(Kliiniline) depressioon

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Rahutuks teeb see et vaim ei taha ära mahtuda inimlikkusse Very Happy

ja inimlikkus ei hooma vaimu ning algavad energia kaod, kuna ei lasta inimlikkusest lahti. Kui inimene paneb vaimu suhtes ideed püsti, on need juba ette määratud, kas hääbuma, hukkuma, segama asjad omavahel ära või kaduma, abstraktses objektiivsed ideed hajuvad.

seesama · Site Admin Liitunud: 25 Aug 2006 Postitusi: 755

Castaneda raamatutes püüab Carlos iga hinna eest mingit definitsiooni leida sellele mis on Nagual ja Don Juan lükkab alati selle ümber. Põhjus on selles, et Carlos otsib seda definitsiooni tonalist lähtuvalt aga Don Juan lähtub Nagualist ja näeb ning teab, et tonalist lähtuvalt ei saa mitte kuidagi taibata Naguali, nagu ei saa inimlikkusest lähtuvalt kirjeldada Vaimu, nagu ei saa Vaimu mahutada inimlikkusesse, nagu ei saa spektri "seitsme" värvi kogusummat, ehk valgust mahutada spektri kahesse, vaid punasesse ja oranzi värvi, nagu ei saa lõpmatut ruumi mahutada vaid "pühakoja " lõplike seinte vahele, nagu ei saa igavikku mahutada inimelu ajalisse pikkusesse jne, jne.

Kui Castaneda "nõidadel" õnnestus oma õpilased nende piiridest lahti põrutada aastaid kestvate vapustuste abil, siis "meie" peame siin ilma "nõidadeta" hakkama saama Confused

.
_________________
"Minu öeldu on vaid vihje, kuni sellele leidub reaalne vaste elus ja iseendas !!!"

sombra · Liitunud: 29 Aug 2006 Postitusi: 172

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Kui inimene on omaette, üksi, siis tal pole omapära kellegi või millegi suhtes. Tegelikult on inimene on eraldatud kehaga, kohaga kus ta kasvas, kes teda ümbritsevad, inimese teadvus on kohalik ühiskonna moodustis, ta on piiratud vanematest, rassist, asukohast, haridusest, lisaks sisemaailma piiratusest või avatusest olenevalt jpms, siis kõik inimesed üksi või eraldi on omapäraga.
Kõik mõtted mis ta mõtleb üksi mägedes, metsas või kodus, siis teine inimene teeb seda juba enda omapära suunaliselt, küll üksi aga mitte kunagi samamoodi, kui teine mõtles, järelikult teeb inimene seda omapärast. Kui inimesed oleks omapäratud siis neid ei eksisteerikski inimestena ja oleks vaim. Aga sellist pole isegi humanoidide seas. Lihtsalt üksiolek võib jätta mulje nagu olekski üksi, sõltumatu, ise, omapäratu jne.

ineez · Liitunud: 7 Juun 2009 Postitusi: 66

Paar korda lapsena ja nüüd ka on juhtunud, et ärkan unest üles, aga kehaga ühendust ei saa. Nagu kobaks pimeduses, silmi lahti ei saa, keha liigutada ei saa. Paras pingutus on uuesti kontakti saada, esmalt saab liigutada käsi tervikuna ja siis ülejäänud keha. Läheb see üle?

Mis siis saab, kui unenägudes sisalduv infot ei kanna. Mingi moment hakkasid eelnevalt nähtud uned nö.suvaliselt tagasitulema, mõnikord tuli mitu korraga. Aga nendega, ja neid on hunnik, pole midagi peale hakata.
Mingitmoodi huvipuudus on ka olevatega, siinne olemine unenäo abi ei vaja. Kui käiagi igal öösel kusagil midagi toimetamas, siis võib kiirelt huvi teadvustamise vastu kaotada. Nagu vahetaks siinse maailma unenäo vastu välja, ainult et unenäos pole sobivat rakendust ja oma maailma loomine sinna tundub tühja ideena.

Kas oleks võimalik siinset kanda üle nii, et tekib elav seos siinse ja sealse vahel. Ja see on mitteinimlik elav seos?

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Üks asi mis medistsiin ütleb, see on unehalvatus. Teadvus on ikka kehas aga aju ei anna käsklusi kehaga toimetamiseks, aju funktsioonid ei hakka tööle, sellega võiks ettevaatlik olla, see võib tingitud olla närvidest või sisemisest segadusest.

