-7 paiku ära alati, kuna kardab".
Seal nuuskides leidsin trepi alt tohutu marmor tahvli, mis oli ka luuk maa alla ühtlasi.
Tahvlil oli ümberringi kulunud ladina keelne kiri ja sangad, mida siis tõstmiseks/nihutamiseks nagu kasutati ja õues veel ka silt 13 saj.-18 saj. maalune matmispaik, mis asub nagu siis kiriku all.
Selline lugu siis Otepää kirikust.

tom · Liitunud: 26 Sept 2006 Postitusi: 326

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

1.Kord tuli elada majas, mis oli mõisahoonest korteriteks tehtud(maal) ja selle ümber olid vanad kõrval hooned kuurideks tehtud, milledel aknad ka ees, kuueeruuduga nagu vanadel majadel.
Sellise kõrvalhoone ühes seespool küljes oli suur valatud auk see oli siseruum. Väljast sai alla vaadata ja ma ei tea mis põhimõte sel ruumil oli, olin siis laps alles ja pea samavana kui eelnevas loos, kus surnu teeääres seisis(asukoht peaagu sama).
Lähen mina kord õhtul kassi kutsuma, kutsun uksel.
Tolle keldriruumi avaus oli vaid mõni meeter maja uksest aga selle suue mis oli võlvitud kujuga oli küljega mu suhtes, nii et uksel olles sinna siise ei näinud, hoone oli otsapidi mu suhtes. Kutsun, ei kassi kuskil aga sellest august hakkas mingit madalat õudsat heli tulema. Ma ei taipand kuidas see august tuli ja see polnud inimese hääl, inimene oleks appi karjund kui kukkunuks või muidu soigunud. Looma kah ei meenutanud. See tekitas kõheduust ja läksin tuppa, väljas pimenes, läksin poole tunni pärast uuesti kassi kutsuma ja jälle sama heli sealt august, ebamaine madal häälitsus. Hommikul läksin vaatma kas on mingeid jälgi millegist, kasvõi ronimisest, kukkunust, kukkumisest, kellegi laibast või mida iganes. Aga keller kõik puhas ja tühi.
Väljas oli selle augu võlvitud, võiks öelda ukesele aedik ette ehitatud, et keegi sissse ei kukuks ja sealt sai alla vaadata. Keegid ütlesid et see olnud jäähoidmise kelder vanasti.

2.Sama hoonega on veel üks lugu. Kord kiigun selle ees õuel paltsil ja naudin mõnusat ilma, tuult polnud ja üldse sume ja mõnus suveilm oli.
Äkki kukkusid kõik selle maja kuueruutus akende klaasid korraga eest, lihtsalt vajusid klirinal maha, heast-peast. Ma jätsin kiikumise ja vahin, vaikus, mitte midagi, aga akende klaasid olid hunnikus akende all.

3.Siis kord sõitsin rattaga oma kortermajast eemale(kus ka see keller oli kõrvalhoones) suure tee poole aga paremale jäi mõisvaremete jäänustest ümberehiatud ja väravaga kinni pandud bensiini hoidla.
Sealt sai sisse vaadata vahel, kus paistis kütuse tünne. Hoidla taga
oli mudane merest eraldunud sopp ja võsa. Ilm oli soe ja ümbrus inimvaikne, äkki kostab selle hoidla tagant kohutav ja kõva ebamaine naer, selline heli mida inimene järgi teha ei oska aga võiks ometi öelda et seda tegi keegi. Hoone taha ei pääsenud see oli nii soine ja umbes, keegi seal ei käinud ja naer ei kuulunud ühelegi inimesele, see lihtsalt polnud inimese hääl.
Ma mõtlesin "päise päeva ajal" igaksjuhuks läksin ära, mine tea.

Shocked

tom · Liitunud: 26 Sept 2006 Postitusi: 326

pagan võtaks, miks mul kunagi selliseid asju ei juhtu... Cool

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Miks need juhtuvad ühel rohkem kui teisel, sellele pole otsest ja ühest vastust. Tegemist on anorgaanilise maailmaga ühendusega.

Aga jutujätkuks lugu aastate tagant.

Kord ärkan kel 3 öösel(elasin siis juba mujal, linnas, eramajas).
Ärkan selepeale, et kuulen, eemalt peatänavalt läheneb midagi väga ebatavalist suurte pikkade hüpetega, juskui ühel jalal, kõva pant- pant-pant saatel.
Kuulen läheneb meie kõrvaltänavasse siis pöörab kraavi sillale, tuleb hoovipoole ja väravast läbi, kuid seda mitte avades vaid värav tegi lõgaki, selline heli tekib siis kui seda väravat vaid lingust tirida ja lahti lasta kohe.
Hoidsin hinge kinni, mõtlesin, ja kuidagi tunnetasin, et kui välja vaatan näen midagi enneolematut ja praegu ma seda teha ei tohi(nagu Otepää kiriku uksevahelgi, sama tunne).
Väravast läbi tulnud, kargas see n.n üksjalg ukse poole, kuid kargas edasi, kus uksest on paaar meetrit naabri madala müürini ja lakkas.
Ma olin täiesti ärkvel ja teadsin et see oli midagi ebamaist, kuna see hüppav heli ei vastanud taas mingile loogikale ega ennekuuldud helile.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Kord oli vaja osta maja maale ja sinna läks elama üks vana tädi. Siis kui maja ostsime siis oli seal vanu asju sees veel eelmistest elanikest ja äkki avastame seinal peegli, selline 20x30cm ja sellesse oli sisse sööbinud pealuu kujutis, elusuuruses.
Vaatame taha, värv peal korralikult v.a mõned kriipsud ja täkked vanadusest aga tagapoolne osa ei olnud seotud esipoolse kujutisega seda oli selgelt näha, kujutis tundus peegli peal, mitte sees ega taga.
See tekitas ebameeldivust ja lasime selle minema viia sellest majast.

