emotsionaalne sõltuvus

muriel · Liitunud: 23 Juun 2008 Postitusi: 72

Leidsin Castaneda raamatust Sisemine tuli järmise tekstilõigu:

Orgaaniliste elusolendite emanatsioonid on suletud kookonisse. Kuid on ka olevusi, kelle emanatsioonidemahutid ei paista nägijale kookonisarnastena. Sellegipoolest on neil teadvuse emanatsioonid ja kõik elule iseloomulikud jooned -peale paljunemise ja ainevahetuse.
"Näiteks millised siis, don Juan?" küsisin.
"Näiteks emotsionaalne sõltuvus, kurbus, rõõm, viha ja nii edasi. Ja ma unustasin peamise - armastuse; sedalaadi armastuse, mida inimene ei oska ettegi kujutada," ütles don Juan.
"Räägid sa tõsiselt?" tundsin siirast huvi.
"Surmtõsiselt," vastas ta mõtliku näoga ja purskas seejärel naerma.
"Kui võtame aluseks selle, mida nägijad näevad," jätkas ta, "siis on elu tõesti erakordne."
"Aga miks need elusolendid siis endast inimestele märku ei anna?" küsisin ma.
"Seda nad ju teevadki kogu aeg. Ja nad ei püüa endast märku anda mitte ainult nägijatele, vaid ka tavalistele inimestele. Häda on aga selles, et kogu meie kasutuses olev energia on hõivanud esimene tähelepanu. Inventar mitte ainult ei neela energiat, vaid tihendab ka kookonit, muudab selle jäigaks. Sellistes tingimustes ei ole suhtlemine võimalik," seletas don Juan.

Kes oskab seletada, et kuidas ma saaksin suhelda oma emotsionaalse sõltuvusega? Või kuidas teie seda lõiku mõistate?

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Eks siin on ka taotluse küsimus, sest teadvus peaks ulatuma selle kõige taha. Siis on nii, et emotsioonid on aga, ei kisu üheselt mingisse kitsasse prakku.
Laitmatuses ei ole midagi puudu aga ei ole ka kookonit paksendavat sodi.
Inimestega ei saa jah nad kondakti, isegi inimesed nt nõiad, ilma maskita ei saa tavakodanikega suhelda.
Kondaktid tulevad aga kui on tegelemine teadvusega endal, et see esimese tähelepanu risu alt rohkemasse ulatuma taodelda, saab nii mõndagi nähtavaks.