Kui teadvus infot ei vaja, taotle, otsi ega oska seostada nt. siis pole ka unes midagi erilist. Uned sõltuvad teadvuse aktiivsusest või passiivsusest.
Millegagi unes osata peale hakata või mitte unes sõltub teadvuse avatusest või piiratusest, nii nagu ilmsi, tavaliselt on siin alati midagi peale hakata aga enamasti unes pole, seega teadvus on esimeses tähelepanus ehk siinses kinni, teine asend aga ei tööta hästi.
Kui siinne elu on rahuldav, siis pole unedest midagi oodata või on teadvus suletud teatud asendisse.
Kahes teadvusseisundis olek teadlikkusega ei tähenda millegi välja vahetamist, vaid tervikuma teadvuse saavutamist.
Teispoolsus aga pole unenäotasand, vaid midagi palju tundmatumat.

Kui saavutada mitteinimlik seos siis tuleb siinpoolsest inimlikkusest vabaneda või sellest välja kasvada. Inimlikkus ei tea mis on mitteinimlik ka siis kui sellest räägitaks raamatu paksune lugu, seda ei saa teada enne kui see on endas saavutatud.

ineez · Liitunud: 7 Juun 2009 Postitusi: 66

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Unede seostamised kajastuvad ilmsi elus ja vastupidi, need nähtused on koos. Äärmuslused on enda kontrollimata teadvuse tunnused nii nagu ka tuimus ehk seisak teadvuses.

Kui teadvus on liikuv, siis pole vaja sedasi tõmmelda, ärgata üles ja siis jälle magama, siis magama ja jälle üles jms. Kui teadvus teadvustab siis hommikul või mil iganes ärgates piisab ühest korrast, et vastav inf tabada.
Kuhu inimesed areneda tahavad? kõik on siin ja praegu, küsimus vaid taipamises, niikui me eesmärgi kuskile eemale püstitame on teadvus piiratud.

Kui tahta unes infi, siis on ka siin seosed mida tahta seal, see ongi kuidas seda teha, ennast siin korrigeerida, siis on ka unes inf selgem.
Laiali olevad seosed on ilmsi peata oleku tunnus ehk sisemaailm on sassis, kuigi enamuses inimesed ise seda ei teadvusta.
Kui mitte teha inimlikul ja mitteinimlikul vahet on tegu teadvustamata teadvusega, mis ei küüni inimlikkusest enamasse.
Töötlemine on enda huvi asja vastu, mitte trenn nagu spordis, et kasvatan vastava lihase ja siis võistlema ehk saan esikoha Cool

.
Inimese teadvusel on võimeid kaugele ulatuda aga see on piiratud inimlike tõlgendustega ning see tingib piiratuse ja suutmatuse haarata laiemalt ja korrektselt.
Eetilisusest räägivad sensitiivid või kirikuõpetajad/usklikud jms tegelased, kus domineerivad piirangud, nt tohib- ei tohi ja igasugu kitsendavad seadused lisaks. Vaim pole inimlik(kuigi se läbib ka seda), seepärast pole ka sellele sihtmärki võimalik seada, kui tahata kuhugi jõuda siis aitab siin ja praegu enda sisemaailma korrastamine.

ineez · Liitunud: 7 Juun 2009 Postitusi: 66

Korrigeerin siis.
Kuidas on võimalik suhelda jumalaga, kui jumalat kujutatakse inimese vormis. Hunnik sümboleid, hunnik lugusid- hunnik segadust, mille iga sündiv inimene kingina kaasa saab, et harutama hakata. Mismoodi saaks siit neutraalsus areneda, arvestades seda, millega inimene siia tulles vastakuti seisab. Mismoodi see algselt välja nägi, et inimene saaks samastuda, seepärast?

Kui üritada siin oma sisemaailma korrastada, siis see on juba võimaluste piires korrastatud, nii on võimalik tajuda, et unes olev on küll tuttav, aga tal on erinevad sümboolsed vormid. Isegi kui üldpilt on kohutavalt õige, jäävad vormid ikkagi kummaliseks. Sest vormid viivad otsapidi piiratusse kolinaga ja sealt on keeruline tagasi tulla, seal pole neutraalsust. Inimlike tõlgenduste alged pärinevad just neist valedest vormidest.

Kui seost on neutraalsena kogetud, siis ilmselt see seos ka järjest neutraalsemaks läheb. Millega siis ei kaasne enam sõnu.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Inimlikkus kujutabki jumalat inimese vormis, aga mingit suhet siis jumalaga pole, seda vaid kujutatakse suhtena jumalaga, pigem on see enese sugestsioon kuidas Jumalat näha tahetakse inimlikkuse läbi.
Sündiv inimene tuleb puhtana aga kaasa hakkab saama siit mida rohklem kasvab ja siia kinnistub. Vanemate eeskijul saadakse hunnik probleeme sest teadvus lähtub emotsioonidest ja instinktidest, seda hakatakse hankima ühiskonna ja vanemate teadvustasandil elades, kus inilmik tasand on vundament.
Neutraalsus saab areneda inimlikkusest välja arenedes. Aga maailma teadvustasandil on aga nr üks kohal, instinktid, emotsioonid, kujundlikkus ehk inimlikkus, kuid sellest välja tulek on puhtalt enda taotlus, varitsus ja tahe. Milline see algselt välja nägi ongi inimlikust pasast läbi tungimine.