Siis mõned ajad möödusid ja kord läksime sinna tädi juurde ning hilja pimedas lahkudes näen ma maja taga lendav objekt, madalal, objekt oli uusaasta raketi suurune, kuid liugles madalal u.3-4m kõrgusel põllu kohal udus, olles helesinine ja liikus aeglaselt paremalt vasakulke, kuni kadus kaugele puude vahele, hääletu muidugi.

Veel aegu edasi ja osa mu perest kolisühest teisest linnast sinna mõneks ajaks elama(mina elasin hoopis mujal) ja siis algas jant. Hakati vastu välisseinu kloppima õhtuti, isegi keegi julges vaatama minna ja midagi polnud, tagasitulles algas taas ja sedasi tihtilugu heast peast.
Ka kord oli lumega, siis mindi hommikul jälgi otsima, mida muidugi polnud.

Siis kord oli pannil toidus klaasikild, mis ei pärinenud asjadest mis olid tubades.
Kord oli vanamemm üksi kodus ja ahi küdes, järsku hakkas ahju uks kinni-lahti paukudes käima ja lõhkus mõnda aega nii. Tädi pole argade killast ja käratas "jäta kurat järele" ja pani uksele jalaga, jäigi järele Laughing

.

Teinekord oli pliidiuksega nii, tädi tegi midagi sarnast ja asi lakkas.

Veel see ka siis kui need ahju-pliidi uksed lõhkusid kinni-lahti käia läks alati ära ka elekter ja tuli vilkudes tagasi ja kadus taas jne.

Siis ajad möödusid ja osa rahvast tuli sealt linna elama ning üks teine mees läks sinna elama, ja tööle. See mees on tihti kdust ära ja tädi üksi. Nüüd kuulis hiljuti ta hääli köögist ja sagimist, ning räägiti temast. Tädi just hommikul ärganud ja läks tegi toa ukse kohe lahti, mitte kedagi polnud.

Üks omadest läks kord jalutama ja poodi seal lähedal(nüüd pole seda omat ega ka poodi enam)ja talle ilmus eikusagilt teeäärde inimene, mees nagu ja olla hakanud teda(ka mees) imelikul pilgul ja veidral irvel jälgima ei liikunud paigast ja kui meie oma võõrast vaevu möödus ja vaatas kohe tagasi, kadund, mitte kusklil mitte kedagi polnud näha.

Ka naabrid on midagi tähele pannud selles kandis imelikke asju.

Klassikalised õudusfilmi lood, nii et õudukad pole alati väljamõeldsed, paljudel võibki olla tõepõhja.

tom · Liitunud: 26 Sept 2006 Postitusi: 326

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Päriselu õudusjutte: Kirik, mida pole olemas

tom · Liitunud: 26 Sept 2006 Postitusi: 326

Ei tea kui tegelik ta on. Siiski sooviksin avaldada lookese Smile

Sõrves liikus toonastel aegadel lugu kirikust/rituaalide läbiviimiskohast või kaitseehitisest (ei ole päris kindel). Loos väiedeti, et to ehitise rajajateks olid viikingid. Viikingite aeg sai otsa, hoone lagunes, kuid väidetavalt olid viikingid hoonesse hulgaliselt varandust peitnud.
Täpselt ei ole teada kust see lugu lahti läks või kellelt oli kuulnud lugu minule jutustaja.
Igastahes räägib legend, et teatud suvepäeva keskööl, to hoone ilmub taas välja. Väravad avanevad ning eriti julgetel on võimalus hoonesse varandust otsima minna. Seal sees pidi kiiresti ära käima, sest hoone väravad sulguvad mingil ajahetkel pärast keskööd. Väidetavalt on mõningad julged sinna lõksu jäänud ning ei iialgi enam naasend.
To paiga asukoht on isegi teada- Roukla heinamaal Sõrves. Seda kohta tähistab kivivare.
Legend aardest ning teadmine varemetest ei ole veel ajaloolaste, arheoloogide kätte jõudnud. Ilmselt olen mina ainuke, kes on avaldanud selle lookese internetis.

Tihtipeale on neil legendidel tõepõhi all. Kuigi puhast tõde leida on raske, võibolla võimatu.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Kummitusveski otsib omanikku
12.02.2009

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Tont, haldjas, kummitus või ufo?
September 08 @ 13:19:44