Inimlikus inimeses pole midagi korrastatud. Teadvus mida juhib emotsioon ja instinkt teeb enamasti alati valesti ja probleebid, segadused jms sealt alguse saavadki. Tervik teadvus ei sõltu piiratusest vaid toimetab sellest hoolimata. Aga see et inimlik tõlgendus pärineb valedest vormidest on õige kuigi ka mitte, sest inimene on ise need loonud ja kinni jäänud.

Neutraalne on neutraalne, ega lähe veel neutraalsemaks. Sõnateta maailm on taipamine.

ineez · Liitunud: 7 Juun 2009 Postitusi: 66

Uue loomuliku kogemuse häälestus oleks nii hirm kui huvi koos. Hirm, mis ei lase kogetul fikseeruda, pole see puhas hirm, millega olukorda siseneti. Kuidas saab see nn. võõras hirm nii võimas olla, et siiani suhtstabiilsena püsinud huvi vääratab korduvalt.

Kas on võimalik, et sisemusest annab avastada üldisi jäänukeid, mis võivad olla teadvustamata sest neid ei annagi teadvustada enne kogemust, kogemus siis aktiveerib ja seistakse vaatamata puhtale huvile silmitsi nö. hunniku jamaga. Mõju, mis on samas kohas eelnevalt kogetud kogemuste summa, sisaldades kõikvõimalikke lahendeid ja tõmmates hetkel domineeriva lahendi poole.

Kui eelnev lahendusele orienteeritud häälestus sellele kogumiga kaklema hakkab, nii et kogemus ei fikseeru, mis see siis on- vastutus pole enam ses mahus, mis enne kogemust?

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Hirm tekib kui asi käivitub, kui kogemus on inimväline, see ei kordu kunagi samamoodi ja inimlikkus ei jõua kunagi end ette valimstada, et asja teadvustada ja mõista piisvalt ehk siis olla inimvälises korrektne, kaine ja teadlik.

Huvi on aga selleks et koguda teadmisi. Ilma teadmisteta kogemus on sama kui pole kogend, sel pole vaimses vallas mingit väärtust, kui inimlikkus sellest endale mingi ime loob aga teadmisi pole on kogemus väärtusetu.
Kehast pärinev inimese teadvus lõpetab kogemise, plokeerub kui asi väljub teadaoleva piiridest.

Aga võõras on asi mida pole siin kogetud ja mida teadvus ei suuda tunnistada ega omastada, on tervetel rahvastel siis kalduvus kas põgeneda tundmatu eest, jätta asi lahenduseta ja edasi elada, paigutades kogemuse ühte oma teadvuse riiulitesse iluasjaks ehk tuleb juurde ja saab kollektsioneerida, koguni ennast pühana ja äravalituna tundma hakata, mis on üks suurim inimlikkuse tahe või see tundmatu hävitada mida ei mõisteta endas või mujal, või mitte iial sattuda sarnasesse olukorda, mida ei mõisteta.

Teadvustamata jäänukeid on kogu inimese sisu täis, sest inimkonna tasand ei võimalda "näha".
Ja kogemus kui see jääb teadvustamata teadlikult ei anna mitte midagi ning jama siis tekibki kui puuduvad taipamine, teadlikkus ja seostamine.
Kakleb ikka teadmatus. Teadlikkusel pole nii kitsast rida vaja ajada, see oleks raiskamine.

ineez · Liitunud: 7 Juun 2009 Postitusi: 66

Mõistus ei anna domineerimist enne käest, kuni päris jamaks läheb. Kogemus, mis on esmakordne, polegi justkui nii jama. Päris jama on mõistuse jaoks mõni selline teema, millele pole lahendust puhtalt teadaolevaski leitud, kuigi teema ise on teadaolevas ja sealt pärit. Aga mõistus on siiski olemasolevaid lahendusi otsinud, miski kompromissini jõudnud. Kui nüüd see teema kehtinud seostest vabastada, siis mõistus saab ülejõu käiva ülesande, sest kehtinud maailma toetamas enam pole.
See hakkab kehale sitasti mõjuma.

Lühis tekib siis sellest, kui osa on ühes maailmas ja osa on teises ja pole ülevaadet, mis osad on kus. Kuni siis selgub, et see seis on tuttav, niimoodi poolikult on juba elatud, ainult et osad olid vahetuses. See, mis varem oli teadvuses põhimaailm, on nüüd kõrval. ja see, mis varem oli oma maailm, on juba põhi, ainult et ise ei pannud üleminekut tähele. See siis juhtub siis, kui tegeleda igast asjadega, mis parasjagu vaateväljas huvi pakuvad, mis tegelikult ongi vist loomulik, ja segadus on siis ka loomulik.

2 taotlust, vastassuunalist. Läbivad ühte ja sama teemat ja kohtuvad ühes punktis.
Saab seda üldse juhtuda?

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Niikaua kui on teadaolev, seinkaua saab nii inimlikkus kui inimlikkusele alluv mõistus sekkuda ka siis, kui arvame, et oli kogemus kuskilt mujalt, kuid see polnud siiski ja jäi ikkagi inimteadvuse piiresse.

Mõistus võib enda jaoks alati keerutada kompromissi kokku ja sellega ka rahule jääda. Jah kui siinpoolseid toetavaid inimliku maailma karke enam ei toeta, hakkab keha streikima(aga selleks tuleb surra, mitmes mõttes, mingi inimlik eluosa kaasa ega üle ei tule) sgs keha streikimine algab ka siis kui me pole rahul, ei leia seoseid, oleme segaduses, ei lase inimlikkusest lahti ja tahame vaimu selle juurde sobitada, väevõimuga tahame enneaegu üle oma varju hüpata või olla juba kuhugi jõudnu, ärategija jne jne, keha on üks nõder nähtus ja sellele mõjub halvasti ka maise naabri sita keeramine jms. pole palju vaja.

Mõistus ja inimlikkus ei lase naljalt kuskilt lahti, need jõlguvad kaasa surmani, seda enam kui inimlikud vajadused alles täies jõus domineerivad, on enamasti endapettus, tahta olla seal kuhu pole jõutud. Tavaliselt inimene hakkab arvama väga kiirelt, et ta on juba midagi ja keegi, on kogenud, seda kinnitab see et alateavdus ei ole inimlikkusest vabanenud ja niikaua on asi ikkagi siinpoolne.
Mõne kuuga ei lähe inimlikkus kuhugi, eelnevaid teistes teemades postitusi vaadata on see sügavalt alateadvust juhtimas ja enneaegu endas imet otsida või arvata et nüüd on midagi teistsugust sündinud on endapettus, sest inimene ise pole suuteline midagi tegema, et kogeda tundmatut, tegemist jõududega mida ei saa treenida, esile kutsuda oma inimliku teadvusega ega ise võtta kui tahame, inimene ei määra endast tugevamate ja targemate jõudude radasi, kui seda arvame suutvat on tegu enesetähtsusega.

Üleminek on siiski tähelepandav, kui seda pole või suudeta registreerida on tegu endiselt sama inimese, teadvuse ja alateadvusega. Enda jaoks võib asjad küll kohandada et nüüd on midagi sündinud aga tegelikkuses on see olnud olemata. Segadus on inimlikkuses, vaim ei satu segadusse, seega juhib inimlikkus.

Taotlus peab olema tegelik, muidu tuleb vaid sodi pinnale.

ineez · Liitunud: 7 Juun 2009 Postitusi: 66

Muidugi, kõik on õige. Puudu on veel tasakaalu teema, huvi pole tervikus tasakaalus, mis siis omakorda tekitab huvi domineerimise jne.
See, mis taotluse kohta käib, see ka, paistab vastuse moodi välja küll.

Kas on võimalik, et abi saab olla takistav, ma mõtlen igasugune abi, igasuguses sisus või vormis?

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Eks tasakaal käi ka taotluse valda, see kõik saabub ajajooksul kui endal on tõsi taga.
Oleneb abist ja oleneb endast. Kui endas on vastavaid tõrkeid, takistusi, vastuolusi, tasakaalutus jne või ka vastupidi, kui abi tundub liiast, pealetükkiv või hoopis tekitab tunde et on vaja ennast ümber muuta ja häirib, või ei oska abiga midagi peale hakata, või ei näegi abi abina, või abi on omakasupüüdlik, mida iganes.
Kuigi ise tegutsemine endaga, endas ja iseleidmine igasmõttes on kõige puhtam. Väline võib aga hakata kinnitama, enda leitut. Samas tasub aga alati abi läbi uurida, mitte niisama ära lükata, või üle astuda.

ineez · Liitunud: 7 Juun 2009 Postitusi: 66

Mis on „minu“ alateadvus, mida „ma“ iganes saan sinna panna, et „mul“ selle väljatulekul nii halb hakkaks, et pilt eest läheks..

Siis hakkaks küll halb, kui tajuda midagi, mida „sa“ oled teinud, aga mida „sinu“ keha teinud pole. Inimkonna alateadvusest midagi. Oleks kuidagi päris noh karm, kui see tuleb pärast „minu“ alateadvust, „minu“ seest, et „ma“ ei saaks seda enam tagasi toppida, kui see juba väljuma hakkab.
Mulle tundub, et noh need raamatud, mis praegu sellistest teemadest ilmuvad, et need võtavad kohe häälestuse suuna inimlikkusest välja, et seda, mida inimkonna alateadvuses on, et sellega võib tegelema jäädagi. Kuigi mismoodi see areng puhas olla saab kui taju on sel viisil ühekülgne? Või et siis pärast isiklikku puhastamist miski õppevärk peale ja kogu info seest korraga läbi?

Oleks maru tänulik, kui paar seost, mis eraldi vingelt juba töötavad, et need saaks eraldi vingelt edasi töötada, kas neid kasutatakse või mitte, polegi oluline.

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

See oleneb kõik inimlikkusest. Kui juba oled teinud mõttes, siis on tegu peaaegu tehtud.
Alateadvuse muutmine on enda taotlus. Raamat on üks asi, tegu on inimese enda asi. Kui inimlikkuse kohale ei saa, siis jäämegi jah tegelema.
Ühekülgne taju on kild suures tervikus, aga ei hooma tervik puhtust. Seda on siin räägitud enne ka et mingit õppekava ei ole Vaimu juures. Taotlus, ning lasta sel toimima asuda aga see nõuab usku ja tahet.

ineez · Liitunud: 7 Juun 2009 Postitusi: 66

muriel · Liitunud: 23 Juun 2008 Postitusi: 72

betty · Liitunud: 28 Aug 2006 Postitusi: 302

vaatleja · Site Admin Liitunud: 26 Aug 2006 Postitusi: 2280

Meist väljapool olevad inimesed, raamatud, usundid, teadus, igasugu filosoofiad ja sensitiivid, tavalised inimesed ja muu kogu maailm, enda elu ja teiste elu, on tähelepanelikule otsijale kõik teeviitadeks, vihjeteks, ivasi leidub kõikjal ja endas peb tekkima äratundmisi, kus sisemine ja väimine kinnitavad üksteist, enne seda puudub taipamine, seostamine, ja ka teadmised ei ilmne.
Vaimu ei leita objektiivselt kunagi, enda küsimustele vastused on kõikjal maailmas ja enda sees.
Jah, kellegiks hakkamine, ideaalide seadmine enda ette teele, on kõik eksitajad, jah ja järelduste tegemine, eneseanalüüs, tegude ja mõtete analüüs ja vastuste jälgimine,äratundmine, enda vigade endale tunnistamine jms. on kõik elust endast. Inimestel enamasti pole mingit kontrolli selliste asjade üle ja elu lained löövad ülepea kokku koguaeg.
Ja veel kõige põhi on kannatlikkus kogu selle värgi sees.
Üksi käimine see ongi et ei sõltuta teadvuspidi ja vaimupidi teistest inimestest ja asjadest, küll aga leitakse kõikjalt endale vihjeid ja viiteid teisi "nähes".

Kaspar · Liitunud: 22 Märts 2010 Postitusi: 261

Depressiooni kannatasin umbes 7 aastat ,kohati jõhkramalt kohati kergemalt.Sellel ajal olin noor nolk kes arvas,et maailm toimib nii nagu mina tahan.Kõik mis ma enda illusioonides kokku olin tahtnud,ei läinud nii nagu vaja.See oli räige aeg kui inimlikkus üritas omadese radades enesetähtsust ülistada.
Samas miskit vastassuunast pressis vastu.
Kuidagi ma elasin üle selle perioodi,ma olen siiani segaduses,aga asi rahuneb
Võin öelda,et depression tekib inimlikkuse rabelema hakkamisel.Kas on miskit puudu,või miskit üle.
Igasugused anditepressandid võivad probla lahendada osadel,aga see pole point.
Tõesti Teadlikkus olukorrast ja mõistmine sellest kõigest see oleks parim,kuid enamus inimesi ei satu siia lehele,ei mõista midagi ,ei saa sittagi aru,ja sisemus mäsleb edasi..
On vist Vaatlejagi sada korda sellistel olukordadel mainind,et tundmatu tungib sisse